„Õppisin raamatukoguhoidjaks, sest arvasin, et tööl saab palju raamatuid lugeda, kuid tegelikult polegi nii,” ütleb Kuusalu raamatukoguhoidja MAIGI KIIVER.
Kuusalu raamatukogu kauaaegne juhataja MAIGI KIIVER: „Raamatukogutöö on väga huvitav.“
Ta tuli Kuusalu raamatukogusse tööle 1965. aasta 1. augustil – suunati pärast Viljandi kultuurharidustöö kooli raamatukoguhoidja diplomiga lõpetamist.
Maigi Kiiver (tookord veel Maigi Altjõe) jutustab, et tal oli võimalus suunamisele kaasa rääkida: „Lapsepõlvekodu oli Harjumaal Kose kandis Kuivajõe külas.
Tahtsin, et saaksin töökoha Harju rajooni kusagile veekogu lähedale. Kuusalus oli raamatukogu juhataja koht vaba. Raamatukogu asus pastoraadi majas, kui eesuksest sisse minna, vasakut kätt esimene suurem ruum. Elamiseks anti mulle läbikäidav kööktuba puumajas.”
Tookord oli raamatukogus üks töötaja – juhataja, kes pidi tegema ka kõik majandustööd, koristama ja ahju kütma.
Maigi Kiiver kirjeldab, kuidas ühel talvepäeval tulid raamatukogusse ministeeriumi kontrollid: „Puud olid kolmesaja meetri kaugusel, pidin need kõigepealt majja vedama. Hanged olid kõrged, tee puude juurde oli peaaegu läbimatu. Tulin varakult, panin just puid ahju, kui saabusid kontrollijad. Nad pahandasid, et ruum on liiga külm, aga ma ei saanudki esmaspäeviti majja sooja sisse, alles teisipäeval oli ruum soojem.”
Pastoraadi teises otsas elas kirikuõpetaja. Maja sadas läbi, niiskusega hakkas lagi ohtlikult kaarduma. Kirikuõpetaja kolis kiriku vastasmajja ja teise poole ruumid lubati raamatukogule.
„Mäletan, et pärast remonti hakati ahju kütma ja see kukkus kokku. Siis leiti, et maja on varisemisohtlik. Kolisin oma jõududega raamatukogu endisesse külanõukogu ruumidesse – Keskväljakul asuvasse majja. Pärast oli seal majatarvete ja mööbli pood.”
Hiljem aitas puid muretseda ja raamatukogu ahjusid kütta abikaasa Jüri Kiiver, kellega nooruke raamatukogujuhataja abiellus kolm aastat pärast Kuusallu saabumist, 1968. aastal. Sündisid poeg Toivo ja tütar Kati. 1969.
aastal läks Maigi Kiiver Tallinna Pedagoogilise Instituudi kaugõppes raamatukogundust õppima, lõpetas 1974. aastal.
Kõrgkoolihariduse kohta sõnab ta, et Viljandis sai tegelikku raamatukogundust õpitud isegi rohkem, instituudis olid olulisemal kohal teaduslik kommunism, poliitiline ökonoomia ja kommunistliku partei ajalugu.
Nõukoguliku ideoloogia propageerija
Raamatukogude põhiülesanne oli raamatute laenutamise kõrval propageerida nõukogulikku ideoloogiat. Kohustus oli koostada tööplaane, kus esikohal oli poliitilise ja teaduslik-ateistliku kirjanduse propaganda.
Maigi Kiiver märgib, et pastoraadis asudes ateistlikku propagandat välditi. Poliitilisest kirjandusest pidi olema peaaegu pidevalt väike väljapanek. Seda oli lihtne uuendada, sest propagandistlikku materjali saadeti raamatukogusse rikkalikult.
„Tuli korraldada ülevaateid, vestlusringe, näitusi. Kui lähenes Lenini 100. sünniaastapäev, oli vaja koostada vastav tööplaan, mis pidi sisaldama rohkesti mitmeid propagandistlikke üritusi, näitusi, ülevaateid ja teemaõhtuid. Sellest pääsesin, sest läksin lapsehoolduspuhkusele. Kohustuslikel temaatilistel luuleõhtutel oli sageli publikut sama palju kui esinejaid. Kommunistliku partei kongresside aegu oli vaja koostada väljapanekuid parteijuhtide piltide ja vastava kirjandusega. Harju keskraamatukogust käidi kontrollimas.”
Mitmeid temaatilisi- ja luuleõhtud korraldati koos Kuusalu kultuurimajaga, mida tookord juhtis Endel Vaherma. Tema aitas valida esinejad ja teha proovi, Maigi Kiiver valis luuletused, pani kokku stsenaariumid.
Sotsialistliku võistluse plaanid
Majandusliku poole pealt kuuluti külanõukogu alla, sisulist tööd juhiti keskraamatukogust.
