ANDRES ELLAMAA meenutab oma raamatus elu Raasikul

2047
Ajakirjanik VALVE RAUDNASK ja doktor ANDRES ELLAMAA olid Raasikul lapsepõlvesõbrad.

„Raasiku oli täis multitalente,” meenutas kuulus neurokirurg ANDRES ELLAMAA noorusaega Raasikul.

Ligi pool sajandit arstiametit pidanud Andres Ellamaa esitles neljapäeval, 19. mail Raasiku rahvamajas oma raamatut „Arstile jääb valu”. Selles on meenutusi Raasikult, kus doktor elas lapsepõlves üle 10 aasta. Temaga olid esitlusel kaasas ajakirjanik Valve Raudnask, kes on samuti   Raasikul   elanud,   ning  kirjastajad Tiina ja Enno Tammer.
Andres Ellamaa elas koos patronaažõest emaga aastatel 1949-1962 Raasiku aleviku südames, jaoskonnaarsti majas. Praegu töötab seal Oravakese lasteaed.
Andres Ellamaa meenutas, et alumisel korrusel olid arsti eluruumid ja ambulatoorium, 2. korrusel elasid tema koos emaga, sanitar-koristaja Pauliine Kivi ja ämmaemand Helga Pappel ema ja poja Argoga. Maja ümber oli kõrge viirpuuhekk, värava taga lasipuu ja hoovis suured puuvirnad.
Raasikule sattusid Ellamaad 1949. aastal, kui levisid kuuldused, et paljud neist, kes kord vanglatee läbinud, nagu ka Andres Ellamaa ema Anu, viiakse uuesti Venemaale. Küüditamine läks neist mööda, kuid ema otsustas kolida Tallinnale võimalikult lähedale ning leidis töökoha Raasikule. Anu Ellamaa elas 87aastaseks ning on maetud Rahumäe kalmistule.
Doktor jutustas, et pärast nooruspõlve on ta käinud Raasikul mitu korda, näidanud paika oma lastele: „Olen aga tõotanud, et enam tagasi ei tule – esiteks siis, kui põles maha raudteejaamahoone. Teist korda, kui raiuti maha raudteejaama suured pajud. Jaamahoone juures ootasin igal hommikul kell kuus rongi, et linna kooli sõita. Nii alates 3. klassist. Sõitmine oli aeganõudev, rongid liikusid palju aeglasemalt, kuid vagunis sai sõpradega kaarte mängida , Balti jaamas õppetükke teha.”
Andres Ellamaa rääkis, mis on tal meeles – 5aastasena laenutas ta Raasiku raamatukogust raamatu „Doktor Dolittle” ning luges selle paari päevaga läbi – raamatukoguhoidja Taalmann veel imestas, kuidas nii kiiresti: „Vana raamatukogu juures oli pagaritöökoda, mille uks oli sageli lahti ning sai sisse piiluda.”
Postkontori maja tagaruumis oli telefoni keskjaam, mis tundus Andres Ellamaale samuti väga põnev. Ujumas käidi jões – silla juures oli hea hüppekoht. Jõest püüti särgi ja vähke.
Oma raamatus kirjutab doktor Ellamaa, et Raasiku oli tähenduslik keskus: „Siin asus Harju-Jaani kirik, kaks surnuaeda, villavabrik ja vildivabrik, loomaarst ja inimestearst, haigla ning apteek, tsaariajal ehitatud päris uhke raudteejaam ning meierei ja postkontor koos telefonikeskjaamaga. Meie elukohast sadakond meetrit eemal, suure tee ääres, losutasid kaks roostes tankikorjust,  mis  olid  poisikestele  päris  põnevad  ronimisobjektid.”
Kiriku lähedal paiknes kümnekonna voodikohaga haigla ning doktor Ellamaa meenutas, et peaaegu igast majast oli keegi haigla teenistuses: „Praeguse pilguga asjale vaadates oli see haigla jaoskonnaarstile, kelle jaoskond ulatus Pikaverest Neeme rannani, ikka oluliselt suurem koormus ja tegutsemisala kui praegustel arstidel.”
Ellamaade aknast avanes vaade sepameistrimajale, kus tegutses sepp Juhan Tamm. Seal veetis Andres Ellamaa suure osa ajast: „Hiigla huvitav oli vaadata, kuidas hobuseid rautati ja ääsi peal hobuseraudu punaseks aeti. Seal tegin ka oma esimese noa, nagu poisid ikka teevad. Ja õppisin käsitsema viili ning haamrit.”
Raasikult on talle meelde jäänud erilised ja andekad inimesed, keda oli doktori sõnul erakordselt palju – Mare Vint, Jaak Tamleht, Udo ja Avo Rosin.
Keskkooli lõpetas Andres Ellamaa 17aastaselt ning soovis kohe tööle asuda, aga ei võetud. Ta käis tööd otsimas saapavabrikus ning oleks saanud peaaegu tikutajaks, kuid praagiti välja – liiga noor. Seega otsustas ta õppida arstiks.
Ta on töötanud neurokirurgina, olnud Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liige ja ülemarst, Eesti tervishoiuminister, ajakirja Nõukogude Eesti Tervishoid toimetaja, Eesti Arstide Liidu asutajaliige ja asepresident, Tallinna linnavolikogu ja kesklinna halduskogu liige.
Raamatut „Arstile jääb valu” kirjutas ta pool aastat: „Istusin kodus, kirjutasin, siis panin materjali mõneks ajaks seisma. Oli keeruline, kõik ei mahu raamatusse. Otsustasin välja jätta need, kelle kohta oleks tahtnud halvasti öelda.”
Ta jutustas, et on suur õnn elada ajal, kus on toimunud meditsiiniline revolutsioon, ravimeetodid ja diagnostika on muutunud: „Paraku rändavad inimeste soovid ikka eespool meie võimalusi. Tehnoloogiline areng on olnud aga väga kift. Muidugi kirutakse, miks on hambaravi nii kallis, miks valitsus ei sekku. Me ei tooda Eestis aga ise mitte midagi, seetõttu ongi kõik kallis. Isegi pisikesi hambaorke veame sisse.”
Viimased 17 aastat on ta kuulnud arstiabi komisjoni, kuhu laekuvad haigete kaebused – 300-400 korda aastas: „Mõnikord on kaebusel alust, aga inimestel on erakordselt suured lootused sellele, mida loodusjõud ei luba. Oleme otsustamisel lähtunud sellest, et kui tohter ei teinud teadlikult paha, polnud lohakas, tegi kõik võimaluste piires, ei tohi teda hukka mõista.”
Praegu teeb ta sadakond lõikust aastas, peaoperatsioone vanuse tõttu enam mitte, vaid on keskendunud osteoporootilistele lülisambamurdudele, mis on doktori sõnul küll üksluisem, kuid vähem riskantne. Sellel alal on ta Eestis ainuke – üks järeltulija oli, kuid tema läks Soome: „Kolleegid naeravad, et minu juures käivad ainult vanemad daamid, aga nii ongi, noorena ei lähe lülid katki. Murtud lülisambaga inimesi, keda saaks aidata, on Eestis 150-180, meie tegevusvälja jõuab aga ainult 30.”
Andres Ellamaa Soome minna ei soovi: „Ei oska keelt ja olen juba vana. Kunagi tahtsin Etioopiasse, selgus, et minu eriala pole vaja. Võib-olla oli see millekski hea, pead olema seal, kuhu kuulud.”
Sport doktorile ei meeldi, pigem ootab, et saaks töölt ära koju lesima. Ta jutustas, et inimesed ei oska end sageli hoida – arsti juurde satub palju haigete selgadega naisi: „Ütlen, et ärge minge peenra vahele. Nagunii hakkab vanemal inimesel selg valutama ja kui naate kitkuda, hakkab veel rohkem. Peab kohandama end võimalustega, mida ihu lubab.”
Andres Ellamaa lausus, et on tulnud tänu kolleegide abile välja mitmest keerulisest terviseseisundist ning leiab, et elustamisega pole mõtet kangelastegusid teha, kui on selge, et järgneb pöördumatu ajukahjustus: „Elu iga hinna eest pole väärtus. Väärtus on see, kui inimene saab end ise aidata.”
Küsimusele, mis teeb arsti kurvaks, vastab doktor Ellamaa, et see, kui süüdistatakse ilma asjata: „Kui öelda, et mina tõesti ei oska teid ravida, aga võib leida parema arsti, siis pahandatakse, kaevatakse ja arstile jääbki valu.”
Rõõmu teeb aga see, kui kõik läheb hästi: „Vahel tuled lõikuselt ja mõtled, et läks untsu. Hommikul aga selgub, et ei läinud.”

