ILSIA VÄ­LI on Ani­ja val­la­va­lit­su­ses töö­ta­nud üle 40 aas­ta

„Mul­le meel­dib Ani­ja vald. Meel­dib ka, et olen val­la­va­lit­su­ses saa­nud ol­la mit­mes eri­ne­vas ame­tis – ku­na ei ole tei­nud ko­gu aeg sa­ma tööd, olen saa­nud pi­de­valt juur­de õp­pi­da,“ üt­leb Ani­ja vii­ma­ne kü­la­nõu­ko­gu esi­mees ja pä­rast Ees­ti taa­si­se­seis­vu­mist esi­me­ne val­la­va­nem Il­sia Vä­li, kes päl­vis Har­ju­maa Oma­va­lit­su­se Lii­dult Väi­ke­se Hol­me­ri tun­nus­tu­sau­hin­na.

Möö­du­nud aas­tal täi­tus Il­sia Vä­lil Ani­ja en­di­ses­se kü­la­nõu­ko­gus­se, nüüd­ses­se val­la­va­lit­sus­se töö­le asu­mi­sest 40 aas­tat. Nel­ja aas­ta­küm­ne jook­sul on ta seal pi­da­nud 7 eri­ne­vat ame­tit. Pä­rast tööd val­la­va­ne­ma­na on ta aas­taid ol­nud eras­ta­miss­pet­sia­list ja ju­rist, ala­tes 2016. aas­tast töö­tab re­fe­ren­di­na.

Zooin­se­ne­rist kü­la­nõu­ko­gu esi­me­heks
Il­sia Vä­li sün­dis Ta­ta­ri­maal. Kui sõ­ja­väe­la­sest isa suu­na­ti Ees­tis­se, ko­lis pe­re Tar­tus­se. Seal lõ­pe­tas Il­sia Vä­li kesk­koo­li ning jät­kas õpin­guid too­na­ses Ees­ti Põl­lu­ma­jan­du­se Aka­dee­mias, prae­gu­ses maaü­li­koo­lis. EPA lõ­pe­tas 1978. aas­tal zooin­se­ne­ri­na.

„En­ne ja hil­jem koo­li­ta­ti zoo­teh­ni­kuid, oli­me zooin­se­ne­ri eria­la ai­nus või üks vä­he­seid len­de. Too­kord rää­gi­ti sel­lest kui vä­ga at­rak­tiiv­sest eria­last, lu­ba­ti ise­gi, et hak­ka­me naf­tast pii­ma te­ge­ma. Kui zoo­teh­ni­ku­teks õp­pi­sid ena­mas­ti poi­sid, siis meie kur­su­se­le tu­lid kõik tüd­ru­kud. Ise­gi Mosk­vast tul­di, sest eri­ala tun­dus nii hu­vi­tav. Siis­ki õp­pi­si­me ena­mas­ti sa­mu as­ju, mi­da oli õpe­ta­tud zoo­teh­ni­ku­te­le, vaid na­tu­ke roh­kem ma­te­maa­ti­kat ja joo­nes­ta­mist,“ mee­nu­tab Il­sia Vä­li.

EPAs tut­vus ta tu­le­va­se abi­kaa­sa Tõ­nis Vä­li­ga, kes õp­pis sa­mal ajal maa­pa­ran­dust. Il­sia Vä­li lõ­pe­tas kõrg­koo­li abi­kaa­sast aas­ta va­rem, 1978. See­tõt­tu töö­tas ta aas­ta Kuus­te sov­hoo­sis, see­jä­rel ko­li­ti Har­ju­maa­le – abi­kaa­sa suu­na­ti töö­le Keh­ra sov­hoo­si. Seal töö­tas pä­rast po­ja ja tüt­re sün­di mõ­ne aas­ta ka Il­sia Vä­li.

