Ani­ja val­la 3 juh­ti­vat po­lii­ti­kut on kak­si­ku­te isad

2127
Kolm kak­si­ku­te isa Ani­ja val­last: AR­VI KA­RO­TAM, MAR­GUS NÕL­VAK ja JAA­NUS KA­LEV.

Kak­si­kud on va­ne­ma­te­le to­pelt­rõõm, kin­ni­ta­vad AR­VI KA­RO­TAM, JAA­NUS KA­LEV ja MAR­GUS NÕL­VAK.

Ani­ja val­la­vo­li­ko­gu 14. det­semb­ril toi­mu­nud is­tun­gil õn­nit­le­ti vo­li­ko­gu aren­gu-ee­l­ar­ve­ko­mis­jo­ni esi­meest Mar­gus Nõl­va­kut, kel­le per­re sün­di­sid no­vemb­ris kak­si­kud tüt­red Han­na ja Lee.

„Emot­sioo­nid olid peh­melt öel­des üle­vad, see oli vä­ga äge uu­dis,“ kir­jel­das Mar­gus Nõl­vak het­ke, kui sai tea­da, et per­re on sün­di­mas kak­si­kud.

Pe­re ka­he­le lap­se­le li­saks kor­ra­ga ka­he tüt­re sünd oli mõ­ne­ti unis­tus­te täi­tu­mi­ne, sest ta on ala­ti unis­ta­nud suu­rest pe­rest. Paa­ni­kat, kui­das kor­ra­ga ka­he ti­ta­ga hak­ka­ma saa­dak­se, ei tek­ki­nud: „Vas­tu­pi­di, oli­me mee­les­ta­tud häs­ti po­si­tiiv­selt.“

Mar­gus Nõl­va­ku esi­me­sed tun­ded kak­si­ku­te isa­na on, et te­ge­li­kult on ker­gem, kui oli teis­te kak­si­ku­te va­ne­ma­te jut­tu­de põh­jal ar­va­nud.

„Pi­gem on rõõ­mu to­pelt. Kind­las­ti sõl­tub pal­ju sel­lest, kas kak­si­kud on esi­me­sed lap­sed. Meil on ilm­selt liht­sam, ku­na va­ra­se­mad ko­ge­mu­sed on ole­mas. Olu­li­ne on saa­vu­ta­da rütm, et nad teek­sid kõi­ke ühel ajal, ma­gak­sid kor­ra­ga ja söök­sid, siis po­le ras­kem, kui ühe lap­se­ga,“ rää­kis ta.
Mar­gus Nõl­vak ju­hib Üle­mis­te Ci­tyt aren­da­vat Mai­nor Üle­mis­te ASi, kuid kin­ni­tab, et vas­tu­tus­rik­kast tööst hoo­li­ma­ta on ta vä­ga pe­re­kesk­ne: „Ko­du ja pe­re on mi­nu jaoks ala­ti ol­nud es­ma­täht­sad.“

Kak­si­kud ka val­la­va­ne­mal ja vo­li­ko­gu en­di­sel esi­me­hel
Ani­ja val­la juh­ti­de seas on veel kaks kak­si­ku­te isa – val­la­va­nem Ar­vi Ka­ro­tam ning vo­li­ko­gu eel­mi­ne esi­mees, prae­gu keskf­rakt­sioo­ni juht Jaa­nus Ka­lev.

Ar­vi Ka­ro­ta­mi kak­si­ku­test po­jad Mar­ko ja Tar­mo sün­di­sid 36 aas­tat ta­ga­si. Et tu­le­kul on kak­si­kud, said va­ne­mad tea­da vaid kuu en­ne sün­di.
„Sel ajal ult­ra­he­li veel ei ol­nud, kuid öel­di, et tuk­su­mas on kaks sü­dant. See oli to­re uu­dis, kui­gi oli­me val­mis­tu­nud ühe lap­se sün­niks ning esi­me­ne suur mu­re oli lei­da kak­si­ku­te van­ker. Ees­tist sel­le saa­mi­ne oli kee­ru­li­ne, meil õn­nes­tus ku­sa­gilt ETKV­Li laost saa­da Poo­la pä­ri­to­lu pu­na­ne van­ker,“ ju­tus­tab ta.

