Aru­kü­la lin­nu­park: pal­ju lin­de, lam­bad, hüb­riid­kas­sid ja re­ba­sed

3308
Aru­kü­la lin­nu­par­gi pe­re­mees EI­NO ROO­SIOKS koos veel ni­me­tu po­laar­re­ba­se kut­si­ka ja täis­kas­va­nud hõ­be­re­ba­se LUI­SI­GA.

Aru­kü­la ela­ni­kul Ei­no Roo­siok­sal, kes töö­tab Tal­lin­na Len­nu­jaa­mas jul­ges­tus­töö­ta­ja­na, on küm­me­kond aas­tat ol­nud töö­ma­hu­kas ho­bi. Te­ma lin­nu­par­gis, mis asub Aruküla servas, on 170 lin­du 38 lii­gist. Kõi­gil on aiad ja ae­di­kud, omaet­te vee- ja toi­du­nõud. Sup­le­mi­seks on su­le­lis­tel prae­gu van­nid, lä­hia­jal tu­leb õue­le pi­si­ke tiik.

„Nii kaua kui ma mä­le­tan, on meie pe­res ik­ka pal­ju lin­de-loo­mi ol­nud. Kui­da­gi on aga nii juh­tu­nud, et just mi­nul on kõi­ge roh­kem. Sel­lest, et nad mul­le hin­ge­lä­he­da­sed on, kas­vas väl­ja tõ­si­sem ho­bi. Mõ­ni aas­ta ta­ga­si oli hoo­lea­lu­seid roh­kem, prae­gu proo­vin nok­ka­de ar­vu mit­te vä­ga pal­ju suu­re­maks kas­va­ta­da,” üt­leb ta.

Ena­mik su­le­lis­test on len­nu­või­me­li­sed, ela­vad pealt lah­ti­ses ae­di­kus ja tee­vad soo­vi kor­ral len­nu­rin­ge, maan­du­des ena­masti uues­ti oma ko­duae­di­kus­se kui tur­vat­soo­ni. Kui lind siis­ki ek­si­kom­bel naab­ri ae­da len­dab, käi­tub ta seal när­vi­li­selt ning inim­pelg­li­kult, ra­hu­ne­des al­les siis, kui on uues­ti oma ae­da ta­ga­si saa­nud, sel­gi­tab pe­re­mees. Siis saab ek­si­tee­le sat­tu­nu­le li­gi min­na, tal­le pai te­ha.

„Õn­neks on meil suh­ted üleaed­se­te­ga sel­lis­test äpar­dus­test hoo­li­ma­ta head. On olnud probleeme kohalike elanikega kaugematest majadest ja olen käinud vallamajas selgitamas,” sõ­nab lin­nu­par­gi pi­da­ja.

Kõi­ge roh­kem on lin­nu­par­gis pul­ma­tu­vi­sid, ke­da kee­gi on kas­va­ta­nud sel­leks, et abi­elu­tse­re­moo­nia või mõ­ne muu üri­tu­se käi­gus va­baks las­ta.

„Sa­mas ei saa kogu elu van­gis­tu­ses ela­nud tu­vid ise loo­du­ses hak­ka­ma, see­pä­rast võib ini­mes­te sil­mis ilu­sa­na tun­du­nud lii­gu­tus lin­du­de­le hoo­pis hu­ka­tu­seks saa­da,” rää­gib Ei­no Roo­sioks ja sel­gi­tab, need ek­si­nud ja lei­tud tu­vid tuuak­se tih­ti tal­le, et tur­va­list kesk­kon­da pak­ku­da.

Veel on par­gis mus­tad lui­ged ja üks val­ge luik, val­ge-too­ne­ku­red ja soo­ku­red, in­dia si­ni­paa­bud, nurm­vu­tid, val­ge­põsk- ja pu­na­kael-lag­led, egip­tu­se ha­ned, hall­va­re­sed, ha­ra­kad, ka­ja­kad, ron­gad, par­did, faa­sa­nid ning mi­tut tõu­gu ka­nad.

Lin­de on Ei­no Roo­sioks ost­nud Slo­vak­kia-Poo­la pii­ril te­gut­se­valt lin­nu­laa­dalt ja va­he­ta­nud Tal­lin­na Loo­maaia­ga.

