AILI ja TIIT NIILO Valklast tähistasid 55. pulma-aastapäeva

3246
„Igas abielus on tülisid, see pole põhjus, et lahku minna,”leiavad emeriitpastor TIIT NIILO ja abikaasa AILI.

Valkla baptistikoguduse endine pastor TIIT NIILO ning tema abikaasa AILI NIILO peavad pikaealise kooselu võtmeks usku, lootust ja armastust.

Emeriitpastori Tiit Niilo ning tema abikaasa Aili Niilo elu on olnud viimasel ajal kiire – veebruaris tähistasid nad Tiidu 80. sünnipäeva, 26. juulil osalesid Valkla baptistikoguduse sünnipäeval, jutlus peeti täissaalile. 30. juulil oli nende 55. pulma-aastapäeva pidu. Valkla palvemaja kõrvale 6 aastat tagasi rajatud palkmajas elavad nad kevadest sügiseni ning kiidavad, et neil on olnud imeline elu suurepärase kogukonna keskel.
Tiit Niilo oli Valklas pastor 2006. aastani, 2 korda on ta valitud ka vallavolikogusse. Ta jutustas, et 40 aastat pastoritööd oli huvitav – kogudusel oli segakoor, kevadised evangeeliumi kuulutamise nädalad, väljasõidud, kuhu mindi kolhoosibussiga.
Aili Niilo, kes töötas Kuusalu keskkoolis majandusjuhatajana tegi pühapäevakooli, kus käis korraga kuni 40 last. 2006. aastal võttis koguduse juhtimise üle Aldo Randmaa. Niilod on uue pastoriga väga rahul ning löövad koguduse elus aktiivselt kaasa.
Tiit ja Aili Niilo kolisid Valklasse 1966. aastal Kuusalu kolhoosi esimehe Arnold Vungi kutsel. Tiit Niilo lõpetas Haapsalus kooli heade hinnetega, läks Tartu Ülikooli bioloogiat õppima, kuid visati usu tõttu välja. Edasi õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias, mille küll lõpetas, kuid diplomit ei antud. Arnold Vunk aga sõnas, et temal on vaja kolhoosi loomakasvatuse juhiks töömeest, mitte paberit.
Diplomisai ta 32 aastat hiljem, 1992. aastal. Abikaasa meenutas, et kuigi Tiit oli kaaslastest palju vanem, kõndis diplomile järele  nagu teised: „Lõpetamisel ütles rektor Olev Saveli, et lõpuks saab ta rahulikult magada,Tiit jõudis diplomi ära oodata. See oli nõukogude elu: kes jäi usu, kes viina pärast diplomist ilma.“
Aili Niilo sõnas, et on prantsuse keele fänn, kuid ka tema haridustee pidi usu tõttu kannatama: „Tahtsin minna Tartu Ülikooli, kuid olin klassist ainuke, kes polnud kommunistlik noor, lisaks olin usklik. Ei saanudki keelt õppima, nutuga tulin Tallinnasse tagasi, õppisin keeltekoolis inglise keelt, sain tõendi, et võin õpetada inglise keelt kaheksaklassilises koolis.“
1975. aastal hakkas ta tööle Kuusalu keskkoolis majandusjuhatajana, pensionile jäi 1993. aastal. Kuusalus on õppinud ka nende poeg ja tütar.