Poe­ga­de lap­se­põlv oli Ar­vi Ka­ro­ta­mi sõ­nul vä­ga vah­va: „Mul on vä­ga tub­li abi­kaa­sa, tä­nu te­ma­le olid lap­sed vä­ga ter­ved. Meil oli töö­jao­tus – mi­nu üle­san­ne oli pe­su­pe­se­mi­ne, tol ajal olid ju mar­li­mähk­med. Kas­va­ta­si­me su­vi­las por­gan­deid, mi­nu töö oli neid pois­te­le rii­vi­da. Kui nad käi­sid ju­ba las­teaias ja koo­lis, vii­sin ja tõin neid. Kui oled noor, ei ole las­te­ga hak­ka­ma­saa­mi­ne prob­leem, võ­tad se­da kui vä­ga meel­di­vat ko­hus­tust.“

Val­la­va­ne­ma kak­si­kud ei ole ära­va­he­ta­mi­se­ni sar­na­sed, kuid isa sõ­nul on ala­ti ol­nud vä­ga lä­he­da­sed: „mi­na“ ase­mel üt­le­sid „meie“, kui üks pu­ges öö­sel ema-isa kais­su, tu­li vars­ti ka tei­ne, kui üks te­gi pa­han­dust, as­tus tei­ne te­ma kait­seks väl­ja, Amee­ri­kas va­he­tu­s­õpi­las­teks läk­sid sa­mas­se lin­na ja ela­sid ise­gi sa­mal tä­na­val, kui­gi eri pe­re­des. Ar­vi Ka­ro­tam mär­gib, et see lä­he­dus on neis säi­li­nud ka täis­mees­te­na.

Kui­gi üks kak­si­ku­test on roh­kem kal­du­nud hu­ma­ni­taar-, tei­ne reaa­la­la­de poo­le, on mõ­le­mad laul­nud pois­te­koo­ris ning ka prae­gu võ­tab isa nad Keh­rast Tal­lin­nas­se sõi­tes au­to pea­le, et min­na koos Ees­ti Tea­dus­te Aka­dee­mia Mees­koo­ri lau­lup­roo­vi.

„Ma olen oma pois­te üle vä­ga uh­ke ja õn­ne­lik,“ sõ­nab Ar­vi Ka­ro­tam.
9aas­tas­te kak­si­ku­te Kir­ke ja Kaa­re­li isa Jaa­nus Ka­lev mä­le­tab, et sõi­tis pa­ras­ja­gu Tal­lin­nas üle Tar­tu maan­tee rist­mi­ku, kui sain tea­da, et tu­le­vad kak­si­kud.

„See oli kind­las­ti ül­la­tus, aga emot­sioo­nid olid ik­ka po­si­tiiv­sed,“ sõ­nab ta ning li­sab, et kui­gi kak­si­ku­te­ga on roh­kem mu­ret, on rõõ­mu to­pelt.
„Ole­me nai­se­ga hak­ka­jad ini­me­sed, se­da hir­mu ei ol­nud, et hak­ka­ma ei saa. Kui oled as­ja sees, siis ei mõt­le, et on ras­ke, vaid te­gut­sed. Kak­si­ku­te pu­hul peab isa roh­kem juu­res ole­ma. Kui nad olid väi­ke­sed, hak­ka­sid mil­le­gi­pä­rast kor­ra­ga nut­ma ja te­gid kõi­ke kor­ra­ga. Ole­me ak­tiiv­sed ini­me­sed, käi­si­me rin­gi nii, et ühel oli üks, tei­sel tei­ne titt kõ­hu­ peal.“

Jaa­nus Ka­lev kii­dab – kak­si­ku­te pu­hul on hea, et neil on ala­ti män­gu­selt­si­li­ne ole­mas. Ning koos kas­va­des hak­ka­vad lap­sed üks­teist vä­ga hoid­ma: „Mui­du­gi ka ne­mad tü­lit­se­vad, aga võõ­ras kesk­kon­nas on tan­dem – hoia­vad kok­ku ja kait­se­vad teine­teist.“