ANNE ORUAAS
Kolmapäeval, 4. märtsil möödub 155 aastat suure eesti kirjaniku Eduard Vilde (1865-1933) sünnist. Vilde tähtsust meie kultuuriloos on raske üle hinnata. On isegi väidetud, et tänu Vilde ajalehesabades ilmunud järjejuttudele õppis eesti rahvas lugema. Seda tuleb mõista muidugi nii, et tähed õpiti selgeks koolis, aga lugemisharjumuse tekkimisel oli märkimisväärne osa noore Vilde kriminullidel ja humoorikatel armastuslugudel.
Vilde kirjutas oma esimese jutustuse 17aastaselt ja sai selle loomise käigus selgeks, et kirjutamine on tema kutsumus.
Ta alustas 18aastaselt ajakirjanikuna ja töötas mitmes väljaandes Eestis, aga ka Riias ja Berliinis saksakeelsete ajalehtede juures, kus tutvus moodsa kirjanduse ja teatrieluga. Samal ajal oli ta ka ilukirjanikuna väga viljakas. Kümmekonna aastaga kujunes Vilde selge maailmavaate ja kunstiliste tõekspidamistega loojaks, kes asus jõudsalt eesti kirjandust uuendama. 1896. aastal ilmus eesti realismi üks tähtteoseid „Külmale maale“.
Aastatel 1901-1904 töötas Vilde Tallinna ajalehes Teataja, mille asutamise üks ideolooge ta oli. Lehe peatoimetaja oli Konstantin Päts. See oli oma aja kõige sisukam ja poliitiliselt radikaalsem ajaleht Eestis. Nendel aastatel ilmusid Teataja joonealuse ilukirjandusliku lisana romaanid „Mahtra sõda“ (1902) ja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ (1903).
Vilde peateoseks peetakse ajaloolist triloogiat, mille ta esialgselt kavandas ühe romaanina Mahtra sõja sündmustest 1858. aastal. Materjali kogumise käigus sai talle aga selgeks, kui palju erinevaid teemasid see aeg endas sisaldab. Triloogia esimene ja viimane osa keskenduvad peamiselt talurahva väljakannatamatult raskele tööle ja võitlusele ellujäämise eest.
Keskmine osa, mis uurib mõisnike ja eestlaste keerulisi ning mõisnike-poolseid ülekohtuseid suhteid, kannab pealkirja „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“. Selle raamatuga on Anija nimi Eesti kultuurilukku põlistatud ja on õigustus, miks suur vald endiselt selle küla nime kannab. Piisav põhjus, et raamat (uuesti) kätte võtta ja vaadata, mida siis Vilde Anijast kirjutanud on.
Romaani alguse tegevuskoht on Põhja-Harjumaa X. vald. Kolmandas peatükis saab lugeja teada, et X. vald asub Harju-Jaani kihelkonnas. Et tegu oleks Anijaga, ei nimeta autor poole sõnagagi, aga raamatu pealkiri annab lugejale suuna kätte.
Tervikuna on romaan üks enim mõisnike vastaseid teoseid eesti kirjanduses. Eks alga sakste ülekohtu teema Vildel juba tema ainsas lastejutus, autobiograafilises „Minu esimesed triibulised“, kus väike teenijalaps noorparuni üleannetuste eest isalt vitsa sai. Vilde hilises loomingus on karikatuurseid tegelasi, kes pole enam ohtlikud, vaid pigem haletsusväärsed, nagu näiteks „Mäeküla piimamehe“ vana parun.
Ajaloolise triloogia mõisnikud on aga halastamatult omakasu peal väljas. Kõige vastikumad tüübid leiamegi Anija meeste loost. Need vägistavad oma vähegi kenama näolapiga teenijaid, nuhtlevad mõisatallis teomehi ja karjapoisse ning lasevad oma õigust otsima tulnud talumehi keset linna avalikult ilma igasuguse kohtuotsuseta poolsurnuks peksta.
Romaani peategelane Mait Luts ehk Matiias Lutz on paruni ja tema teenija laps. Parun maksis ühe aeglasema taibuga teomehe kinni, andis lapseootel Liisu talle naiseks ja saatis oma mõisast Läänemaalt kaugele X. valda peremeheks – mõisnikest sõprade vaheline kokkulepe.
Kuigi pärisorjust 1840. aastatel enam ei olnud, polnud selline ühest maakonnast teise kolimine tavapärane ja X. valla rahval oli varsti selge, mis tuul uued asukad nende juurde elama tõi. Maidust kasvab terane poiss, kes varsti ka ise oma päritolu selgeks saab. Mõni kord näeb ta oma isa Jaaku kedagi nähtamatut needmas ja kättemaksuga ähvardamas. Olid ju Jaak ja väike Mait mõlemad X. valla rahva naerualused.
Praegu on Anija mõis kogu valla tähtsaim maamärk, mille kordategemine parasjagu käib. Vilde romaanis ei ole selle mõisa kirjeldust, kuigi kogus kohapeal romaani jaoks materjali. Tõenäoliselt ta mõisas ei käinudki, teda huvitanud inimesed oma mälestustega elasid külas.
