
Paar nädalat tagasi filmiti ansambli Lüü-Türr muusikavideot Kuusalu kandi laulule „Tule minu ildaja istumaie“.
„Oleme sellest aastaid mõelnud, nüüd lõpuks jõudsime nii kaugele, et filmisime oma esimest videot,“ ütles Aruküla meestest koosnev arhailise meestelaulu ansambli Lüü-Türr eestvedaja Tiit Saare.
Videot oli vaja eelkõige seetõttu, et Harjumaa arhailine meestelaul ning selle esitaja Lüü-Türr saaksid kandideerida Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse, kuhu kantakse põlvest põlve edasiantud olulisi teadmisi, oskusi, kombeid. Arhailise meestelaulu ja Lüü-Türri nimistusse kandmise algatas Aruküla Kultuuriseltsi juht Garina Toomingas. Kultuuriselts sai sissekande koostamiseks Rahvakultuuri Keskuselt 1025 eurot toetust. Video on sissekande üks osa. Kas Lüü-Türr pääseb kultuuripärandi nimistusse, selgub 29. novembril, kui vaimse kultuuripärandi nõukogu kinnitab tänavused sissekanded.
Kuna kultuuripärandi nimekirja esitati Harjumaa laulu teema, valis Lüü-Türr muusikavideo jaoks Kuusalu kandi laulu „Tule minu ildaja istumaie“.
„Pealegi on see laul rahva hulgas väga populaarne, oleme seda kontsertidel laulnud meie lauludest vist isegi kõige rohkem,“ sõnas Tiit Saare.
Video filmiti kodukandi metsades ja lagendikel, Arukülas Tuti kraavi juures, lõpuks istuti ansambli liikme Jako Reinaste koduaias püstkojas: „Video sisu mõtles välja samuti meie laulja Andrus Rähni. Tema oli nii produtsent kui režissöör. Me ei näitle, olime sellised, nagu oleme, kaamera lihtsalt filmis seda, kuidas saame meestega kokku ja ajame omavahel juttu. Lõpuks püstkojas ka laulame. Filmimine kestis viis tundi, filmiti ka drooniga. Meil oli professionaalne kaameramees Sten Ottep, kellega tutvusime, kui sõitsime Nissani reklaamvideo jaoks vabariigi aastapäeval elektriautodega ERMi presidendi vastuvõtule.“
Muusikavideo tegemine polnud Lüü-Türri meeste jaoks esmakordne sarnane kogemus, nad on osalenud ka hevibändi Herald mitmes videos – Lüü-Türri laulja Tauno Nava on Heraldi kitarrist.
Palju esinemisi
Ansambli juhi sõnul on Lüü-Türril tänavu suvel ja sügisel olnud nii palju esinemisi Eestis ja välismaal, et Arukülas polegi jõutud kontserti anda.
„Juunis käisime Lätis Baltica festivalil – olime seal Eestist ainsad. Augustis lõpus olime kolm päeva Bushcrafti festivalil Rootsis Stockholmi lähedal Gottröras, kus oli koos rahvusvaheline seltskond kogu Euroopast. Oktoobris käisime Vilniuses folkloorifestivalil „Pokrovski kellad“, mida organiseerivad Leedus elavad venelased, esinejaid oli Euroopa 11 riigist. Osalesime seal ka kolm aastat tagasi. Meie laulmine meeldis korraldajatele, seetõttu kutsuti tänavu uuesti. Festival kestis neli päeva, igal päeval oli suur galakontsert, kus esitasime kaks-kolm laulu. Kuna esinejaid oli palju, kestsid kontserdid kolm-neli tundi,“ jutustas ta.
Tiit Saare kiitis sealset kuulajaskonda: „Eestis ei saa me tavaliselt nii ägedat vastuvõttu, kui on Lätis ja Leedus. Kuigi publik ei saa sõnadest aru, meeldivad meie laulud neile millegipärast tohutult.“
Viimatisel festivalil Leedus olevat kontserdi vaheajal tulnud Lüü-Türri meeste juurde naisterahvas, kes tutvustas end Moskva konservatooriumi professorina. Ta rääkis, et õpetab ka ise meestele laulmist, aga ei mõista, kuidas suudavad Eesti mehed teha nii võimsat häält, arvas, et nad võiksid Moskvas õpitube teha.
„See võimas hääl tuleb tegelikult kehast – üks asi on kurgust laulda, aga kogu keha peab kaasa töötama nii, et kere kumiseb, siis tekib võimas hääl. See nõuab spetsiaalset harjutamist. Meie Jakoga oleme kaua laulnud, aga kui alustasime, olid teised mehed üsna tagasihoidlikud, aja jooksul on ansambli hääl läinud päris võimsaks,“ lausus Lüü-Türri juht.