Ani­ja mõi­sa su­ve­la­vas­tu­se trupp tut­vus tulevase män­gu­ko­ha­ga

Tä­na­vu su­vel toob Sa­long Tea­ter Ani­ja mõi­sa ai­das la­va­le Ber­nard Sla­de`i näi­te­män­gu „Sa­mal ajal sa­mas ko­has“. La­vas­tab Er­ki Au­le, män­gi­vad Kül­li Rei­nu­mä­gi ja An­ti Ko­bin, esie­ten­dus on juu­li lõ­pus, kok­ku an­tak­se 15 eten­dust. Möö­du­nud nä­da­lal käis näi­tet­rupp Ani­jal, teh­ti pil­te rek­laamp­la­ka­ti­te jaoks ning vaa­da­ti üle män­gu­koht, mõi­sa ait.

Er­ki Au­le rää­kis, et kui­gi eten­du­sed on su­vel, ot­si­ti män­gu­koh­ta, kus oleks ka­tus pea­ko­hal, et ei peaks en­ne igat eten­dust hir­mu­ga tae­vas­se vaa­ta­ma.

„Hak­ka­si­me ot­si­ma või­ma­lu­si Tal­lin­na ümb­ru­ses – et olek­sid tin­gi­mu­sed teat­ri­te­ge­mi­seks ja ruum, ku­hu ma­huks pii­sa­valt pal­ju pealt­vaa­ta­jaid, et ära ta­suks. Ani­ja mõis so­bis vä­ga häs­ti, on lo­gis­ti­li­selt heas ko­has, siin on koh­vik ja mõis, li­saks eten­du­se vaa­ta­mi­se­le saab ka mõi­sa­hoo­vis ja­lu­ta­da,“ sel­gi­tas la­vas­ta­ja.

Ani­ja mõi­sa ka­suks kõ­ne­les te­ma sõ­nul ka see, et sin­na ol­lak­se har­ju­nud käi­ma. Ta tõi võrd­lu­se, kui ne­li aas­tat ta­ga­si la­vas­tas Raa­si­ku val­las Ka­le­sil „Nas­si Sas­si ja te­ma ven­da“, tu­li vä­ga pal­ju ener­giat ku­lu­ta­da sel­le­le, et teat­ri­kü­las­ta­jad os­kak­sid ko­ha­le tul­la.

Näit­le­ja Kül­li Rei­nu­mä­gi, kes sat­tus män­gu­koh­ta ot­si­des Ani­ja­le es­ma­kord­selt, mär­kis: „Ani­ja mõis oma vaim­su­se­ga tun­dus sel­le la­vas­tu­se jaoks vä­ga so­biv paik – ilus, kor­ras, pu­has ja rõõ­mus koht.“

An­ti Ko­bin oli sealt va­rem kor­du­valt möö­da sõit­nud, kor­ra oli vaid käi­nud mõi­sa­koh­vi­kus, kui seal tä­his­ta­ti Keh­rast pä­rit abi­kaa­sa isa sün­ni­päe­va.

La­vas­ta­ja ju­tus­tas, et näi­den­di „Sa­mal ajal sa­mas ko­has“ la­va­le too­mi­sest kõ­nel­di Kül­li Rei­nu­mäe­ga ju­ba aas­taid ta­ga­si: „Se­da on maail­mas pal­ju män­gi­tud, teh­tud ka film. Uni­ver­saal­ne lu­gu, kui­gi te­ge­vus toi­mub 1950nda­test 1970nda­te­ni, so­bib vä­ga häs­ti prae­gu­ses­se aega – ebas­ta­biil­ne olu­kord maail­mas, sõ­jaoht. Li­saks veel ar­mas­tu­sest, abie­lust ja va­li­ku­test, mis ini­me­si abie­lus ol­les ta­ba­vad, kui pea­vad va­li­ma kar­jää­ri, lä­he­das­te, oma kir­ge­de ja ko­hus­tus­te va­hel.“

Tü­ki te­ge­la­sed on ju­hus­li­kult koh­tu­vad mees ja nai­ne, kes järgmisel hom­mi­kul hotellitoas saa­vad tea­da, et mõ­le­mad on abie­lus. Nad tun­ne­vad tei­ne­tei­se­ga tu­ge­vat si­det ja kir­ge ning le­pi­vad kok­ku, et hak­ka­vad igal aas­tal sa­mal ajal seal koh­tu­ma: „Tol­lal pol­nud mo­biil­te­le­fo­ne ega e-kir­ju, igal koh­tu­mi­sel nad rää­gi­vad, mis nen­de elus on va­he­peal juh­tu­nud. Nii 20 aas­tat. Iga kord mõt­le­vad, et nõn­da­moo­di enam eda­si ei saa, kuid see po­le nii liht­ne. Tükk rää­gib­ki sel­lest, mis hoiab ini­me­si koos.“

Kül­li Rei­nu­mä­gi: „Er­ki näi­tas mul­le näi­den­dit aas­taid ta­ga­si. Se­ni oo­tas oma ae­ga, nüüd ar­vas pro­dut­sent Pil­le Au­le, et võik­si­me la­va­le tuua. Lu­ge­sin uues­ti lä­bi ja tun­dus, et on vä­ga õi­ge aeg sel­le te­ge­mi­seks.“

Kui­gi kõ­ne­leb tõ­sis­test tee­ma­dest, on la­vas­ta­ja sõ­nul te­gu vä­ga vai­mu­ka­te dia­loo­gi­de­ga tra­gi­ko­möö­dia­ga.

Osatäitjate gri­mee­ri­ja Kert­tu Ilm­jär­ve ja kunst­nik Eli­sa Si­ni­sa­lu jaoks on suur väl­ja­kut­se, kui­das eten­du­se ajal näit­le­jad, kes pea­vad ko­gu aeg la­val ole­ma, jõuak­sid vä­he­malt kuus kor­da rii­deid va­he­ta­da ning „va­ne­maks saa­da“.

„Kes se­da imet ta­hab nä­ha, tul­ge teat­ris­se,“ sõ­nas Kül­li Rei­nu­mä­gi.