Vaevalt et eestlasest ajakirjanik von Wahlide kodus teretulnud külaline oleks olnud, pealegi polnud neil ajaloolise sündmusega mingit seost. Mis asjaoludel oli Mait näinud mõisniku uhket puunikerdustega mööblit, jääb autoril selgitamata. Ju oli selle nimetamine vajalik peategelase edaspidiste sammude tarvis: Mait tahab ka ise sellist mööblit teha. Läänemaa parunil on romaanis nii ees- kui perekonnanimi, X. mõisnik on lihtsalt saks. Kui Mait läheb tema juurde oma pärisisa kirjaga, mille abil loodab linna õppima saada, ei kirjelda Vilde selle saksa välimustki. Sel ajal oli Anija mõisnik parun Constantin August Ungern-Sternberg (1813-1889).
Sellest stseenist edasi ehk alates 4. peatüki teisest kolmandikust suundub tegevus koos peategelasega Tallinna ja jääb sinna romaani lõpuni. Ka Maidu noores eas traagiliselt lõppenud elu võib vaadelda kui ühe Anija mehe Tallinnas käiku. Kuigi tema polnud nende hulgas, kes Vene turul peksa said, siis mõisnike vägivalla ohver oli ta sünnist surmani, vaatamata sellele, et oli linnas peened kombed ja saksa keele ära õppinud. Isegi tema matuserong pidi poolvenna tõllale teed andma.

Romaanile nime andnud ajalooline sündmus mahub kahte peatükki teose keskel. Autor kirjeldab kaunist südasuvist pühapäeva, mil Mait oma sakslasest sõbra Konrad Huberiga jalutuskäigult naastes Toompeal midagi tavatut näeb: „Mis sõjaväelist pidu siis täna kuberneri lossi ees peetakse? Lage plats aiva kubiseb püssidega soldatitest, mustab muust rahvast. Üks väeülem istub hobuse seljas. Käsuhüüded kajavad. Rong sigineb. Rong hakkab liikuma. Järel ja kõrval palju korratult jooksjaid. Ärevus.“ (E. Vilde. Kui Anija mehed Tallinnas käisid. Tallinn 1955, lk 121). Nii seob kirjanik oma peategelase ajaloolise sündmusega – ta lihtsalt satub juhuslikult seda nägema. Konrad Huber on selles romaanis Vildele loomingus tüüpiline välismaalane, kes siinsete mõisnike omavolile eurooplasena hävitava hinnangu annab.
Kirjanik annab värvika ja meeldejääva pildi, mis siis juhtus, kui Anija ja Kurisoo peremehed Tallinnas käisid. Seda võib igaüks ise lugeda. Vilde toob joone all ära ka meeste nimed koos vanuse ja talude nimedega. Säilinud peksmise protokoll ja Vilde nimekiri erinevad mõnevõrra.
Ajaloolased on seletanud nii, et Vilde ei kasutanud protokolli, vaid käis Anijal ja kõneles inimestega, kes talle mälu järgi lugu seletasid. Erinevusi on ka vitsahoopide hulgas, aga see pole üldse oluline. Olulisem on vast, et 40 Anija peremehega koos käisid ka Järva-Madise kihelkonna Kurisoo küla 16 meest, kes samuti peksa said, aga kellest Vilde ei kirjuta, nimetab vaid, et oli ka naabervaldade mehi. Nii nad unustatud ongi. Vilde rõhutab aga, et saksad pääsesid puhtalt, kuigi selle sündmuse kohta ilmus talvel Peterburis ka üks ajaleheartikkel, kus mõisnike ülekohus karmilt hukka mõisteti.
Eduard Vilde romaan „Kui Anija mehed Tallinnas käisid“ on üks kurvemaid lugusid eesti kirjanduses. Lisaks kohutavale ajaloolisele sündmusele on õnnetu ka autori loodud peategelase saatus. Nüüd üle saja aasta hiljem on mõisnikud paremasse valgusse saanud, neid meenutatakse hea sõnaga kui kultuuritoojaid. Suured kivist lossid ja kaunid pargid on nende mälestuse põlistanud. Mis meenutab aga talumeest, tasuta tööjõudu, kelleta seda kõike poleks olnud? Anijal tekkis konflikt mõisniku ja peremeeste vahel sellest, et mõisnik ei pidanud võimalikuks vähema hulga inimestega mõisapõllult vili ära koristada. Taluperemehed tahtsid ju vaid, et härra lubaks ka nende oma vilja samal ajal koristada, sest küps vili oleks muidu maha varisenud.
Mahtra sõja mälestuseks püstitati 1933. aastal tagasihoidlik mälestussammas, mis püsib tänaseni. Anija meeste mälestuseks pole sammast kunagi tehtud ja tõenäoliselt ei tehtagi enam. Ainus mälestusmärk neile ongi Vilde romaan.
Julgen väita, et see on kindlam kui ükski kivist või rauast sammas. Oleme näinud, et need ei pea ajaloo tormides sugugi alati vastu. Kirjasõnaga on teine lugu, see jääb püsima ehk nagu on öelnud teine suur eesti kirjanik Juhan Smuul, et laulu sees sa seisad sada aastat ja ükski palumine sind sealt lahti ei lase. Anija mehed on seisnud kauem kui sada aastat ja selle eest tasub Vildet meeles pidada.