Ani­ja mees­te au­sam­ba ra­ja­ja EDUARD VIL­DE 155

252
Kirjanik EDUARD VILDE (1865-1933).

AN­NE ORUAAS

Kol­ma­päe­val, 4. märt­sil möö­dub 155 aas­tat suu­re ees­ti kir­ja­ni­ku Eduard Vil­de (1865-1933) sün­nist. Vil­de täht­sust meie kul­tuu­ri­loos on ras­ke üle hin­na­ta. On ise­gi väi­de­tud, et tä­nu Vil­de aja­le­he­sa­ba­des il­mu­nud jär­je­jut­tu­de­le õp­pis ees­ti rah­vas lu­ge­ma. Se­da tu­leb mõis­ta mui­du­gi nii, et tä­hed õpi­ti sel­geks koo­lis, aga lu­ge­mis­har­ju­mu­se tek­ki­mi­sel oli mär­ki­mis­väär­ne osa noo­re Vil­de kri­mi­nul­li­del ja hu­moo­ri­ka­tel ar­mas­tus­lu­gu­del.

Vil­de kir­ju­tas oma esi­me­se ju­tus­tu­se 17aas­ta­selt ja sai sel­le loo­mi­se käi­gus sel­geks, et kir­ju­ta­mi­ne on te­ma kut­su­mus.

Ta alus­tas 18aas­ta­selt aja­kir­ja­ni­ku­na ja töö­tas mit­mes väl­jaan­des Ees­tis, aga ka Riias ja Ber­lii­nis sak­sa­keel­se­te aja­leh­te­de juu­res, kus tut­vus mood­sa kir­jan­du­se ja teat­rie­lu­ga. Sa­mal ajal oli ta ka ilu­kir­ja­ni­ku­na vä­ga vil­ja­kas. Küm­me­kon­na aas­ta­ga ku­ju­nes Vil­de sel­ge maail­ma­vaa­te ja kuns­ti­lis­te tõeks­pi­da­mis­te­ga loo­jaks, kes asus jõud­salt ees­ti kir­jan­dust uuen­da­ma. 1896. aas­tal il­mus ees­ti rea­lis­mi üks täht­teo­seid „Kül­ma­le maa­le“.

Aas­ta­tel 1901-1904 töö­tas Vil­de Tal­lin­na aja­le­hes Tea­ta­ja, mil­le asu­ta­mi­se üks ideo­loo­ge ta oli. Le­he pea­toi­me­ta­ja oli Kons­tan­tin Päts. See oli oma aja kõi­ge si­su­kam ja po­lii­ti­li­selt ra­di­kaal­sem aja­leht Ees­tis. Nen­del aas­ta­tel il­mu­sid Tea­ta­ja joo­nea­lu­se ilu­kir­jan­dus­li­ku li­sa­na ro­maa­nid „Maht­ra sõ­da“ (1902) ja „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“ (1903).

Vil­de pea­teo­seks pee­tak­se aja­loo­list tri­loo­giat, mil­le ta esialg­selt ka­van­das ühe ro­maa­ni­na Maht­ra sõ­ja sünd­mus­test 1858. aas­tal. Ma­ter­ja­li ko­gu­mi­se käi­gus sai tal­le aga sel­geks, kui pal­ju eri­ne­vaid tee­ma­sid see aeg en­das si­sal­dab. Tri­loo­gia esi­me­ne ja vii­ma­ne osa kes­ken­du­vad pea­mi­selt ta­lu­rah­va väl­ja­kan­na­ta­ma­tult ras­ke­le töö­le ja võit­lu­se­le el­lu­jää­mi­se eest.
Kesk­mi­ne osa, mis uu­rib mõis­ni­ke ja eest­las­te kee­ru­li­si ning mõis­ni­ke-pool­seid üle­koh­tu­seid suh­teid, kan­nab peal­kir­ja „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“. Selle raamatuga on Anija nimi Eesti kultuurilukku põlistatud ja on õigustus, miks suur vald endiselt selle küla nime kannab. Pii­sav põh­jus, et raa­mat (uues­ti) kät­te võt­ta ja vaa­da­ta, mi­da siis Vil­de Ani­jast kir­ju­ta­nud on.

