Aeg­vii­du har­ras­tus­kunst­ni­ku HAL­JE PII­BE­LE­HE maa­le on ka Keh­ras ja Raa­si­kul

125
HAL­JE PII­BE­LE­HE lem­mik­pilt „Mi­nu elu“ on üks te­ma vä­he­seid abst­rakt­seid maa­le.

Mist­ra-Au­te­xi pea­raa­ma­tu­pi­da­ja, kes­keas maa­li­ma ha­ka­nud HAL­JE PII­BE­LEHT, on küm­ne aas­ta­ga maa­li­nud um­bes 200 pil­ti.

MTÜ Aeg­vii­du Kuns­ti­zaal 10. sün­ni­päe­va pu­hul kor­ral­da­tud näi­tu­sel oli kõi­ge roh­kem maa­le Hal­je Pii­be­le­helt, kes oli ko­ha­li­kus kuns­ti­rin­gis osa­le­nud sel­le loo­mi­sest ala­tes. Li­saks rin­gi­töö­na teh­tud pea­mi­selt koo­pia­maa­li­de­le tõi ta näi­tu­se­le osa oma ko­dus val­mi­nud pil­te.
„Hal­je on meil kõi­ge väl­ja­paist­vam ja pro­duk­tiiv­sem,“ kin­ni­tab kuns­ti­rin­gi ju­hen­da­ja Ül­le Lin­nus­te.

Kui­gi hu­vi maa­li­mi­se vas­tu oli Hal­je Pii­be­le­hel ol­nud ju­ba va­rem, hak­kas ta sel­le­ga te­ge­le­ma al­les 45aas­ta­se­na küm­me aas­tat ta­ga­si.

„Mi­nu kur­vas­tu­seks üt­les koo­lia­jal õpe­ta­ja, et ma ei os­ka joo­nis­ta­da. Ega mul õi­get õpe­ta­jat ol­nud, ik­ka kee­gi asen­das. Aga kui sain nii va­naks, et tek­kis ae­ga ja soov õp­pi­da veel mi­da­gi, mi­da ei os­ka, siis hak­kas see kri­pel­da­ma. Võt­sin mi­tu aas­tat hoo­gu ja 2008. aas­tal läk­sin Käs­mu kuns­ti­laag­ris­se,“ rää­gib Hal­je Pii­be­leht.

Kui Aeg­vii­tu ko­lis kuns­ti­ha­ri­du­se­ga õp­pe­jõud Ül­le Lin­nus­te ja hak­kas seal kuns­ti­rin­gi ju­hen­da­ma, läks Hal­je Pii­be­leht te­ma juur­de maa­li­mist õp­pi­ma ning on üks kol­mest nai­sest, kes on kuns­ti­rin­gi töös osa­le­nud al­gu­sest pea­le ehk 10 aas­tat. Pa­ral­leel­selt kuns­ti­rin­gis õpi­tud koo­pia­maa­li­de te­ge­mi­se­ga on Hal­je Pii­be­leht ko­dus tei­nud oma­loo­min­gut: „Kunst­nik ma ei ole, peast joo­nis­ta­da häs­ti ei os­ka, aga kui min­gi asi kõ­ne­tab ja ins­pi­ree­rib maa­li­ma, teen sel­lest kõi­ge­pealt fo­to.“

Kuns­ti­rin­gi juu­be­li­näi­tu­sel oli te­ma maa­li­tud pilt ele­van­dist, ke­da nä­gi In­dias, eri­li­se ar­hi­tek­tuu­ri­ga vär­vi­ki­rev ma­ja, mis jäi sil­ma Vii­nis, Ani­ja-Raa­si­ku tee ­ko­hal näh­tud pil­ved.
„Lem­mik­tee­mad va­hel­du­vad. Ühel aas­tal mõt­le­sin, et maa­lin ai­nult ini­me­si, ku­na ei osa­nud neid häs­ti te­ha. Siis maa­li­sin oma lap­si ning ema Kõ­pu tu­le­tor­nis. Kui oli me­re­kul­tuu­riaas­ta, te­gin merd ja lai­neid, eel­mi­sel aas­tal aas­ta lin­du met­sist,“ ju­tus­tab ta.