Tagantjärele on huvitav vaadata arhiivimaterjale. Maigi Kiiver leiab kaustast 1965. aasta sotsialistliku võistluse tööplaani. See koostati Kuusalu raamatukogu jaoks rajooni keskraamatukogus. Esimene punkt on – organiseerida rändkogu Kuusalu kolhoosi ja laenutuspunkt Kiiu asundusse.
Need jäid tegemata, polnud mõtet, Kuusalu raamatukogu asus lähedal, kes soovis, sai seal käia, kommenteerib ta nüüd. Rändraamatukogud olid Valklas ja Rehatse külas.
1967. aasta tööplaan algab lausetega: „Kuusalu külaraamatukogu planeerib oma töö lähtudes Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 50. aastapäevast ja propageerib kirjandust, mis kõige ilmekamalt kajastab nõukogude rahva saavutusi 50 aasta jooksul. Samuti pöörab raamatukogu tähelepanu lugejate patriotismi kasvatamisele, mis toimub vastavasisulise kirjanduse kaudu.”
Maigi Kiiver lausub, et igal aastal pidi olema lugejaid, laenutusi ja propagandaüritusi rohkem kui mullu: „Eks me siis ise laenutasime ja soovitasime teistele lugejatele. Aga liiga palju ei võinud juurde kirjutada, kui oleksime võitnud, oleksid tulnud kontrollid. Näitajatelt pidid keskmine olema, siis pöörati vähem tähelepanu.”
Aastaarundluses nõuti, kui palju on lugejate seas töölisi, kolhoosnikke, teenistujaid, õpilasi, mehi, naisi, eestlasi, venelasi. Tuli pidada külanõukogu piirkonna kõikide perede kartoteeki ning edastada ülevaateid, mitu protsenti rahvastikust ja peredest olid raamatukogus lugejatena kirjas, mitu protsenti laenutati poliitilist kirjandust, kui palju tehti üritusi jms.
„Tondiöömaja” ning „Kivid ja leib”
Nõukogude ajal oli raamatud odavad ning igast uustrükist saadeti raamatukogudele kolm eksemplari. Järjekordi uudisteostele reeglina ei olnud.
Populaarsemad olid „Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja raamatud ning ka „Varamu” sari.
1970ndatel aastatel pälvisid lugejamenu Heino Kiige „Tondiöömaja” ning Egon Ranneti „Kivid ja leib”. Mõlemad kujutasid Eesti tookordset kolhoosielu. Nendele raamatutele olid raamatukogus järjekorrad.
Populaarsed olid ka vendade Ülo ja Jüri Tuuliku teosed – needki kirjeldasid nõukogudeaegset elu-olu, kuid mitte paatoslikult, vaid lihtsalt ja realistlikult.
Maigi Kiiver meenutab, et mingil ajal tuli käsk hävitada Aleksandr Solženitsõni „Üks päev Ivan Denissovitši elust”, ent mil moel, seda polnud lisatud. Tema viis endale koju.
„Siis just hakkasimegi seda raamatut lugema,” märgib ta.
1994. aastast ambulatooriumi majas
Kui Kuusalu alevis valmis ambulatooriumi hoone, sai sinna ruumid ka raamatukogu. Majja koliti 1994. aastal.
Maigi Kiiver ütleb, et see tõi kaasa lugejate arvu kasvu – kui aleviku servas oli 400-500 lugejat, siis kiriku ja tehase vahel asudes tuli lugejaid aasta-aastalt juurde. Sealsamas on suured korrusmajad, inimesed said tööle või poodi minnes raamatukogust läbi astuda. Nüüdseks on lugejaid ligi tuhat, raamatuid kokku 22 000.
Alates 1970. aastast töötas raamatukogus Maimo Liivik Hirvlist – tema käis Kuusalus tööl, kuid peamiselt oli Hirvli raamatukogus. 1996. aastal tehti juurde veel pool raamatukoguhoidja kohta. Maigi Kiiver oli Kuusalu raamatukogu juhataja kuni aastani 2008. Praegu jätkab ta raamatukoguhoidja ametis poole koormusega.
Kirjutusmasinat ei saadudki
Oma pikale raamatukogutööle tagasi vaadates tõdeb Maigi Kiiver, et suurema osa sellest ajast tuli teha käsitsitööd – täita kartoteegikaarte, koostada aruandeid. Raamatute lugemiseks töö ajal aega ei olnud. Nendega tuli küll tutvuda, et osata lugejatele infot anda, kuid see käis koolis õpitud meetodil – uurida algusest, keskelt ja lõpust ning lugeda sisukokkuvõtet.
„Kirjutusmasinat me raamatukogusse ei saanudki. Tellisin küll, aga siis öeldi juba, et tulemas on arvutid. Kuid esimese arvuti saime alles aastal 2000. Olin siis 57-aastane ja algul oli küll hirmus sellega tööle hakata, aga käisime kursustel ning nii palju, kui töö jaoks on vaja, sai selgeks. Arvuti on meie töös nüüd asendamatu,” lausub staažikas raamatukoguhoidja.“
„Raamatukogutöö on väga huvitav. Saab tutvuda uudiskirjandusega ja kohtuda huvitavate inimestega.“