Ro­maa­ni al­gu­se te­ge­vus­koht on Põh­ja-Har­ju­maa X. vald. Kol­man­das pea­tü­kis saab lu­ge­ja tea­da, et X. vald asub Har­ju-Jaa­ni ki­hel­kon­nas. Et te­gu oleks Ani­ja­ga, ei ni­me­ta au­tor poo­le sõ­na­ga­gi, aga raa­ma­tu peal­ki­ri an­nab lu­ge­ja­le suu­na kät­te.

Ter­vi­ku­na on ro­maan üks enim mõis­ni­ke vas­ta­seid teo­seid ees­ti kir­jan­du­ses. Eks al­ga saks­te üle­koh­tu tee­ma Vil­del ju­ba te­ma ain­sas las­te­ju­tus, au­to­biog­raa­fi­li­ses „Mi­nu esi­me­sed trii­bu­li­sed“, kus väi­ke tee­ni­ja­laps noor­pa­ru­ni ülean­ne­tus­te eest isalt vit­sa sai. Vil­de hi­li­ses loo­min­gus on ka­ri­ka­tuur­seid te­ge­la­si, kes po­le enam oht­li­kud, vaid pi­gem ha­let­sus­väär­sed, na­gu näi­teks „Mäe­kü­la pii­ma­me­he“ va­na pa­run.

Aja­loo­li­se tri­loo­gia mõis­ni­kud on aga ha­las­ta­ma­tult oma­ka­su peal väl­jas. Kõi­ge vas­ti­ku­mad tüü­bid leia­me­gi Ani­ja mees­te loost. Need vä­gis­ta­vad oma vä­he­gi ke­na­ma näo­la­pi­ga tee­ni­jaid, nuht­le­vad mõi­sa­tal­lis teo­me­hi ja kar­ja­pois­se ning la­se­vad oma õi­gust ot­si­ma tul­nud ta­lu­me­hi ke­set lin­na ava­li­kult il­ma iga­su­gu­se koh­tuot­su­se­ta pool­sur­nuks peks­ta.

Ro­maa­ni pea­te­ge­la­ne Mait Luts ehk Ma­tiias Lutz on pa­ru­ni ja te­ma tee­ni­ja laps. Pa­run mak­sis ühe aeg­la­se­ma tai­bu­ga teo­me­he kin­ni, an­dis lap­seoo­tel Lii­su tal­le nai­seks ja saa­tis oma mõi­sast Lää­ne­maalt kau­ge­le X. val­da pe­re­me­heks – mõis­ni­kest sõp­ra­de va­he­li­ne kok­ku­le­pe.

Kui­gi pä­ri­sor­just 1840. aas­ta­tel enam ei ol­nud, pol­nud sel­li­ne ühest maa­kon­nast tei­se ko­li­mi­ne ta­va­pä­ra­ne ja X. val­la rah­val oli vars­ti sel­ge, mis tuul uued asu­kad nen­de juur­de ela­ma tõi. Mai­dust kas­vab te­ra­ne poiss, kes vars­ti ka ise oma pä­ri­to­lu sel­geks saab. Mõ­ni kord näeb ta oma isa Jaa­ku ke­da­gi näh­ta­ma­tut need­mas ja kät­te­mak­su­ga äh­var­da­mas. Olid ju Jaak ja väi­ke Mait mõ­le­mad X. val­la rah­va nae­rua­lu­sed.