Üks või tei­ne lind on par­ki lü­hi­ke­seks ajaks ra­vi­le vii­dud ja ne­mad peaks ter­ve­ne­des ise uues­ti tuu­le tii­ba­des­se saa­ma. Ala­ti ei pruu­gi lah­ku­mi­ne aga kui­gi liht­salt min­na. Nii on par­ki ju­ba pi­ke­maks ajaks pi­da­ma jää­nud Ees­ti Mets­loo­maü­hin­gu kau­du too­dud val­ge-too­ne­kurg.

„Ta peaks ära len­da­ma, aga mi­na ei tea, miks ei len­da! Või õi­ge­mi­ni len­dab küll, aga kü­ki­tab ko­guaeg ta­ga­si,” üt­leb lin­nu­par­gi pi­da­ja, li­sa­des, et sa­ma lu­gu on ka ühe ka­ja­ka­ga.
Tii­va­vi­gas­tu­se­ga ronk, tii­ba­de vää­ra­ren­gu­ga ka­ja­kas, ühe tii­va­ga ha­ra­kas ja Kad­ri­nast pä­rit val­ge va­res ei saaks loo­du­ses ük­si hak­ka­ma, kuid lin­nu­par­gi kesk­kon­nas ela­vad nad Ei­no Roo­siok­sa sõ­nul täies­ti st­res­si­va­balt.

Eral­di ae­di­ku­tes on aaf­ri­ka jaa­na­lind, aust­raa­lia emud ning lõu­na-amee­ri­ka nan­dud. Vii­mas­te hul­gas on ka üks he­le­si­nis­te sil­ma­de­ga isend, kel­le­sar­na­seid on Ees­tis kok­ku kolm. Omaet­te suu­res puu­ris ro­nib rin­gi aaf­ri­ka hall­pa­pa­goi ja­ko, mat­ki­des eri­ne­vaid hää­li.
„See puur on nii suur, et sel­le õue saa­mi­seks pean ta kõi­ge­pealt väik­se­ma­teks jup­pi­deks de­mon­tee­ri­ma, lä­bi ak­na väl­ja tõst­ma ning siis uues­ti kok­ku pa­ne­ma,” kir­jel­dab oma­nik.
Ime­ta­ja­test ela­vad par­gis pea­le kol­me ko­du­kas­si ja kol­me koe­ra veel hüb­riid­kas­sid, kel­le ot­se­ne isa on põl­ve­kõr­gu­ne aa­sia roo­kass, ema aga egip­tu­se abes­sii­nia kass. Ris­tan­di­te tõu­ni­mi on chau­sie f1. Ka saab nä­ha ora­vaid, ka­me­ru­ni kää­bus­kit­se ja oues­sant lam­baid.

Par­gis on aas­ta­ne hõ­be­re­ba­ne ning kaks ja pool kuud ta­ga­si sün­di­nud po­laar­re­ba­se kut­si­kas, kes jõu­dis Aru­kül­la hil­jaae­gu. Mõ­le­mad on os­te­tud ka­rus­loo­ma­kas­va­tu­sest, et nen­dest ka­su­kaid ei saaks. Ei­no Roo­sioks mär­gib, et ta ei ni­me­ta oma te­gu pääs­teakt­sioo­niks. Ka­he re­ba­se suht­le­mist on te­ma sõ­nul ilus vaa­da­ta – hoo­li­ma­ta sel­lest, et mõ­le­mad on isa­sed ning vä­he koh­tu­nud, koht­leb täis­kas­va­nu pi­si­kest hel­lalt na­gu noo­re­mat ven­da.

„Üt­le­n nii, et kõi­gi lin­du­de-loo­ma­de ülal­pi­da­mi­seks peab ik­ka vä­ga pal­ju tööl käi­ma!” lau­sub Ei­no Roo­sioks, kui uu­ri­da te­ma ho­bi­le ku­lu­va ra­hahulga koh­ta.

„Hoo­lea­lus­te sööt­mi­se-joot­mi­se­ga lä­heb kii­res­ti toi­me­ta­des um­bes kaks tun­di, aga kui mul ae­ga on, võin se­da ka päev ot­sa te­ha. Puu­ri­de ning ae­di­ku­te pu­has­ta­mi­ne võ­tab ter­ve nä­da­la.”

Ei­no Roo­siok­sa lin­nu­park po­le ku­lu­kusest hoo­li­ma­ta te­ma sõ­nul mõel­dud kü­las­ta­ja­telt sis­se­tu­le­ku­te han­ki­mi­seks, vaid isik­li­kuks rõõ­muks.