Kui 1985. aas­ta kü­la­nõu­ko­gu­de rah­va­saa­di­ku­te va­li­mis­te jä­rel läks too­na­ne Ani­ja kü­la­nõu­ko­gu esi­mees Hel­ve Jär­va pen­sio­ni­le, va­li­sid rah­va­saa­di­kud Il­sia Vä­li kü­la­nõu­ko­gu esi­me­heks. Pea­le esi­me­he töö­ta­sid kü­la­nõu­ko­gus too­kord te­ma ase­täit­ja, sek­re­tär, sõ­ja­väear­ves­ta­ja. Mõ­ne aja pä­rast li­san­dus sot­siaal­töö­ta­ja ning veel hil­jem pea­raa­ma­tu­pi­da­ja, sest 1990nda­te al­gu­ses an­ti kü­la­nõu­ko­gu­de hal­la­ta koo­lid ja las­teaiad.

Sel­lest pe­rioo­dist on Il­sia Vä­lil kõi­ge ere­da­malt mee­les aeg, mil ja­ga­ti kõik­või­ma­lik­ke lu­be ja ta­lon­ge: „Oli­me just­kui kau­ban­dus­kon­tor – ja­ga­si­me ehi­tus­ma­ter­ja­li­de ja mööb­li ost­mi­se lu­be ning toi­du- ja es­ma­tar­be­kau­pa­de ta­lon­ge.“

Kü­la­nõu­ko­gu esi­me­hest val­la­va­ne­maks
Il­sia Vä­li imes­tab, et te­da va­li­ti ta­ga­si ka 1989. aas­tal, kui oli ju­ba uus rah­vus­lik är­ka­mi­saeg. Tal on mee­les, et too­kord esi­ta­ti kü­la­nõu­ko­gu esi­me­he ko­ha­le li­saks te­ma­le ka Keh­ra sov­hoo­si ase­di­rek­tor. Too­nast ae­ga 1997. aas­tal Sõ­nu­mi­too­ja­le mee­nu­ta­des üt­les Il­sia Vä­li, et kui en­ne 1989. aas­tat juh­ti­sid­ki kü­la­nõu­ko­gu­sid pea­mi­selt nai­sed, siis sel­lest pea­le hak­kas ame­tis­se tu­le­ma jär­jest roh­kem me­hi. „Ilm­selt hak­kas mees­te­le oma­va­lit­sus­ju­hi amet meel­di­ma,“ ar­vas ta siis. Te­ma jät­kas Ani­ja kü­la­nõu­ko­gu juh­ti­mist sel­le lõ­pu­ni, oli Ani­ja val­la üks taas­ta­jaist ning esi­me­ne val­la­va­nem ku­ni 1993. aas­ta­ni.

Ani­ja kü­la­nõu­ko­gust sai vald 34 aas­tat ta­ga­si – val­la staa­tus an­ti kü­la­nõu­ko­gu­le 16. jaa­nua­ril 1992. Sel­leks tu­li kü­la­nõu­ko­gu täi­tev­ko­mi­teel koos­ta­da kaks do­ku­men­ti – val­la põ­hi­mää­rus ja aren­gu­ka­va – ning neid Ees­ti NSV Ülem­nõu­ko­gu pre­sii­diu­mi ees kaits­ta. Et­te­val­mis­tu­sed al­ga­sid 1991. aas­tal. Ani­ja val­la 5. sün­ni­päe­va pu­hul Sõ­nu­mi­too­jas 29 aas­tat ta­ga­si il­mu­nud loos „Ani­ja val­la taas­ta­sid nai­sed“, mee­nu­tas Il­sia Vä­li, et põ­hi­mää­ru­se koos­ta­mi­ne oli ker­gem, sel­le te­ge­mi­se põ­hi­mõt­ted olid kir­jas ko­ha­li­ku oma­va­lit­su­se sea­du­ses.

Ras­kem oli aren­gu­ka­va koos­ta­mi­ne – sel­leks oli va­ja­lik põh­ja­lik eel­töö. Ko­gu­ti pal­ju al­gand­meid ma­jan­di­te koh­ta, uu­ri­ti, kui pal­ju on val­las met­sa ja maad. Neid do­ku­men­te koos­ta­ti kol­me­ke­si: külanõukogu sek­re­tär Ta­ma­ra Oja­la, Ilsia Väli ja tema ase­täit­ja Sir­je Kui­met.