Prae­gu on Ani­ja mõis ko­gu val­la täht­saim maa­märk, mil­le kor­da­te­ge­mi­ne pa­ras­ja­gu käib. Vil­de ro­maa­nis ei ole sel­le mõi­sa kir­jel­dust, kui­gi ko­gus ko­ha­peal ro­maa­ni jaoks ma­ter­ja­li. Tõe­näo­li­selt ta mõi­sas ei käi­nud­ki, te­da hu­vi­ta­nud ini­me­sed oma mä­les­tus­te­ga ela­sid kü­las.
Vae­valt et eest­la­sest aja­kir­ja­nik von Wah­li­de ko­dus te­re­tul­nud kü­la­li­ne oleks ol­nud, pea­le­gi pol­nud neil aja­loo­li­se sünd­mu­se­ga min­git seost. Mis as­jao­lu­del oli Mait näi­nud mõis­ni­ku uh­ket puu­ni­ker­dus­te­ga mööb­lit, jääb au­to­ril sel­gi­ta­ma­ta. Ju oli sel­le ni­me­ta­mi­ne va­ja­lik pea­te­ge­la­se edas­pi­dis­te sam­mu­de tar­vis: Mait ta­hab ka ise sel­list mööb­lit te­ha. Lää­ne­maa pa­ru­nil on ro­maa­nis nii ees- kui pe­re­kon­na­ni­mi, X. mõis­nik on liht­salt saks. Kui Mait lä­heb te­ma juur­de oma pä­ri­si­sa kir­ja­ga, mil­le abil loo­dab lin­na õp­pi­ma saa­da, ei kir­jel­da Vil­de sel­le sak­sa vä­li­must­ki. Sel ajal oli Ani­ja mõis­nik pa­run Cons­tan­tin Au­gust Un­gern-Stern­berg (1813-1889).

Sel­lest st­see­nist eda­si ehk ala­tes 4. pea­tü­ki tei­sest kol­man­di­kust suun­dub te­ge­vus koos pea­te­ge­la­se­ga Tal­lin­na ja jääb sin­na ro­maa­ni lõ­pu­ni. Ka Mai­du noo­res eas traa­gi­li­selt lõp­pe­nud elu võib vaa­del­da kui ühe Ani­ja me­he Tal­lin­nas käi­ku. Kui­gi te­ma pol­nud nen­de hul­gas, kes Ve­ne tu­rul pek­sa said, siis mõis­ni­ke vä­gi­val­la oh­ver oli ta sün­nist sur­ma­ni, vaa­ta­ma­ta sel­le­le, et oli lin­nas pee­ned kom­bed ja sak­sa kee­le ära õp­pi­nud. Ise­gi te­ma ma­tu­se­rong pi­di pool­ven­na tõl­la­le teed and­ma.

„Kui Anija mehed Tallinnas käisid“, trükitud 1970. aastal.

Ro­maa­ni­le ni­me and­nud aja­loo­li­ne sünd­mus ma­hub kah­te pea­tük­ki teo­se kes­kel. Au­tor kir­jel­dab kau­nist sü­da­su­vist pü­ha­päe­va, mil Mait oma saks­la­sest sõb­ra Kon­rad Hu­be­ri­ga ja­lu­tus­käi­gult naas­tes Toom­peal mi­da­gi ta­va­tut näeb: „Mis sõ­ja­väe­list pi­du siis tä­na ku­ber­ne­ri los­si ees pee­tak­se? La­ge plats ai­va ku­bi­seb püs­si­de­ga sol­da­ti­test, mus­tab muust rah­vast. Üks väe­ülem is­tub ho­bu­se sel­jas. Kä­su­hüü­ded ka­ja­vad. Rong si­gi­neb. Rong hak­kab lii­ku­ma. Jä­rel ja kõr­val pal­ju kor­ra­tult jooks­jaid. Äre­vus.“ (E. Vil­de. Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid. Tal­linn 1955, lk 121). Nii seob kir­ja­nik oma pea­te­ge­la­se aja­loo­li­se sünd­mu­se­ga – ta liht­salt sa­tub ju­hus­li­kult se­da nä­ge­ma. Kon­rad Hu­ber on sel­les ro­maa­nis Vil­de­le loo­min­gus tüü­pi­li­ne vä­lis­maa­la­ne, kes siin­se­te mõis­ni­ke oma­vo­li­le eu­roop­la­se­na hä­vi­ta­va hin­nan­gu an­nab.

Kir­ja­nik an­nab vär­vi­ka ja meel­de­jää­va pil­di, mis siis juh­tus, kui Ani­ja ja Ku­ri­soo pe­re­me­hed Tal­lin­nas käi­sid. Se­da võib igaüks ise lu­ge­da. Vil­de toob joo­ne all ära ka mees­te ni­med koos va­nu­se ja ta­lu­de ni­me­de­ga. Säi­li­nud peks­mi­se pro­to­koll ja Vil­de ni­me­ki­ri eri­ne­vad mõ­ne­võr­ra.

