HEL­GI VAIN ra­vis Aru­kü­la ini­me­si li­gi 37 aas­tat

„Mul on ol­nud vä­ga head kol­lee­gid, see on suur väär­tus,“ üt­leb Aru­kü­la en­di­ne pe­rearst Hel­gi Vain.

Te­ma vii­ma­ne töö­päev Aru­kü­la ter­vi­se­kes­ku­ses oli 30. sep­temb­ril. 1. ok­toob­rist lõ­pe­tas te­ge­vu­se tal­le kuu­lu­nud OÜ Aru­kü­la Am­bu­la­too­rium ning pen­sio­ni­le siir­du­nud toht­ri ase­mel hak­ka­vad Aru­kü­la ini­me­si ra­vi­ma teise et­te­võt­te ars­tid.

Jõe­läht­mest pä­rit Hel­gi Vain õp­pis pe­diaat­riks ja suu­na­ti pä­rast üli­koo­li lõ­pe­ta­mist 1988. aas­tal töö­le Keh­ras­se. Aas­ta hil­jem kut­sus Aru­kü­la am­bu­la­too­riu­mi too­na­ne jaos­kon­naarst Mai­ri Piir ta Aru­kül­la.

„Üt­les, et ta­hab su­vel pu­ha­ta ja on va­ja asen­da­jat. Te­ma kõr­val oli ko­ge­nud va­ne­mõ­de El­vi Ki­vi, kes oli tol ajal mi­nu koo­li­ta­ja,“ mee­nu­tab Hel­gi Vain.

Kui Ees­tis ha­ka­ti mi­ne­ma üle pe­rears­ti­süs­tee­mi­le, läks ka Hel­gi Vain õp­pi­ma, sai pe­reast­ri­kut­se 1997. aas­tal esi­mes­tes grup­pi­des. Siis­ki ot­sus­ta­ti too­na, et Aru­kü­la pe­rears­tiks saab suur­te ko­ge­mus­te­ga üld­arst Mai­ri Piir, Hel­gi Vain jät­kas las­tears­ti­na. Esial­gu töö­ta­ti OÜ Raa­si­ku Am­bu­la­too­rium all, 2006. aastal moo­dus­ta­ti OÜ Aru­kü­la Am­bu­la­too­rium, pe­re­ars­ti­na jät­kas Hel­gi Vain.

Aas­ta­küm­neid hil­jem leiab ta, me­dit­siin on ae­ga­de jook­sul pal­ju muu­tu­nud – kui­gi hai­gu­sed on suu­res­ti jää­nud sa­maks, osa­tak­se neid tä­na­päe­val pa­re­mi­ni diag­noo­si­da. Ka ra­vi on tõ­hu­sam. Hel­gi Vain toob näi­te, kui paar­küm­mend aas­tat ta­ga­si kaas­nes in­sul­di­ga ena­mas­ti voo­di­hai­geks jää­mi­ne, siis nüüd võib sa­ma hai­gu­se­ga ini­me­ne saa­da lii­ku­mis­või­me täies­ti ta­ga­si. See on müs­ti­li­ne, mi­da suu­de­tak­se me­dit­sii­nis te­ha, tõ­deb ta.

Sa­mas on tä­na­päe­va ini­me­sed „dok­tor Goog­le“ abi­ga var­mad ise diag­noo­se pa­ne­ma: „Kui olin in­ter­na­tuu­ris, öel­di, et teie ole­te arst, teie ot­sus­ta­te. Prae­gu pöör­du­vad ini­me­sed ars­ti poo­le sa­ge­li nii, et neil on en­dal suur nii-öel­da soo­vi­de puu ning ars­til tu­leb ha­ka­ta vä­lis­ta­ma hai­gu­seid, mi­da tal kind­las­ti ei ole.“

Ko­roo­na-ae­ga mee­nu­tab Hel­gi Vain aja­na, mil ise­gi va­rem ta­va­li­sed no­hu ja kö­ha te­ki­ta­sid hir­mu ning tead­ma­tust, kui­das ra­vi­da: „Kui va­nas­ti olid kat­ku­epi­dee­miad, mis ini­mes­te­le mi­da­gi õpe­ta­sid, siis mei­le an­dis Co­vid pal­ju tead­mi­si ja ko­ge­mu­si juur­de.“

Li­gi 37 aas­tat Aru­kü­la rah­vast ra­vi­nud Hel­gi Vain rõõ­mus­tab, et ko­ha­li­kud ini­me­sed on te­da usal­da­nud. Sa­mu­ti on tal hea ol­nud kuul­da, kui­das pe­reõed üks­teist õpe­ta­vad, et dok­tor Vain üt­les, et se­da tu­leb te­ha nii: „Mä­le­tan siia­ni dok­to­r Pii­rilt saa­dud nõuan­deid, et hai­gel peab ole­ma tu­gev sü­da, kui hak­kad vett väljutavaid roh­tu­sid and­ma. Nüüd on õed öel­nud, et rää­gi­vad hai­ge­te­le nii, na­gu mi­na rää­gik­sin. Kõik me an­na­me järg­mi­se­le põlv­kon­na­le mi­da­gi üle, nii on aja kulg.“