Aruküla lasteaiaõpetaja EVE SAARE: „Olen igavene õppur.“

3025

Aruküla lasteaia Rukkilill õpetaja EVE SAARE nimetab lapsi oma inspiratsiooniallikaks.

Aruküla lasteaias 23 aastat töötanud Eve Saare, kes pälvis aasta õpetaja 2010 tiitli, ütleb, et rutiini selles ametis ei teki: „Laste küsimused panevad mindki asju uurima – see hoiab maailmaga kursis ja vaim püsib värske. Mängime vanu mänge, mis olid minu lemmikud, ja mõtlen välja ka uusi. Katsun ka arvutist leida parimat – peame ju ajaga kaasas käima. Olen näiteks spetsiaalse programmiga teinud harivad tähepusled, mälu ja tähelepanu arendav mängukeskkond on „Childsplay”.“

Lapsed õpetavad
Seitsme aasta eest, kui 6-7aastaste rühm sai arvuti, avardas Eve Saare arvutialaseid teadmisi rühma üks ärksam poiss.

„Tuleb julgeda tunnistada, kui laps on mõnes asjas targem,“ ütleb aasta õpetaja. „Lapsed õpetavad ka, kuidas oma tahtmist saada, on eeskujuks siiruses ja kiires õpivõimes.“

Ta sõnab, et kõige raskem on lasteaednikul toime tulla kolmeaastastega, see on uus algus pärast 6-7aastaste laste koolisaatmist: „Esimesest aastast vähemalt pool kulub tundmaõppimisele ja katsetamistele. Kõik ei toimi iga lapse peal ühtmoodi. Siis mõtlen ka kodus, mida teisiti teha. Ja kui tuleb õige mõte, pean selle kirja panema – ei saa mõtteid tööst lahti.“

Endatehtud asjad
Eve Saare on aktiivne õppematerjalide koostaja ja konkurssidel osaleja, internetist leiab mitmeid tema loodud arendavaid mänge ja ülesandeid: „Mulle meeldib oma töö juures lisavõimalus rakendada loovust. Tahan pidevalt õppida ja ka IT-valdkonnas areneda, selles osas pakun laste­aias teistelegi abi.“

Õpetaja  märgib, et enne arvutituhinat oli ta haaratud kandleõppimissoovist. 2001. aastal osales Saaremaal kandlelaagris ja meisterdas väikse kandle, mida nüüd mõnikord mängib ka oma lasteaialastele.

„Tegime abikaasaga ise ka torupilli ja parmupilli. Lastemuusikakooli ajast oskan akordioni mängida. Olen õpihimuline ja pidevalt otsiv.“

Eve Saare on õppinud ka rätsepaeriala: „Töötasin Tallinnas naisterätsepana. Tegelikult mõtlesin õppida käsitöö­õpetajaks, aga seal olid matemaatika- ja füüsikakatsed – see mulle ei sobinud.“

Toonane rätsep jäi koduseks, kui sündis esimene poeg – tema on nüüd 27aastane. Keskmine poeg on 25- ja noo­r­em 15aastane.

1983. aasta 24. veebruaril avati Aruküla lasteaed, neli aastat hiljem alustasid seal käimist ka Eve Saare pojad: „Oma lapsi lasteaeda viies-tuues jäin esikus rühmalastega jutustama, mulle nii meeldis seal.“

Hiline õppija
Kuigi Eve Saare ema oli õpetaja, ei teadnud tütar, et on olemas ka lasteaiakasvatajad, kuna Arukülas ei olnud laste­aeda.

Oma poiste lasteaeda minek tõmbas Eve Saaret laste­aia poole sedavõrd, et palus tookordset juhataja Niina Alistet vaba kasvatajakoha olemasolul seda talle pakkuda, jutustab ta: „Sain koha ja sattusin oma poja rühma. Ega see parim variant ole.“

Pedagoogiharidust Eve Saarel tollal veel polnud, kuid asus pärast aastast töötamist Tallinna Pedagoogikakoolis omandama kesk-eriharidust. Kui tulid nõuded kõrgharidusele, läks ta aastal 2001 samasse kooli, mille nimi oli siis muudetud Tallinna Pedagoogiliseks Seminariks.

„Oleks ma varem sinna õppima läinud, oleksin ehk osanud ka enda lapsi paremini kasvatada,“ arvab Eve Saare. „Lastevanematele lohutuseks ütlen, et kahe-kolme lapsega on raskem hakkama saada kui kahekümnega. Kasvatamisel on tähtis päevarütm. Tuleb osata olla korraga nii psühholoog, näitleja, võimleja, tantsija, laulja ja kes kõik veel.“