„Vä­ga pal­ju ai­ta­sid meid ko­ha­li­kud ela­ni­kud. Nen­de abil sai­me al­gand­med kok­ku. Siin­sed asu­tu­sed ai­ta­sid. Loo­mu­li­kult he­lis­ta­si­me ja uu­ri­si­me ka kol­lee­gi­delt teis­test oma­va­lit­sus­test. Oli ju loo­gi­li­ne, et va­he­ta­si­me ko­ge­mu­si,“ rää­kis Il­sia Vä­li 29 aas­tat ta­ga­si.

Val­mis do­ku­men­did esi­ta­ti Har­ju maa­va­lit­su­se­le, sealt saa­de­ti need ülem­nõu­ko­gu pre­sii­diu­mis­se. Val­la põ­hi­mää­rust ja aren­gu­ka­va kut­su­ti Ani­ja oma­va­lit­sus­juht ülem­nõu­ko­gu pre­sii­diu­mis­se kaits­ma 16. jaa­nua­ril 1992. Ta mä­le­tab, et Har­ju­maalt olid sa­mal päe­val val­la staa­tust taot­le­mas veel viie kü­la­nõu­ko­gu esin­da­jad – Jõe­läht­me, Sa­ku, Kõue, Pa­di­se ja Ko­se. Pre­sii­diu­mi ees käi­di kor­da­möö­da. Il­sia Vä­li tun­nis­tab, et kar­tis na­gu ek­sa­mil. Üks kü­si­mus, mis tal­le too­kord esi­ta­ti, on siia­ni mee­les – miks Ani­ja kü­la­nõu­ko­gu ja Keh­ra ale­vi­nõu­ko­gu ei ühi­ne­nud. Mi­da ta vas­tas, Il­sia Vä­li enam ei mä­le­ta, küll aga on mee­les, et pä­rast val­la staa­tu­se edu­kat kaits­mist su­rus ta kätt ülem­nõu­ko­gu pre­sii­diu­mi esi­mees Ar­nold Rüü­tel, kes oli te­ma EPAs­se as­tu­mi­se ajal sel­le rek­tor.

Val­la taas­sün­ni pi­du­lik tä­his­ta­mi­ne oli 14. veeb­rua­ril 1992, mil maa­va­nem Ma­ti Zer­nand ja sek­re­tär Pee­ter Ugand and­sid val­la­va­ne­ma­le üle val­la tun­nis­tu­se. Prae­gu­se rah­va­ma­ja saal oli rah­vast täis, esi­ne­sid rah­va­tant­si­jad, se­ga­koor He­lin ja Keh­ra Nukk. Pä­rast se­da oli Il­sia Vä­li pool­teist aas­tat ehk ku­ni 1993. aas­ta ok­toob­ris toi­mu­nud val­la­vo­li­ko­gu va­li­mis­te­ni nii val­la­va­nem kui val­la­vo­li­ko­gu esi­mees. Ühe suu­re­ma saa­vu­tu­se­na sellest ajast ni­me­tab Il­sia Vä­li koos vo­li­ko­gu esi­me­he Sir­je Kui­me­ti ning Tiiu Tris­ber­gi ja Mil­vi Sch­meid­ti­ga käi­ku Toom­pea­le pea­mi­nis­ter Mart Laa­ri juur­de, et kü­si­da ra­ha Ani­ja mõi­sa uue ka­tu­se jaoks. Ani­ja nai­sed said Tal­lin­nas-käi­gu tu­le­mu­se­na ka­tu­se jaoks 350 000 kroo­ni.

Üle 30 aas­ta val­laa­met­ni­ku­na
Pä­rast 1993. aas­ta va­li­mi­si va­li­ti val­la­va­ne­maks Il­sia Vä­li abi­kaa­sa Tõ­nis Vä­li, kes töö­tas maa­re­for­mi al­gu­sest Ani­ja val­la­va­lit­su­ses maa­kor­ral­da­ja­na ning oli val­la­vo­li­ko­gu uutel va­li­mis­tel saa­nud kõi­ge roh­kem hää­li.

„Mul on hea meel, et Tõ­nis oli nõus val­la­va­ne­maks hak­ka­ma,“ sõ­nas Il­sia Vä­li, kes jät­kas val­la­va­lit­su­ses tööd eras­ta­miss­pet­sia­lis­ti­na. Oli ala­nud oman­di­re­form, hak­ka­sid maa­de ta­gas­ta­mi­sed ja kor­te­ri­te eras­ta­mi­sed.

