JOO­SEP OSE­LEI­NI haual on Va­ba­dus­sõ­jas lan­ge­nu tä­his

AN­NE ORUAAS

Pii­be maan­tee ää­res on va­ba­dus­sõ­ja Pris­ke mä­les­tus­sam­ba kõr­val ük­sik hauap­laat, ku­hu kir­ju­ta­tud „Joo­sep Ose­lein“. En­ne tä­na­vust või­du­pü­ha sai teoks mul­lu hi­lis­sü­gi­sel alus­ta­tud plaan kin­ni­ta­da sel­le­le hauap­laa­di­le va­ba­dus­sõ­jas lan­ge­nu haua­tä­his.

Va­ba­du­se Ris­ti ka­va­le­ri haua­tä­hi­se ja va­ba­dus­sõ­jas lan­ge­nu haua­tä­hi­se on asu­ta­nud ko­da­ni­kual­ga­tu­se kor­ras Kait­se­lii­du, Ees­ti Sõ­ja­muu­seu­mi ja Va­ba­dus­võit­le­ja­te Lii­du vo­li­ta­tud esin­da­jad 2018. aas­ta või­du­pü­hal, 23. juu­nil. Haua­tä­hi­se sta­tuu­dis on kir­jas, et haua­tä­his on loo­dud ees­mär­gi­ga vää­ri­kalt tä­his­ta­da Ees­ti Va­ba­rii­gi kait­sel osu­ta­tud tee­ne­te eest Va­ba­du­se Ris­ti­ga tun­nus­ta­tud isi­ku­te, sa­mu­ti va­ba­dus­sõ­jas Ees­ti va­ba­du­se eest lan­ge­nu­te hauad. Haua­tä­his on nüüd ole­mas, on jää­nud veel ki­vi­le raiu­da ka Joo­sep Ose­lei­ni sün­ni- ja sur­ma­aeg.

Rea­mees Joo­sep Ose­lein sün­dis 7. märt­sil (va­na ka­lend­ri jär­gi 24. veeb­rua­ril) 1896. aas­tal Vil­jan­di­maal Pais­tu ki­hel­kon­nas Õi­sus. Ta kas­vas Ju­han ja Tii­na Ose­lei­ni viie­lap­se­li­ses pe­res, oli ka­hest po­jast noo­rem. Jä­rel­tu­li­jaid on te­ma ka­hel õel.

Joo­sep Ose­lei­ni elust on vä­he tea­da, aga kül­lap ta käis oma ko­du­kü­las koo­lis ja asus siis töö­le ko­du­ta­lus või ta­lu­su­la­se­na või pi­das min­git muud ame­tit. 1918. aas­ta det­semb­ris läks 22aas­ta­ne noor­mees va­ba­dus­sõt­ta kas va­ba­taht­li­ku­na või mo­bi­li­see­ri­ti. 25. det­semb­ril kan­ti ta 1. ja­la­väe­pol­gu 13. roo­du ni­me­kir­ja. Te­ma sõ­ja­tee jäi pa­ra­ku vä­ga lü­hi­ke­seks.

Pris­ke või­du­kas mur­de­la­hin­gus võit­les esi­me­se ja­la­väe­pol­gu 13. rood, mis moo­dus­ta­ti Tal­lin­nas pea­mi­selt Vil­jan­di­maalt tul­nud li­gi­kau­du 140 me­hest. Roo­duü­le­maks sai alam­kap­ten Leon­hard Krull, kes oli I maail­ma­sõ­ja ka­ras­tu­se­ga Saa­re­maa mees ning kuu­lus ka sõ­ja­väe ees­ti­keel­se­te käsk­lus- ja os­kus­sõ­na­de koos­ta­mi­se ko­mis­jo­ni. Õp­pust oli 13. rood saa­nud vae­valt küm­me päe­va, kui tu­li rin­de­le mi­nek. Jõu­lu tei­sel pü­hal, 26. det­semb­ril sõi­de­ti ron­gi­ga Tal­lin­nast Aeg­vii­tu, kus jää­di kind­ral Alek­san­der Tõ­nis­so­ni kä­su­tus­se. 27. ja 28. det­semb­ril pee­ti la­hin­guid Leht­se jaa­ma ja Pruu­na mõi­sa juu­res. 29. det­semb­ril too­di 13. rood Keh­ras­se, kust mar­si­ti Re­has­te kü­las­se. Roo­du saa­de­ti kor­du­valt ühest ko­hast tei­se, nii et mees­tel oli lõ­puks üs­na aru­saa­ma­tu, kel­le­le nad al­lu­vad või kus pea­vad pa­ras­ja­gu ole­ma. Mees­te mo­raal oli üs­na ma­dal ja eri­list võit­lu­sin­du ei ol­nud kel­lel­gi. Teel oli ka kao­tu­si väe­osast jal­ga lask­nu­te näol, lau­sa 16 meest ol­la jää­nud Sood­la kõrt­si ma­ha.

Ja­la­vä­gi pi­di kind­lus­ta­ma, et pu­na­sed ei jõuaks Keh­ras­se. 13. rood paik­nes aas­ta­va­he­tu­sel Sood­las Ani­ja val­la­ma­jas ja üm­ber­kaud­se­tes ta­lu­des. Nen­de üle­san­ne oli kaits­ta, et vaen­la­ne ei saaks Sood­las üle sil­da­de. Rel­vas­tu­ses pol­nud neil aga üht­ki kuu­li­pil­du­jat, olid vaid püs­sid. 13. roo­du­le tu­lid Keh­rast toeks soo­mus­ron­gi nr 3 võit­le­jad, kel oli kaa­sas kolm kuu­li­pil­du­jat. Kok­ku nii­siis um­bes 100 meest. Pu­na­sed olid sa­mal ajal ju­ba Här­ma­ko­sus, Ko­sus, Pris­ke sae­ves­kis ja Rau­do­ja kõrt­sis.

