Val­ge­jõe kõrts – 440

AL­LAN ALA­KÜ­LA

Val­ge­jõe ehk Wi­te­nå maan­tee­kõrt­si va­nim kir­ja­lik jälg on 1585. aas­ta 9. det­semb­ri ren­di­le­pin­gu ära­ki­ri. Kol­ga mõi­sa esin­dab sel­les re­vis­jo­ni kor­ral­da­ja kap­ten De la Blan­que ja kõrts­mik on Jö­ren Bec­ker. Kap­ten De la Blan­que, sün­di­nud Jean Cab­rol (1540-1626), oli Root­si aja esi­me­se Ees­ti ku­ber­ne­ri Pon­tus De la Gar­die (1520-1585) onu­poeg või onu­po­ja poeg. Mõ­le­mad olid pä­rit Lõu­na-Prant­sus­maalt Lan­gue­doc´ist, Car­cas­son­ne´i kan­dist. 1581. aas­tal sai De la Gar­die Root­si ku­nin­galt kin­giks Kol­ga ja 1582. aas­tal De la Blan­que Raa­si­ku mõi­sa. Pä­rast Pon­tu­se up­pu­mist Nar­va jõk­ke 1585.aas­ta 5. no­vemb­ril läks te­ma va­ra hal­dus (ka Kol­ga mõis) ja las­te eest­kos­te ku­nin­gas Jo­han III kor­ral­du­se­ga De la Blan­que´ile. Va­na pe­re­mees oli veel Kol­gas laut­sil, kui al­gas Kol­ga mõi­sa va­ra üles ­kir­ju­ta­mi­ne.

Eri­ne­valt ku­lu­ta­mi­ses kõr­ge vi­lu­mu­se saa­vu­ta­nud aad­li­mees­test os­kas De la Blan­que ka ra­ha lu­ge­da. 1590-nda­tel aas­ta­tel oli ta Ees­tis Root­si kor­ter­meis­ter vas­tu­ta­des nii sõ­ja­väe va­rus­ta­mi­se kui tsi­viil­ma­jan­du­se eest. Oma si­de­me­te kau­du Di Me­di­ci­te­ga Fi­ren­zes ja Pa­rii­sis se­bis ta lae­nu­ra­ha nii ku­nin­gas Jo­han III, su­gu­la­sest ku­ber­ner De la Gar­die­le kui ka näi­teks Gus­tav Bra­he­le, kes lae­nu eest pan­tis De la Blan­que´ile Por­ku­ni mõi­sa.

De La Gar­die´de haua­mo­nu­men­di te­ge­mi­seks Tal­lin­na Toom­ki­ri­kus­se ajas ta oma ra­ha ja si­de­me­te­ga Haa­gist väl­ja ta­se­mel meist­ri Arend Pas­se­ri. Erios­ku­si läks De la Blan­que´il va­ja ka Bo­ris Go­du­no­vi õu­kon­nas oma al­li­ka­te leid­mi­seks ja hoid­mi­seks – sealt tul­nud tund­lik­ku luu­rein­fot ja­gas ta Root­si ku­nin­ga­ga, kust see lii­kus eda­si Prant­sus­maa­le ja Va­ti­ka­ni. Pol­nud ime, et pä­rast Root­si si­se­konf­lik­ti koos ku­nin­gas Si­gis­mun­di­ga Poo­la jõud­nud De la Blan­que osu­tus seal rah­vus­va­he­li­selt hin­na­tud as­ja­tund­jaks Mos­koo­via ning muu­hul­gas Va­le-Di­mit­ri kü­si­mus­tes.

Kõrts Val­ge­jõe lää­ne­kal­dal sai ku­sa­gil Root­si ajal lõ­pus oma­le kon­ku­ren­di jõe ida­kal­dal. Ka­he kõrt­si va­hel oli dis­tants vä­hem kui 100 meet­rit. Val­ge­jõe Hõ­be­da kõrts (Val­ge­jog­gi Hob­bets Krogs) asus Hõ­be­da mõi­sa­le kuu­lu­nud la­hus­tü­kil Tal­linn-Nar­va teel ka­he maa­kon­na ja mõi­sa pii­ril, mil­leks oli lä­bi sa­jan­di­te Val­ge­jõ­gi.

Kõrt­si­de lõpp ja uus al­gus

18. ja 19. sa­jan­dil oli teel Val­ge­jõelt Tal­lin­na 30 kõrt­si­koh­ta, kesk­mi­selt üks iga paa­ri vers­ta pea­le.

Mui­du­gi oli see rah­va ter­vi­se­le ja mo­raa­li­le ränk koo­rem. Aga 19. sa­jan­di lõ­pu­poo­le oli olu­li­sem­gi veel nii tsaa­ri­või­mu­le kui tär­ka­va­le ees­ti rah­vus­lu­se­le, et see äri kuu­lus saks­las­te­le, siin­pu­hul Sten­boc­ki­de pe­re­le. Nii on 1888. aas­tal Kõn­nu val­la­ko­hus saat­nud et­te­pa­ne­ku Haap­sa­lu kei­ser­li­ku­le õue­koh­tu­le Val­ge­jõe kõrts kin­ni pan­na, ku­na seal­ne joo­mi­ne ja pa­tu­e­lu on üle­ta­nud ta­lu­ta­vu­se pii­rid. Ta­lu­pe­re­mees­test koh­tu­me­hed olid ajast vaid õi­ge pi­sut ees. 1896. aas­tal on­gi see­sa­ma val­la­ko­hus koos­ta­nud toi­mi­ku, mil­le­ga kõrts­mik Jaas­ka Viik­man­ni­le an­tak­se tea­da kõrt­si üle­mi­ne­kust te­ma rii­si­ko­le. Ku­ju­nev Ve­ne-Bri­ti-Prant­su­se liit oli suu­na­tud Sak­sa vas­tu. Ve­ne rii­gis keh­tes­ta­tud kan­ge al­ko­ho­li­ga kaup­le­mi­se­le riik­lik mo­no­pol täi­tis rii­gi­kas­sat ja lõi ka bal­ti­saks­las­te tu­lu­sa äri pih­ta, sa­jan­di­va­he­tu­sel tõi see kaa­sa kõrt­si­de mas­si­li­se sul­ge­mi­se. Kin­ni läk­sid ka mõ­le­mad Val­ge­jõe kõrt­sid.

Kol­ga mõi­sa suht värs­kes­se (vä­hem kui 10 aas­ta va­nu­ses­se) kõrt­si­hoo­nes­se sea­ti 1903. aas­tal ela­ma Sten­boc­ki­delt pan­ga­le ära pan­di­tud met­sa­de va­lit­se­ja. Ja met­sa­de hal­da­mi­se funkt­sioo­ni jäi see ma­ja täit­ma peaae­gu ter­veks 20. sa­jan­diks. Val­ge­jõe mets­kond su­le­ti 1998. aas­tal. Ta­ga­si juur­te juur­de lii­kus koht 2014. aas­tal, kui va­nas kõrt­si­ma­jas alus­tas te­ge­vust Vei­ni­vil­la, mis teeb, müüb ja pro­pa­gee­rib Ees­ti vei­ni.

Hõ­be­da kõrts põ­les maa­ni ma­ha mõ­ned aas­tad pä­rast äri sul­ge­mist ja prae­gu mee­nu­tab jõe ida­kal­dal kõrt­siae­ga veel vaid kin­nis­tu ni­mi – Hõ­be­da.