Ani­ja mõi­sa uk­sed olid en­ne suurt re­mon­ti vii­mast kor­da kõi­gi­le ava­tud

„Jät­ka­me kind­las­ti mõi­sa­kul­tuu­ri­fes­ti­va­li kor­ral­da­mist ka edas­pi­di,“ lu­bas Ani­ja mõi­sa aren­dus­juht JAN­NE KAL­LAK­MAA.

Kui eel­mi­sel aas­tal es­ma­kord­selt toi­mu­nud mõi­sa­kul­tuu­ri fes­ti­va­lil olid end oma väl­ja­pa­ne­ku­ga rek­laa­mi­mas-tut­vus­ta­mas li­saks Ani­ja mõi­sa­le veel ne­li mõi­sa, siis tä­na­vust fes­ti­va­li et­te val­mis­ta­des oli idee au­tor Jan­ne Kal­lak­maa loo­tus­rik­kam – teis­te hul­gas lu­ba­sid oma edu­lu­gu­sid tut­vus­ta­ma tul­la mit­u sel aas­tal Ees­ti pa­ri­mateks tun­nis­ta­tud mõi­sa.

„Siin peaks ko­hal ole­ma üp­ris pal­ju mõi­sasid, kuid kah­juks on sel­le aas­ta „Unus­ta­tud mõi­sa­te“ trall nad ära vä­si­ta­nud,“ üt­les Jan­ne Kal­lak­maa Ani­ja 2. mõi­sa­kul­tuu­ri fes­ti­va­li ava­mi­sel pü­ha­päe­val, 12. au­gus­til.

Tei­seks põh­ju­seks, miks mõ­ni fes­ti­va­li uu­dis­ta­ma lu­ba­nud tul­la mõi­sa­esin­da­ja ko­ha­le ei tul­nud, ni­me­tas ta il­ma – kui­gi fes­ti­va­li­päe­va al­gu­ses sä­ras ere päi­ke, oli sel­le­le eel­ne­nud ööl ja hom­mi­kul kõ­vas­ti sa­da­nud. Tu­ge­vad vih­ma­hood al­ga­sid ka fes­ti­va­li­päe­va tei­ses poo­les.

See­tõt­tu olid­ki tei­sel mõi­sa­kul­tuu­ri fes­ti­va­lil end tut­vus­ta­mas naab­rid Paa­si­ku koer­te­mõi­sast ja Võ­ru­maalt Ro­go­si mõi­sast. Li­saks oli ko­hal Zan­da Za­ri­na Jel­ga­va lä­he­dal asu­vast Liel­vir­ca­va mõi­sast Lä­ti­maalt.

Küll aga olid fes­ti­va­li ajal toi­mu­nud laa­dal ko­hal li­gi 40 kaup­le­jat, nei­le jät­kus ost­jaid ning par­gis esi­ne­nud laul­ja­te­le-tant­si­ja­te­le ja teis­te­le esi­ne­ja­te­le pub­li­kut, sa­mu­ti jagus rah­vast mõi­sa saa­li et­te­kan­deid kuu­la­ma. Osad tu­lid ka spet­siaal­selt fes­ti­va­li­päe­va lõ­pus Lii­si Koik­so­ni kont­ser­di­le.
„Ku­na ilm oli sant, oli ka rah­vast tun­du­valt vä­hem – ko­ha­lik­ke jät­kus, aga mu­jalt tu­li­jaid oli vä­he. Rõõ­mus­tav oli, et meie loen­gu­tel oli kuu­la­jaid pä­ris pal­ju,“ mär­kis Jan­ne Kal­lak­maa.

Kui­gi tu­le­va aas­ta au­gus­tis on Ani­ja mõis re­mon­dis, on ka­vas fes­ti­va­li­ga jät­ka­ta: „80prot­sen­di­se tõe­näo­su­se­ga toi­mub see ka järg­mi­sel aas­tal. Meil on pal­ju ruu­mi, ise­gi kui pea­hoo­ne on re­mon­dis, saa­me hak­ka­ma. Aru­ta­me kont­sept­sioo­ni lä­bi, ilm­selt muu­da­me pi­sut oma te­ge­vust. Et­te­kan­ded on põ­ne­vad ja po­pu­laar­sed, need peak­sid kind­las­ti jää­ma. Aga tõenäoliselt tee­me aju­rün­na­ku, kui­das kaa­sa­ta tei­si mõi­sas­id. Need on prae­gu vä­ga pal­ju­de as­ja­de­ga seo­tud, tä­na­vu on veel ka kü­las­tus­mäng „Avas­ta Bal­ti­maa­de mõi­sad“. Kõik­ja­le liht­salt ei jõu­ta.“