2000. aas­tal läks ta uues­ti õp­pi­ma ning viis aas­tat hil­jem lõ­pe­tas era­kõrg­koo­li Nord õi­gus­tea­dus­te ma­gist­ri­na. Val­la­va­lit­su­ses töö­tas ala­tes 2009. aas­tat ju­ris­ti­na. Vii­ma­sed küm­me aas­tat on ol­nud re­fe­rent – kor­ral­dab val­la­va­lit­su­se per­so­na­lia­last tööd, me­net­leb val­la kin­nis­tu­te ja maa­ga seo­tud do­ku­men­te, esin­dab val­da no­ta­riaal­se­te le­pin­gu­te sõl­mi­mi­sel, va­ja­du­sel asen­dab val­la­sek­re­tä­ri.

Kol­lee­gi­de hin­nan­gul on Il­sia Vä­li Ani­ja val­la pat­rioo­di­na just­kui val­la aja­loo­li­ne mä­lu – näi­nud sel­le aren­gut ala­tes taas­loo­mi­sest ku­ni siia­ni. Nen­de aas­ta­küm­ne­te sis­se on jää­nud ka kaks val­da­de ühi­ne­mist – 2002. aas­tal ühi­ne­sid Ani­ja vald ja Keh­ra linn, 2017. aas­tal lii­tus Ani­ja val­la­ga Aeg­vii­du vald. Esi­me­ne ühi­ne­mi­ne toi­mus Il­sia Vä­li hin­nan­gul suu­res­ti tä­nu too­na­se­le Keh­ra lin­na­vo­li­ko­gu esi­me­he­le Žan­na Bot­vin­ki­na­le, kes ka­he vo­li­ko­gu ühis­koo­so­le­kul püü­dis jõu­li­selt ot­sust ühi­ne­mi­se­le kal­lu­ta­da. Ot­sus oli esi­me­se val­la­va­ne­ma ar­va­tes õi­ge, sest sel­le­le eel­ne­sid ka­he oma­va­lit­su­se va­he­li­sed suu­red vaid­lu­sed, muu­hul­gas ol­di eri meelt Keh­ra koo­li­de ku­lu­de kat­mi­ses. Ela­ni­ke jaoks ühi­ne­mi­se­ga suu­ri muu­tu­si ei kaas­ne­nud. Tei­sest ühi­ne­mi­sest tõu­sis te­ma hinnangul ka­su eel­kõi­ge Aeg­vii­du rah­va­le, alev sai tä­nu sel­le­le spor­di­hoo­ne, nüüd ka­van­da­tak­se ka uue koo­li­ma­ja ehi­ta­mist. Aga ka en­di­ne Ani­ja vald ei kao­ta­nud ühi­ne­mi­sest mi­da­gi, leiab ta.

Se­da, mil­li­ne on 40 aas­ta jook­sul ol­nud kõi­ge kee­ru­li­sem aeg, Il­sia Vä­li öel­da ei os­ka.
„Ras­ke päev oli 4. jaa­nuar 1996, kui öö­sel puh­kes tu­le­kah­ju va­nas val­la­ma­jas, mis asus ko­gu­du­se­ma­jast üle plat­si. Val­la­ma­ja kõik töö­ta­jad tu­lid öö­sel väl­ja ja õn­neks suut­si­me suu­rem osa do­ku­men­ti­dest pääs­ta. Me­hed tas­si­sid ka­he­ke­si ma­jast väl­ja ise­gi vä­ga suu­re ja ras­ke prin­te­ri,“ lau­sub ta ja li­sab, et pal­jut ta ilm­selt ei mä­le­ta, sest tal­le ei meel­di hal­bu as­ju mee­les pi­da­da: „Mi­na olen 40 aas­ta jook­sul vaid üks kord mõel­nud mu­ja­le kan­di­dee­ri­da. Ja Ani­ja val­las on nen­de aas­ta­küm­ne­te jook­sul umb­u­sal­dust aval­da­tud vaid ühe­le val­la­ju­hi­le.“