Aruküla jahiselts tähistas 85. sünnipäeva

1876
Aruküla jahiselts oma uue, veel sisseõnnistamata lipuga, ning „metsloomad” – Äpunäpu näitlejad, kes esitasid juubelikingituseks näidendi.

Juubelipeol pakuti vardas küpsetatud siga ning esines näitetrupp Äpunäpp.

Veel paar aastat tagasi teadis Aruküla jahiselts, et on tunduvalt noorem – 2014. aastal tähistasid nad 50. sünnipäeva. Seltsi liikmed aimasid, et Aruküla maadel on jahti peetud tunduvalt kauem, kuid dokumendid selle kohta puudusid.
Seltsi juht, Peningi endine külavanem Adolf Teino sai aga poolteist aastat tagasi rõõmusõnumi – naaberjahiselts Jürist otsis oma asutamisdokumente ning Jüri kultuurimaja raamatukoguhoidja leidis arhiivist ka Aruküla jahiseltsi paberid, kust selgus, et sünniaasta on 1931.
Seltsi juht sõnas, et jahti on peetud Arukülas järjepidevalt, kuid vahepeal teise nime all. Nõukogude ajal olid jahiseltsid Jõud ja Kalev, mis ühendati 1964. aastal ning uueks nimeks sai Aruküla jahiselts. Seda aastat pidas jahiselts varem ka oma sünniaastaks.
Adolf Teino on olnud Arukülas jahimees 30 aastat ning meenutas, kuidas kunagised jahimehed rääkisid möödunud aegadest: „Siis olid teised ajad, kuid seltsielu oli samasugune, ikka saadi kokku, räägiti, käidi jahil ja siis jälle räägiti. Vahe oli selles, et siis ei kütitud suuri ulukeid, oli peamiselt jänese- ja rebasejaht.”
85. sünnipäevapidu pidas selts reedel, 27. mail Aruküla rahvamajas. Kaks pikka lauda olid seltsi enda püütud ulukite lihast lookas, kõrvale muud head-paremat. Õhtujuht Raimo Aas koos oma pojaga esitas sketše jahindusest ning harrastusteater Äpunäpp esitas lühinäidendi metsloomade mõttemaailmast humoorikas võtmes. Vallavanem Raivo Uukkivi kinkis jahiseltsile valla ajalooliste piiridega seinakaardi. Aruküla jahimehi olid tulnud tervitama ka naaberjahiseltsid ja koostööpartnerid lihatööstusest.
Maakaardi lubasid jahimehed riputada oma vastvalminud jahimaja seinale. Jahimaja on Aruküla männikus Vana-Klaukse maaüksusel alajaama taga ning selts on seda ehitanud 8 aastat. Adolf Teino ütles, et kuigi ükski asi ei saa kunagi lõplikult valmis, on võimalik  majas juba kenasti aega veeta. Seal kogunevad seltsiliikmed hommikuti enne jahti, et koostada nimekirju ja arutada luuret. Õhtul saadakse uuesti kokku, lõõgastutakse ja räägitakse jahi tulemustest.
Sünnipäeval esitles selts uhkusega ka oma uut lippu, mis pole veel sisse õnnistatud. Lipp, millel kiri Aruküla jahiselts 1931, Raasiku valla vapp ning jahikoera pilt, sai tehtud pärast seda, kui selts sai teada oma õige vanuse.
Adolf Teino lausus, et lipu mõte oli neil juba ammu: „Korraldatakse Harju jahiklubi kokkutulekuid ning mõtlesime, et oleks väga viisakas ja väärikas olla rivis oma lipuga, tavaliselt käiakse seal plakatitega. Kambapeale mõtlesime kujunduse ning tegime lipu juba valmis ka. Ühel kokkutulekul oleme selle lipuga juba käinud.”
Lisaks lipule on jahiseltsil ühise sümboolikana jahiseltsi logoga pluusid.
Aruküla jahiseltsi kuulub praegu 29 liiget ning suuruselt on nad sellega jahiseltside hulgas veidi alla keskmise. Enamik seltsi liikmeid on väljaspoolt Raasiku valda, ka Lääne-Virumaalt Väike-Maarjast. Jahipiirkond ehk hooldusala algab Peningi külast ning hõlmab Aruküla ja Raasiku alevikku, Kurgla, Igavere – üldpindala on 9080 hektarit koos asulatega, sellest jahipinda 7000 hektarit. See on natuke üle keskmise Harjumaal. Jahipiirkonnas on seltsi ülesanne piirata metsloomade arvukust.
Seltsi juhi sõnul on arvukuse piiramisega hästi hakkama saadud: „Arvukus on lubatud piirides. Jahihooaeg kulgeb hästi, oleme normid täitnud.”
Kõige rohkem on jahiselts küttinud metssigu – katkusigu Aruküla jahimaadel leitud pole, küll aga oli Adolf Teino sõnul üle-naabritel Anija vallas paar katku nakatunud siga.
Adolf Teino rääkis, et jahipidamisega on meelde jäänud mitmeid seiku: „Eluks ajaks jääb meelde see, kui mind noorena ründas metssiga. Jooksis mulle otse peale, kuid haiget kumbki ei saanud, hoidsin teda püssitoruga kinni ja läksime sõbralikult lahku.”
Ta märkis, et jahipidamine nõuab külma närvi: „Laskmine on kõige lühem moment, enne seda on vaja palju kainet mõistust ja külma närvi.”
Kütitud loomade liha saab selts endale, osa läheb oma tarbeks, osa müüakse ära – näiteks Linnamäe Lihatööstusele.
„Oleme MTÜ ja peame seega kusagilt ka raha saama, et teha biotehnilisi töid, ja ehitada jahimaja,” rääkis Adolf Teino.
Kui 1. oktoobrist algab suurulukijaht, on jahimehed igal nädalavahetusel koos koertega metsas. Peamiselt peetakse jahti laupäeval hommikust õhtuni.
Seltsi juht sõnas, et öösel nad jahil ei käi: „Küttima peab arukuse piires ja jahist mõnu tundma, mitte tegema sellest tapatalguid. Jahipidamises on suur osa seltsielul, oleme kogukond.”
1. juunist algab metskitse ja soku peibutus-, varitsus- ja hiilimisjaht. Metssigu võib jahtida kogu aasta, kuid praegu on poegimisperiood, suurt jahti nad ei pea, jahimehed lasevad loomadel rahus toimetada ning puhkavad ka ise.
Karusid pole Aruküla jahiseltsi maadel kütitud: „Load on meil olenud, ja karusid ka nähtud, kuid jahiõnne pole olnud.”
Seltsi juht märkis, et asulate ümber tiheasustuses on loomi piisavalt: „Nad on ära harjunud ning tulevadki viimasel ajal asustuspiirkonda. Kähkrikud-rebased on läinud väga julgeks ning käivad asulates inimesi kimbutamas. Eks me ole ise ka ju rännanud metsadesse nende aladele elama.”
Adolf Teino: „ Jahil käivad  ka  meie abikaasad, sugulased-tuttavad. Nad aitavad teha ajujahti ja naudivad loodust, püssi ei lase. Abiks käib vahel neli naist, mõnikord isegi rohkem.”