Leivad ühte kappi
Ta jutustas, et tuttavaks said nad sõprade kaudu, usklikud noored suhtlesid omavahel palju: „Tiit oli mu vennaga suur sõber ning käis meil Tallinnas sageli külas. Kord kutsus ta mu Tartusse. Ema oli mind õpetanud, et tüdrukud peavad olema poistega uhked, aga lahked, tüdrukutel on öelda elus viimane sõna – ei või jah. Olin uhke plika ning   ütlesin,   et   hoian   käest   kinni   vaid   sellega,   kellega   abiellun.“
Traditsioonilist abieluettepanekut Tiit aga Ailile ei teinudki: „Kutsus mu Tartus Inglisillale jalutama, niheles ja küsisin, mis viga, kas tahad abielluda. Vastas, et mis oleks, kui paneksime leivad ühte kappi.“
Ta lisas, et tahtis esialgu pulmadega oodata: „Olin vaid 21 ning tahtsin veel õppida, mängisin klaverit, laulsin Olevistes soolot.“
Laulatus oli 55 aastat tagasi Tallinnas Oleviste kirikus, pulmapidu Kohila palvelas, kus külalisi 140: „Kuusalu Kunstide Kooli direktori Paul Himma isa oli pastor ning ütles meie pulmapeol, et kui elus midagi ette tuleb, ei tohi kunagi vihasena magama minna, vaid enne ära leppida. Sellest oleme ka kinni pidanud. Ta lisas, et alati tuleb elus eriarvamusi, ei tasu loota, et neid pole.“
Oma elu alustasid nad Tallinnas 10ruutmeetrises toas, kus sündisid lapsed ning neljakesi läks väga kitsaks. Siis tuli tööpakkumine Valklasse, kus polnud pastorit. Elamiseks pakuti 4 tuba palvemajas, kus tuli teha remonti ja korda kaevuvärk.
Aili Niilo märkis, et Valkla neile siiski päris võõras polnud: „Siin elas mu klassiõde Maris Jürgenson ning käisin tal mitu korda külas. Kui aga toona oleks keegi mulle öelnud, et ka ise kunagi Valklas elan, oleks seenele saatnud. Olin läbi ja lõhki linnalaps. Esimesel siinveedetud ööl ütlesin abikaasale, et siin on nagu surnuaias. Tiit tassis kõik tiksuvad kellad mu öökapile.“
Ta rääkis, et Valkla on olnud ideaalne kodupaik, nende tütre ja poja lapsepõlvekodu: „Meid pole mitte keegi siinkandis usu pärast halvustanud või kiusanud, haruldane koht. Mu isa ütles, et ega ma üle poole aasta siin vastu ei pea, sest olen nii elava loomuga. Suvel saab aga 50 aastat ning ära minna ei taha, kõik on saanud selle ajaga tuttavaks ja armsaks.“
Valklast ei tahtnud lahkuda ka siis, kui Tiit Niilot kutsuti Kanadasse Vancouverisse Eesti baptistikoguduse pastoriks.
Kogudusega oli Valklas tööd palju, lisaks kord nädalas jumalateenistustele ka pühapäevakool: „Tulime pärast teenistust tuppa, küpsetasime, sõime, rääkisime ja jõime teed. Käisime ümbruskonna taludes abiks kartuleid võtmas ning aeg-ajalt palus ikka keegi appi aknaid pesema, kardinaid panema. Raha selle kõige eest ei saanud ning kolhoosi- ja koolitööta poleks raha olnud.“
Pensionipõlves naudivad Niilod laste, lapselaste ning lapselapselapse külaskäike, ajalooliste ning vaimulike raamatute lugemist. Ühe raamatu on Tiit Niilo ka ise kokku pannud – Valkla baptistikoguduse juubeliraamatu.
Endine pastor on käinud reisimas, 1967. aastal kolhoosi kaudu preemiareisil Soomes, 9 korda külas tädil San Franciscos. Kui ta sai 70aastaseks, reisis ta Kuusalu vallavalitsuse kingitud raha eest Rooma ja Vatikani.

Vaid Jumal on kohtumõistja
Mõlemad kinnitavad, et usk on nende elus väga tähtis: „Ei taha öelda ühegi usundi kohta halvasti, kuid ei saa heaks kiita moslemeid, kes üksteist tapavad. Häirivad ka Jehoova tunnistajad, kes oma usku peale suruvad. Vaid Jumal on kohtumõistja ning teab, mis on õige, kellelgi teisel pole õigust seda öelda.“
Aili Niilo rääkis, et kunagi küsiti temalt komsomoli komitees, miks ta usub Jumalat, see on ju vanade inimeste asi: „Rääkisin loo, et kui olin 12aastane, kutsus ema mu enda voodi juurde ja ütles, et hakkab surema ning kohtub minuga taevas. Läksin teise ruumi ning palusin Jumalat, et kui ema ellu jääb, tahan elu lõpuni Jumala järgi käia ning teda teenida. Läksin tagasi, ema tegi silmad lahti ja ütles, et ikka need valged laed. Hiljem haiglas selgus, et emal oligi olnud kliiniline surm ning minu palved päästsid ta.“
Kuni jalad kannavad, tahavad nad käia kirikus: „Tänapäeval on hea, et Pereraadios kantakse pühapäeviti üle mitmete kirikute teenistused. Kes kirikusse minna ei jaksa, saab kuulata. Meie aga tahame ise minna, laulda kirikulaule ning suhelda. Hea meel, et kirikus on ka tänapäeval nii palju noori.“
Aili Niilo jutustas, et oma lapsi pole nad kunagi sundinud kirikusse minema, nad on ise tahtnud: „Lapsed vaatasid hommikusöögilauas kella, kas me ikka kirikusse jõuame, lapselapsed on nüüd samamoodi. Nad on näinud oma vanemate ja vanavanemate elu – ei suitsu, viina, laaberdamist, teisi mehi ega naisi. Lapsed ütlevad, et neile meeldib selline elu.“
Abielu lahutamist ta ei mõista: „Ikka tuleb eriarvamusi, neist tuleb üle olla, kõigil on oma vead. Lahutamine jätab hinge kohutavad jäljed. Meil on vedanud, ämmad ja miniad on meie peres alati hästi kokku sobinud.“
Aili Niilo rääkis, et on abikaasaga mõlemad väga suured suhtlejad, erinevatel kokkutulekutel alati kohal ning võtavad pidevalt vastu külalisi: „Oleme hästi kokku sobinud. Kui abiellusime, ei osanud arvata, et üldse nii kaua elame, nüüd aga jõudnud smaragdpulmani ning tervist on piisavalt.“