Et­te­kan­ded mõi­sa­kul­tuu­rist
Aja­loo­la­ne ja et­no­loog Hei­ki Pär­di te­gi üle­vaa­te ta­lu ja mõi­sa seos­test ar­hi­tek­tuu­ris. Ta rää­kis, et 18. sa­jan­di tei­se poo­le­ni olid mõi­sa­ma­jad liht­sad ja ta­lu­poeg­li­kud, ei ker­ki­nud ta­lu­rah­va ela­mu­test esi­le. Mur­rang saa­bus 19. sa­jan­di tei­ses poo­les, kui suu­rem osa mõi­said olid pea­mi­selt pii­ri­tu­se põ­le­ta­mi­se ja Ve­ne­maa­le här­ga­de müü­gi­ga saa­nud vä­ga jõu­kaks, uuen­da­sid nad oma elu­hoo­neid uh­ke­teks häär­be­ri­teks.

Esi­me­sed kat­sed Ees­ti ta­lu­ma­ju uuen­da­da teh­ti 18.-19. sa­jan­di va­he­tu­sel, kui ees­rind­li­ku­mad mõis­ni­kud ja kaa­sa­tund­li­ku­mad ha­rit­la­sed hak­ka­sid mõt­le­ma, kui­das ta­lu­rah­va elu­tin­gi­mu­si pa­ran­da­da. Nei­le tun­dus õud­ne, et siin ela­tak­se suit­su­ta­re­des, kus on väi­ke­sed ak­nad, sa­ge­li olid sa­mas ka loo­mad. Lei­ti, et ma­ja­de­le on va­ja te­ha korst­nad, et suit­sust lah­ti saa­da. Te­gu­de­ni siis­ki ei jõu­tud, ku­na uu­te ela­mu­te ehi­ta­mi­seks pol­nud jak­su.

Ku­na en­ne ta­lu­de pä­ri­seks­müü­mist kuu­lu­sid ta­lud mõi­sa­le, et toh­ti­nud ta­lu­me­hed ise­gi ae­da il­ma mõi­sa loa­ta ehi­ta­da. 1840-1860 ehi­ta­sid Palm­se mõi­sao­ma­ni­kud lä­hi­kü­la­des­se küm­me­kond ena­mas­ti pae­ki­vist korst­na­ga mood­sat ma­ja. Kol­ga krahv Sten­bock läh­tus uu­te ela­mu­te te­ge­mi­sel roh­kem Ees­ti põ­li­sest re­he­ma­jast. Ala­tes 18. sa­jan­di lõ­pust hak­ka­sid jõu­ka­mad ta­lu­me­hed en­da­le mõi­sa­te ees­ku­jul uh­keid ma­ju ehi­ta­ma.

2018. aas­tal pa­ri­maks mõi­sa­kul­tuu­ri aren­da­jaks va­li­tud Ants Hein rää­kis Ees­ti mõi­sa­de ilu­sast elust ja kü­la­lis­lah­ku­sest 16.-18. sa­jan­dil. Ta tsi­tee­ris mit­me­te Eu­roo­pa aad­lik­ke ar­va­mu­si pä­rast aja­loo­li­se Lii­vi­maa kü­las­ta­mist. Kõik nad kiit­sid, kui­võrd häs­ti ja uh­kelt neid siin­se­tes mõi­sa­tes vas­tu võe­ti ja võõ­rus­ta­ti, ei ol­nud va­het, kas tu­lid tut­ta­vad või võõ­rad aad­li­kud il­ma et­te tea­ta­ma­ta.

„On küm­neid kir­jel­du­si ar­va­mu­se­ga, et Lii­vi­maa on ühe­le sak­sa me­he­le pa­rim koht ko­gu maail­mas,“ lau­sus Ants Hein.

Sel­li­ne uh­ke aeg kes­tis ku­ni ve­nes­ta­mi­se al­gu­se­ni 1760 -1770nda­tel aas­ta­tel: „Va­he­peal oli tõu­se ja lan­gu­seid, aga Bal­ti aa­del sai ka neist end ma­jan­dus­li­kult väl­ja ve­da­da. Kuid lõ­puks hak­kas pea­le tun­gi­ma ve­ne rii­gi­võim. Ühe tsi­taa­di jär­gi koh­tas siis vii­ma­ne Sak­sa­maalt sis­se­tu­li­ja ju­ba vii­mast väl­ja­mi­ne­jat.“

Jan­ne Kal­lak­maa tut­vus­tas eda­si­si plaa­ne Ani­ja mõi­sa­ga – ok­toob­ris al­gab pea­hoo­ne ja ai­da re­no­vee­ri­mi­ne ning 2020. aas­tal ava­tak­se seal mõi­saa­jas­tu kes­kus „Mõi­sa aja lu­gu“.