Oma pil­ti­de koh­ta koos­ta­tud kuns­ti­raa­ma­tus on fo­tod Hal­je Pii­be­le­he 80 maa­list. Ta ole­tab, et kok­ku on neid küm­ne aas­ta jook­sul tei­nud um­bes 200: „Lap­sed on suu­red ja muid ho­bi­sid mul po­le. Ja olen kii­re maa­li­ja – raa­ma­tu­pi­da­ja on har­ju­nud kii­relt mõt­le­ma, ei ole ae­ga ve­ni­ta­da, kõik peab saa­ma rut­tu val­mis.“

Um­bes 30 te­ma maa­li on töö juu­res Raa­si­kul ASis Mist­ra-Au­tex, kus Hal­je Pii­be­leht töö­tab pea­raa­ma­tu­pi­da­ja­na, mõ­ne on kin­ki­nud Aeg­vii­du las­teaia­le, kus on käi­nud ta lap­sed ja lap­se­lap­sed, mõ­ned on rah­va­ma­jas, paar pil­ti on Aeg­vii­du en­di­sest val­la­ma­jast jõud­nud Keh­ras­se Ani­ja val­la­ma­ja sein­te­le. Val­la­va­nem Rii­vo Noo­re ka­bi­ne­tis on Hal­je Pii­be­le­he maal ok­sal is­tu­va­test öö­kul­li­dest.

„Hal­je kin­kis sel­le mul­le, kui olin veel Aeg­vii­du val­la­va­nem. Ta üt­les, et need öö­kul­lid on vo­li­ko­gu­liik­med, kes mu tööd jäl­gi­vad. See oli mu ka­bi­ne­ti sei­nal ju­ba Aeg­vii­dus ja võt­sin kaa­sa, kui tu­lin Ani­ja val­la­maj­ja töö­le. Nii et vo­li­ko­gu liik­med või­vad ol­la ra­hu­li­kud – tä­nu Hal­je­le on mul ko­gu aeg val­vas silm peal,“ lau­sub Rii­vo Noor, kel­le lem­mik­kunst­nik on just Hal­je Pii­be­leht.

Lem­mik­pilt oma elust
Kü­si­mu­se­le oma lem­mik­pil­di koh­ta vas­tab Hal­je Pii­be­leht, et tal on tões­ti üks vä­ga isik­lik maal, mille nimi on „Minu elu“. See on ainus abstraktsionistlik maal, mille Aegviidu kunstnik on väljaspool kunstiringi teinud.

Kui maal oli val­mis, avas­tas, et täies­ti ju­hus­li­kult on sel­lel 56 ruu­tu, neist üks val­ge. Au­tor oli se­da maa­li­des 55aas­ta­ne: „Kui val­mi­nud pil­ti vaa­ta­sin – raa­ma­tu­pi­da­ja ei saa ju tei­si­ti, kui peab muud­kui in­ven­tuu­ri te­ge­ma – sel­gus, et seal ei ole mi­da­gi ju­hus­lik­ku. Iga vär­vi­li­ne ruut on üks aas­ta mu elust, mõ­ni on suu­rem, mõ­ni väik­sem, nii na­gu aas­tad tun­du­vad, mõ­ni ruut on tu­me­dam, üks on val­ge – see on mu tu­le­vik, mi­da veel ei tea.“

Pil­dil look­le­vad joo­ned on Hal­je Pii­be­le­he sõ­nul tee­kon­nad, mõ­ni sir­gem, mõ­ni kää­nu­li­sem, mõ­ni käib rin­gi­ra­tast, mõ­ni on lü­hem, mõ­ni pi­kem.

„Mul­le meel­dib vä­ga rei­si­da,“ vii­tab ta pi­ke­ma­te­le joon­te­le.

Kõik need seo­sed tu­lid kunst­ni­kul hil­jem, kui pilt ju­ba val­mis, ning se­da arm­sa­maks maal tal­le sai.