Teisipäeval, 27. novembril kogunesid kolhoosiesimehe sünniaastapäeva puhul endised kolleegid Kiiu mõisa teda meenutama.
Kuusalu kolhoosi esimees ARNOLD VUNK (27. november 1922-11. veebruar 1992) õnnitleb zootehnik HELGA VUNKI (29. jaanuar 1927-22. jaanuar 2007).
Ehkki rohkem kui 18 aastat on Kiiu mõisas asunud Kuusalu vallamaja, on seal veel mööblit ja esemeid, mis jäänud ajast, kui hoones oli Kuusalu kolhoosi kontor. Kõige vähem on muutunud kunagise kolhoosiesimehe Arnold Vungi kabinet, kus on vallavanema tööruum. Samad on pikk nõupidamislaud ja ka kirjutuslaud ning klaasvitriinidega kapp.
Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi, omaaegne majandi pealoomaarst, algatas tänavu sügisel kampaania, et koguda annetusi ja paigaldada legendaarse kolhoosijuhi Arnold Vungi mälestuse jäädvustamiseks nimeline pink.
Praeguseks on annetusi saadud kokku 180 eurot.
Pingi väljanägemise idee pakkus Peeter Kivimäe – ta annetab kaks vana hobuseatra, pingi istumisosa paigaldatakse nende peale, seljatugi on kavandatud nagu viljapead. Eskiis on olemas, atrasid praegu puhastatakse ja värvitakse üle. Pingi täpsemaid tööjooniseid veel tema sõnul ei ole ja otsustamata on muude osade materjal. Pink peaks valmis saama kevadeks, asukohtadena on arutatud Rihumäge või siis Kuusalu küla, kus esimees elas.
Peeter Kivimäe: „Arnold Vunk oli heatahtlik ja kasvatava loomuga kolhoosiesimees. Karistamismeetodit ta ei pooldanud.“
Kuusalu valla peamaakorraldaja Peeter Raudsepp töötas kolhoosis peamelioraatorina: „Need põhimõtted, mille järgi Vunk kolhoosi juhtis, on aktuaalsed ka tänapäeval. Ei läinud päevagi, kui ta poleks küsinud: „Kas kopikat ikka loete, sellest tuleb rubla.“ Ta mõistis, et ainult põllumajandusega kolhoosnike elujärge ei tõsta, abitootmiseta hakkama ei saa. Võib öelda, et kogu Kiiu-Kuusalu piirkond on Arnold Vungi nägu.
Ta sai aru ka, et tutvussidemeteta sel ajal midagi ära teha ei saanud. Oskas leida ühise keele tolleaegse parteijuhi Johannes Käbiniga, kes oli suhteliselt lühikest kasvu mees. Kui ükskord kontoris ringi käisid, vaatas parteijuht Käbin lakke, särasid tihedalt paigutatud lambid. Ütles, et teil ei olegi energiakriisi.
Esimees Vunk, kes oli palju pikem, vaatas ülevalt alla ja vastas: „Kui kõrge ülemus Toompealt käsib tuled ära keerata, siis keerame.“ Ja läksid muheledes uksest välja.
Vunk ei olnud lipitseja, oskas muheda huumoriga toimetada nii, et temaga taheti suhelda. Palju on räägitud sellest, et Käbin käis Vungi juures kodus saunas ja kuidas siis asjad paika pandi.
Olin ise komisjonis, kus arutati Tallinna-Leningradi teetrassi olümpiaeelset rekonstrueerimist. Esialgu olid viaduktid kavandatud Jägalasse ja Loobule. Vunk ütles, et Kodasoo, Kiiu, Kuusalu, Kahala võiksid olla samuti. Hakati vaidlema, tema vastu, et seltsimees Käbiniga arutasime, ta leidis ka, et nii oleks paras. Sellega oli asi paigas. Maardu jäigi siis viaduktita, nüüd alles tehti.
Esindussõitudeks oli Vungil Tšaika, muidu sõitis Volgaga. Kui ükskord jälle Käbin tuli, oli Tšaika ukse ees ootamas, aga Käbin saabus musta Volgaga. Vunk istus tema Volgasse ja Tšaika sõitis tühjalt järel.
Meenub veel see, et Vunk tegi hommikuti kolhoosile tiiru peale, vaatas, kuidas läheb. Alati küsis piimatoodangu numbrit, see oli talle tähtis.“
Endine peazootehnik Rein Kippar: „Annaks elu igale asutusele nii tasakaalukat, oma ala tundvat ja läbinägevat juhti, kui oli Arnold Vunk. On öeldud, et Vunk polnud uuendusmeelne. Aga ta oli ettevaatlik, talupojatarkusega, ütles, las teised proovivad uue tehnika ära, siis meie vaatame.
Et oleks kolhoosirahvale palka maksta, tehti abiettevõtteid, need hakkasid raha sisse tooma – aiand, Estron ja teised. Kõik need vimplid ja punalipud võivad nüüd tunduda veidrad, aga nende eest saadi kolhoosi inimestele autoostu lubasid. Ega Vunk niisama lasknud end valida ENSV ja NSVL ülemnõukogusse, need kohad andsid sidemeid, tähtis oli saada jõusööta piisavalt, muretseda abiettevõtetele toorainet. Positsioon ja sidemed aitasid.“
Kolhoosi kauaaegne peazootehnik Leelo Seebold: „Vunk on pärit Pärnumaalt, sealt saadeti ta Kehtnasse kolhoosiesimeeste kooli. Kuusallu sattus 1952. aastal nii, et vahetasid siit saadetud Muru-nimelise mehega suunamiskohad.
Helga Vunk rääkis, kuidas abikaasa muretses kolhoosielu pärast ka õhtul voodis, ikka et rahvas paremale elujärjele saaks. Kõige esimene abiettevõte oli tärklisetehas, siis hakkasime jõukamalt elama. Koolimaja ehitamine Rihumäele oli Vungi teene, vana kool Allika külas jäi väikeseks. Koos Laine Kadajasega nad seda eest vedasid.“
Urmas Kirtsi: „Kuusalu kolhoos oli Eesti üks paremal järjel olnud põllumajandusettevõtteid. Arnold Vungi jaoks oli see elutöö. Sellel ajal tehtud investeeringutel toimivad veel tänagi Kiiu kandi paljud ettevõtted.“