Aja­loo­la­sed on se­le­ta­nud nii, et Vil­de ei ka­su­ta­nud pro­to­kol­li, vaid käis Ani­jal ja kõ­ne­les ini­mes­te­ga, kes tal­le mä­lu jär­gi lu­gu se­le­ta­sid. Eri­ne­vu­si on ka vit­sa­hoo­pi­de hul­gas, aga see po­le üld­se olu­li­ne. Olu­li­sem on vast, et 40 Ani­ja pe­re­me­he­ga koos käi­sid ka Jär­va-Ma­di­se ki­hel­kon­na Ku­ri­soo kü­la 16 meest, kes sa­mu­ti pek­sa said, aga kel­lest Vil­de ei kir­ju­ta, ni­me­tab vaid, et oli ka naa­ber­val­da­de me­hi. Nii nad unus­ta­tud on­gi. Vil­de rõ­hu­tab aga, et sak­sad pää­se­sid puh­talt, kui­gi sel­le sünd­mu­se koh­ta il­mus tal­vel Pe­ter­bu­ris ka üks aja­le­hear­tik­kel, kus mõis­ni­ke üle­ko­hus kar­milt huk­ka mõis­te­ti.

Eduard Vil­de ro­maan „Kui Ani­ja me­hed Tal­lin­nas käi­sid“ on üks kur­ve­maid lu­gu­sid ees­ti kir­jan­du­ses. Li­saks ko­hu­ta­va­le aja­loo­li­se­le sünd­mu­se­le on õn­ne­tu ka au­to­ri loo­dud pea­te­ge­la­se saa­tus. Nüüd üle sa­ja aas­ta hil­jem on mõis­ni­kud pa­re­mas­se val­gus­se saa­nud, neid mee­nu­ta­tak­se hea sõ­na­ga kui kul­tuu­ri­too­jaid. Suu­red ki­vist los­sid ja kau­nid par­gid on nen­de mä­les­tu­se põ­lis­ta­nud. Mis mee­nu­tab aga ta­lu­meest, ta­su­ta töö­jõu­du, kel­le­ta se­da kõi­ke po­leks ol­nud? Ani­jal tek­kis konf­likt mõis­ni­ku ja pe­re­mees­te va­hel sel­lest, et mõis­nik ei pi­da­nud või­ma­li­kuks vä­he­ma hul­ga ini­mes­te­ga mõi­sa­põl­lult vi­li ära ko­ris­ta­da. Ta­lu­pe­re­me­hed taht­sid ju vaid, et här­ra lu­baks ka nen­de oma vil­ja sa­mal ajal ko­ris­ta­da, sest küps vi­li oleks mui­du ma­ha va­ri­se­nud.

Maht­ra sõ­ja mä­les­tu­seks püs­ti­ta­ti 1933. aas­tal ta­ga­si­hoid­lik mä­les­tus­sam­mas, mis pü­sib tä­na­se­ni. Ani­ja mees­te mä­les­tu­seks po­le sam­mast ku­na­gi teh­tud ja tõe­näo­li­selt ei teh­ta­gi enam. Ai­nus mä­les­tus­märk nei­le on­gi Vil­de ro­maan.

Jul­gen väi­ta, et see on kind­lam kui üks­ki ki­vist või rauast sam­mas. Ole­me näi­nud, et need ei pea aja­loo tor­mi­des su­gu­gi ala­ti vas­tu. Kir­ja­sõ­na­ga on tei­ne lu­gu, see jääb pü­si­ma ehk na­gu on öel­nud tei­ne suur ees­ti kir­ja­nik Ju­han Smuul, et lau­lu sees sa sei­sad sa­da aas­tat ja üks­ki pa­lu­mi­ne sind sealt lah­ti ei la­se. Ani­ja me­hed on seis­nud kauem kui sa­da aas­tat ja sel­le eest ta­sub Vil­det mee­les pi­da­da.