Aegu­ma­tust ki­hel­kon­nast Raa­si­ku val­la aja­loo­kon­ve­rent­sil

167
„Ki­hel­kond on ol­nud aas­ta­sa­du eest­las­te põ­hi­li­ne hal­du­sük­sus,“ mär­kis VAI­NO NAPP Raa­si­ku val­la aja­loo­kon­ve­rent­sil.

Kui­gi amet­li­kult ei ek­sis­tee­ri ki­hel­kon­di enam 100 aas­tat, tea­me neid siia­ni, ku­na tek­ki­sid niiöel­da alt üles ja loo­dus­li­kes pii­ri­des, mär­kis Raa­si­ku val­la aja­loo­kon­ve­rent­sil VAI­NO NAPP.

Lau­päe­val, 16. märt­sil toi­mu­nud val­la 7. aja­loo­kon­ve­rent­sil kõ­ne­les Raa­si­ku val­la au­ko­da­nik, ko­du­loo-uu­ri­ja Vai­no Napp ki­hel­kon­da­dest Ees­tis ning mõ­tisk­les, miks on need ju­ba sa­da aas­tat ta­ga­si ek­sis­tee­ri­mi­se lõ­pe­ta­nud hal­du­sük­su­sed siia­ni tun­tud ja au sees.

„Siit maalt on üle käi­nud iga­su­gus­te ni­me­tus­te­ga hal­du­sük­su­si, krei­sid, ku­ber­man­gud, foogt­kon­nad ja nii eda­si ku­ni ob­las­ti­te­ni väl­ja. Need kõik ki­pu­vad unu­ne­ma, neist ei tea­ta enam suurt mi­da­gi. Aga ki­hel­kon­nad po­le unu­ne­nud. Ise­gi noo­red tea­vad, mis need olid ja mil­li­ne oli nen­de tä­hen­dus, rää­ki­ma­ta ea­ka­ma­test ini­mes­test,“ lau­sus ta.

Mui­nas­ki­hel­kon­nad mi­tu tu­hat aas­tat ta­ga­si
Ki­hel­kon­da­de va­nu­seks ole­tas Vai­no Napp ole­vat vä­he­malt 1500 aas­tat. See­ga on need te­ge­li­kult vä­he­malt poo­le va­ne­mad, kui 800 aas­tat ta­ga­si loo­dud ki­ri­ku­ki­hel­kon­nad.

„Mui­nas­ki­hel­kon­nad olid siin­mail ela­nud Ees­ti ini­mes­te piir­kond­li­ku ene­se­tead­vu­se alus, esi­me­ne kants, mil­le­le toe­tu­ti,“ lau­sus Vai­no Napp.

Ta rää­kis, et mui­nas­ki­hel­kon­nad tek­ki­sid niiöel­da alt üles. Kui ko­ri­lu­saeg oli lõp­pe­nud, järg­nes paik­ne elu­viis põl­lu­ma­jan­du­se­ga. Ini­mes­te paik­seks jää­mi­ne oli ka põh­jus ki­hel­kon­da­de tek­keks: „Võib ole­ta­da, et need tek­ki­sid ühel ter­ri­too­riu­mil ela­nud rah­va va­ja­du­sest or­ga­ni­see­ru­da. Olid küll kü­la­ko­gu­kon­nad, kuid ini­mes­tel oli va­ja suu­re­mat ja tu­ge­va­mat alust. Mui­du­gi või­sid ka ju­ba sel ajal or­ga­ni­see­ru­mi­sel ol­la ma­jan­dus­li­kud põh­ju­sed, kind­las­ti olid ka kait­se­põh­ju­sed.“

Ki­hel­kon­nad tek­ki­sid loo­dus­geog­raa­fi­list ümb­rust ar­ves­ta­des: „Pii­re ei tõm­ma­nud ot­sus­ta­mi­sõi­gu­se­ga as­ja­me­hed ku­sa­gil laua ta­ga, vaid need sea­dis loo­dus. Kül­lap olid ki­hel­kon­na­pii­rid sood, ra­bad, jõed ja tei­sed loo­dus­li­kud ele­men­did, mi­da oli ras­ke üle­ta­da.“

13. sa­jan­diks oli Ees­ti ter­ri­too­riu­mil 45 mui­nas­ki­hel­kon­da, kuid siis sai nen­de aeg ot­sa, al­gas ki­ri­ku­ki­hel­kon­da­de aeg.

800 aas­tat ta­ga­si tek­ki­sid ki­ri­ku­ki­hel­kon­nad
Mui­nas­ki­hel­kon­da­de arv 45 oli Vai­no Na­pi sõ­nul lii­ga väi­ke, ei või­mal­da­nud va­lit­se­da. Uued või­mud taht­sid maad en­da­le al­lu­ta­da ja le­vi­ta­da us­ku ning 13. sa­jan­dil ha­ka­ti mui­nas­ki­hel­kon­di tü­kel­da­ma. See ei toi­mu­nud enam pä­ris „alt üles“, vaid vei­di ju­ba kä­su­kor­ras. Näi­teks Re­va­la mui­nas­ki­hel­kond, mil­le kes­kus oli Jõe­läht­me kan­dis, ja­gu­nes tü­kel­da­mi­se käi­gus kol­meks: Jõe­läht­me, Har­ju-Jaa­ni ja Kuu­sa­lu ki­hel­kon­naks. 45 ki­hel­kon­na ase­mel oli vars­ti üle 80 ki­hel­kon­na, aas­ta­sa­da­de jook­sul tek­kis neid järk-jär­gult veel juur­de ja 1918. aas­tal oli Ees­tis 107 ki­hel­kon­da.