Palju ilusaid inimesi
Andres Ellamaa raamatule on teinud eessõna ajakirjanik Valve Raudnask: „Raasiku on jäänud mulle meelde kui paik, kus on erakordselt palju ilusaid inimesi.”
Raasikult on pärit näitleja Jaak Tamleht, kes mängis filmides ja oli „Aktuaalse kaamera” diktor. Filmi „Pimedad aknad” režisöör ütles, et Ada Lundver ja Jaak Tamleht on nii ilusad, et ükskõik, mis nurga alt filmida, ikka on kena. Georg Otsa naise Ilona Otsa esimene abikaasa elas Raasikul. Kunagine raamatukogujuhataja oli aga Felicia Karotam – Nikolai Karotame sugulane. Valve Raudnask rääkis, et 1950. aastal sõitis Raasiku kiriku ette uhke välismaa autoga kirjanik Hans Leberecht, leerilapsed jäid imestunult vaatama ning räägiti, et kirjanik käis leerilapsi ahistamas. Tegelikult oli aga tema naine Helmi Raasiku kandist pärit ning nad käisid kirikuõpetajal külas.
Doktor Ellamaa oli aga Valve Raudnaski arvates silmapaistev ja usaldustäratav: „Raamatu ilmumine on suur asi, kuna viimastel aastakümentel pole keegi Eesti arstiteaduse arengut kirja pannud. Ellamaa on kirjaoskaja inimene ning lisaks sellele väga hea arst.”