ANTS AA­MAN aval­das raa­ma­tu „Koit­jär­ve ka­du­nud koi­di­kud“

Raa­ma­tu „Koit­jär­ve ka­du­nud koi­di­kud“ esit­lus toi­mub nel­ja­päe­val, 26. no­vemb­ril kell 14 Kuu­sa­lu rah­va­ma­jas.

Peak­si­me pöö­ra­ma eri­list tä­he­le­pa­nu TAMM­SAA­RE en­da ja te­ma teos­te si­de­me­te­le Kuu­sa­lu ki­hel­kon­na ja Kuu­sa­lu­ga, too­ni­tab ANTS AA­MAN uues raa­ma­tus.

„Kuu­sa­lu­la­sed või­vad uh­ked ol­la, et ro­maa­ni­de „Kõr­bo­ja pe­re­mees“ ning „Tõ­de ja õi­gu­se“ esi­me­se osa sün­nis on nen­de ko­du­kan­di osa­lus üm­ber­lük­ka­ma­tult ole­mas,“ kir­ju­tab Ants Aa­man see­nior oma äs­ja trü­kist tul­nud raa­ma­tus „Koit­jär­ve ka­du­nud koi­di­kud“.

Ta pöör­dub raa­ma­tus Rii­gi Kait­sein­ves­tee­rin­gu­te Kes­ku­se, kait­se­väe, Nais­ko­du­kait­se ja Kait­se­lii­du poo­le, et kaits­ta Ees­ti kul­tuu­ri­mä­lu ning tä­his­ta­da kesk­po­lü­goo­ni ala­le jää­nud Koit­jär­ve kü­la ta­lu­de ku­na­gi­sed asu­ko­had, koos­ta­da skeem ta­lu­dest, lei­da skee­mi­ga tahv­li­te­le so­bi­vad ko­had.

See oleks au­to­ri hin­nan­gul te­gu, mis oleks vä­he­malt pe­ni­koor­ma pik­ku­ne samm ees­ti kir­jan­du­se he­rak­le­se – Tamm­saa­re – ühe elu­jär­je loos.

Kir­ja­nik An­ton Han­sen Tamm­saa­re elas aas­ta­tel 1911-1919 tol­la­ses Kol­ga val­las Koit­jär­ve kü­las met­sa­va­hi ame­tit pi­da­nud va­ne­ma ven­na Jü­ri Han­se­ni juu­res. Oru ta­lu ni­me jär­gi kut­su­ti kir­ja­nik­ku Oru An­to­niks.

Ants Aa­man toob „Koit­jär­ve ka­du­nud koi­di­ku­tes“ lu­ge­ja­te­ni en­da mä­les­tu­si ja sei­su­koh­ti ning ka mit­me kir­jan­dus­tead­la­se aval­da­tud vii­teid, et „Tõe ja õi­gu­se“ te­ge­vu­se pai­gad po­le ai­nult kir­ja­ni­ku sün­ni­ko­has Al­bu val­las Var­ga­mäel, vaid Koit­jär­vel ja sel­le ümb­ru­ses. Ro­maa­nis tun­neb ära nii loo­du­se kir­jel­du­si, Koit­jär­vel ol­nud Oru ta­lu ja naab­ru­ses asu­nud Laa­ne ta­lu, kui ka ini­mes­te­ga juh­tu­nut ning ko­ha­ni­mi Var­ga­mäe on seal­kan­dis sa­mu­ti ole­mas – kün­gas Koit­jär­ve teel.

Aas­tal 1952 lik­vi­dee­ri­ti prae­gu­se kesk­po­lü­goo­ni alal asu­nud 23 kü­la, kok­ku mi­tu­sa­da ta­lu. Nen­de kü­la­de ini­me­sed pi­did oma ko­dud ma­ha jät­ma, et an­da ruu­mi nõu­ko­gu­de po­lü­goo­ni­le, ning tüh­jaks jäi ka Koit­jär­ve kü­la.

Ants Aa­ma­ni lap­se­põl­ve­ta­lu asus Koit­jär­ve kü­last lin­nu­len­nult 12 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel Aa­vi­ku ta­lus Aru kü­las. Ta mä­le­tab nel­ja-aas­ta­se poi­si­na, kui­das ko­du­ta­lust möö­du­sid po­lü­goo­ni­kü­la­dest üm­be­ra­sus­ta­tud oma ma­jak­raa­mi koor­ma­te­ga.

Tamm­saa­re „Tõe ja õi­gu­se“ esi­me­se osa te­ge­vus­ko­haks koos muu­seu­mi­ga teh­ti Al­bu val­las rah­va­kir­ja­ni­ku sün­ni­ko­du, kust kir­ja­nik lah­kus poi­sieas ja ta­ga­si jõu­dis kor­raks ema ma­tus­te­le ning hil­jem siis, kui ro­maa­ni esi­me­ne osa oli il­mu­nud, mär­gib Ants Aa­man oma uues raa­ma­tus.

Ta mee­nu­tab, kui­das jõu­dis nõu­ko­gu­de ajal kir­jan­dus­tead­la­se Erik Te­de­ri­ga ves­tel­des tõ­de­mu­se­ni, et Koit­jär­ve osa­kaal „Tõe ja õi­gu­se“ esi­me­se osa sün­nis ja te­ge­las­ku­ju­des va­jaks laien­da­tud mõ­tes­ta­mist. Sa­mu­ti Oru An­to­ni ja naa­ber­ta­lus ela­nud Laa­ne Lee­ni ehk Lee­ni Ploom­puu-Ves­te­ri­ne­ni va­he­li­ne ma­gus­va­lus kee­mia Tamm­saa­re loo­min­gus ül­di­selt. Ants Aa­man ja Erik Te­der tõ­de­sid siis, et se­da saaks te­ha, kui olud ja rii­gi­kord peaks min­gi ime tõt­tu muu­tu­ma.

Loe pikemalt 11. novembri Sõnumitoojast.