Ki­ri­ku­ki­hel­kon­nad olid Vai­no Na­pi hin­nan­gul ju­ba pä­ris tõe­li­sed oma­va­lit­sus­li­kud kes­ku­sed. Neis loo­di ki­hel­kon­na­va­lit­su­sed, ki­hel­kon­na­koh­tud, ki­hel­kon­na­koo­lid, enda pos­ti­tee­nis­tus. Kuid oma kõrg­punk­ti jõud­mi­se­ga hak­kas pih­ta ka ki­hel­kon­da­de lan­gus.

„See al­gas vaik­selt ja mär­ka­ma­tult te­ge­li­kult ju­ba 19. sa­jan­di al­gu­ses, kui võim hak­kas mõi­sa­te käest ära nih­ku­ma ja tek­ki­ma val­laal­ged. 1866. aas­ta val­la­sea­du­se­ga al­gas tõe­li­ne ki­hel­kon­da­de täht­su­se ka­du­mi­ne, ku­na nen­de funkt­sioo­nid hak­ka­sid mi­ne­ma koh­ta­de­le na­tu­ke lä­he­ma­le val­da­des­se, mis olid ki­hel­kon­da­dest väik­se­mad.“

Ko­du­loo­la­ne ju­tus­tas, et kui ki­hel­kon­da­de loo­jang ve­ne tsaa­ri­va­lit­su­se ajal oli veel aeg­la­ne ja mär­ka­ma­tu, siis järsk lan­gus toi­mus 1918. aas­tal, mil seo­ses Ees­ti Va­ba­rii­gi loo­mi­se­ga olid suu­red muu­da­tu­sed: „Ku­rioos­ne on, et kee­gi polevat ku­na­gi tei­nud ot­sust ki­hel­kon­nad lik­vi­dee­ri­da. Võib-ol­la ka see on põh­jus, miks me neid ik­ka veel tea­me.“

Lik­vi­dee­ris Ees­ti Va­ba­riik?
Na­gu Vai­no Napp tõ­des, kao­tas ki­hel­kon­nad Ees­ti Va­ba­riik: „Kui­gi neid amet­li­kult mi­nu tea­da ei lik­vi­dee­ri­tud, võe­ti 1920nda­te aas­ta­te kes­kel vas­tu ot­sus kao­ta­da ki­hel­kon­na­koo­lid, mis olid veel vii­ma­sed, mis and­sid ki­hel­kon­na­le mõt­te. Ki­hel­kon­na­koo­lid olid ol­nud vä­ga tu­ge­vad, sealt tu­li Ees­ti ha­rit­las­kond – val­la­kir­ju­ta­jad, kü­la­koo­li­de õpe­ta­jad.“

Ome­ti ei ka­du­nud ki­hel­kon­nad ini­mes­te tead­vu­sest ise­gi nõu­ka-ajal. Tä­na­se­ni on säi­li­nud rah­va­rii­ded, mil­le vär­vid ja must­rid olid igal ki­hel­kon­nal eri­ne­vad.

„Asi, mis on al­gu­se saa­nud ku­sa­gilt ro­hu­juu­re­ta­san­dilt, on ini­mes­te­le vä­ga va­ja­lik. See on kest­nud vä­he­malt 15 sa­jan­dit, võib-ol­la kauem­gi. Vä­he sel­lest, et ei unu­ne­nud, ki­hel­kon­da­de­ta ei saa­dud lä­bi hil­jem, ega saa ka tä­na­päe­val – nen­de­ga ar­ves­ta­vad kõik rah­vus­tea­du­sed, aja­loo­la­sed ja kee­le­tead­la­sed, muu­seu­mid ja ar­hii­vid. Mõ­ned aas­tad ta­ga­si pan­di tee­de äär­de pruu­nid vii­dad ki­hel­kon­na­pii­ri­de­ga,“ ju­tus­tas Vai­no Napp.

Ta tun­nis­tas, et po­le suur­te val­da­de pool­da­ja, kuid ole­tas – hal­dus­re­form läi­nuks paar aas­tat ta­ga­si edu­ka­malt, kui oma­va­lit­sus­te moo­dus­ta­mi­sel oleks jär­gi­tud va­nu ki­hel­kon­da­de pii­re: „Ki­hel­kon­na tra­dit­sioon oleks taas­tu­nud, pai­ka olek­sid lok­su­nud loo­dus­li­kud pii­rid, ühe ki­hel­kon­na ta­vad ja kom­bed. Loo­mu­li­kult igal pool va­nu pii­re enam ar­ves­ta­da ei saa, pal­ju on muu­tu­nud, aga nii pal­ju kui või­ma­lik, oleks tul­nud se­da te­ha.“