Ööl vas­tu 1919. aas­ta 2. jaa­nua­ri tu­lid tea­ted, et vaen­la­ne val­mis­tub pea­le­tun­giks. See al­gas 2. jaa­nua­ri sü­da­päe­val. Vaen­la­ne tu­li um­bes 200 me­he ja 4 kuu­li­pil­du­ja­ga Här­ma­ko­su poolt. La­hing pee­ti Rau­do­ja kõrt­si juu­res. Na­gu Leon­hard Krull oma aruan­des kir­ju­tas, al­gas tu­lis­ta­mi­ne kell 12.15 ja kes­tis pi­me­da­ni. Ju­ba paa­ri tun­ni pä­rast hak­kas kuu­li­pil­du­ja­te las­ke­moon ot­sa saa­ma ja üks kuu­li­pil­du­ja läks rik­ki. Hil­jem kir­ju­tas Krull oma mä­les­tus­tes, et see la­hing äpar­dus. Kui Krull oma roo­du me­hed õh­tul üle lu­ges, siis sel­gus, et 1 mees oli saa­nud sur­ma, 3 jook­sid vaen­la­se poo­le üle, 2 lan­gesid van­gi ja 5 meest jäid tead­ma­ta ka­du­nuks. Sel­le­le vaa­ta­ma­ta või­tis just see rood järg­mi­sel ööl Pris­ke la­hin­gu.

See üks mees, kes Rau­d­ojal sur­ma sai, oli­gi Joo­sep Ose­lein. Roo­du­kaas­la­sed mat­sid ta Rau­do­ja kõrt­si juur­de. Kind­las­ti saa­de­ti te­ma va­ne­ma­te­le tea­de po­ja lan­ge­mi­se koh­ta. Ena­mas­ti vii­di va­ba­dus­sõ­jas lan­ge­nud, ka need, kes lan­ge­sid Lä­ti või Ve­ne­maa pin­nal, ik­ka­gi oma ko­du­ko­ha kal­mis­tu­te­le. Miks Joo­se­pi va­ne­mad te­da ära ei vii­nud, võib ai­nult ole­ta­da – sõ­da, vä­ga pikk maa, pol­nud ke­da­gi, kes oleks jä­re­le tul­nud või veel mi­da­gi muud. Lan­ge­nud Joo­se­pi va­ne­mad said pä­rast sõ­da Vil­jan­di­maal ta­lu. Õi­sus on va­ba­dus­sõ­ja mä­les­tus­sam­ba juu­res eral­di tah­vel sealt pä­rit sõ­jas lan­ge­nud mees­te ni­me­de­ga. Nen­de 11 ni­me hul­gas on ka Joo­sep Ose­lein.

Kui 1932. aas­tal püs­ti­ta­ti Kait­se­lii­du Ani­ja kom­pa­nii eest­ve­da­mi­sel Pii­be maan­tee äär­de Pris­ke la­hin­gu mä­les­tus­sam­mas, ot­sus­ta­sid ko­ha­li­kud ini­me­sed lan­ge­nud sõ­ja­me­he sam­ba kõr­va­le üm­ber mat­ta. Sam­ba ava­mi­sel ole­vat ko­hal ol­nud ka Joo­sep Ose­lei­ni isa.

Nõu­ko­gu­de võim hä­vi­tas Pris­ke mä­les­tus­sam­ba ja hauap­laa­di kaks kor­da ning kaks kor­da on need taas­ta­tud. Tä­na­vu 23. juu­nil möö­dus 35 aas­tat sel­lest, kui Pris­ke mä­les­tus­sam­mas kol­man­dat kor­da ava­ti. Taas­ta­ti see Ani­ja Muin­sus­kait­se Selt­si eest­ve­da­mi­sel. Joo­sep Ose­lei­ni hauap­laat val­mis järg­mi­sel aas­tal ja mil­le­gi­pä­rast raiu­ti sin­na vaid te­ma ni­mi. Nüüd on peal ka va­ba­dus­sõ­jas lan­ge­nu haua­tä­his.

Haua­tä­hi­se pa­nek on koos­kõ­las­ta­tud, na­gu kord et­te näeb, nii maao­ma­ni­ku, Kait­se­lii­du­ga kui muin­sus­kait­se ame­ti­ga, sest te­gu on muin­sus­kait­se­a­lu­se ob­jek­ti­ga. Et haua­tä­his pan­dud sai, sel­le eest tu­leb tä­na­da Kuu­sa­lu Lau­rent­siu­se ko­gu­du­se õpe­ta­jat ja Kait­se­lii­du pea­kap­la­nit Pee­ter Pae­nur­me ning Ani­ja val­la­va­ne­mat Rii­vo Noort. Kait­se­lii­dul on ta­vaks tä­na­da neid, kes va­ba­dus­sõ­jas lan­ge­nu­te hau­du on hool­da­nud. 23. juu­nil sai Pris­kel sel­l

e tä­nu­kir­ja Ma­ri­ka Ana­ri. Tä­nu­ki­ri on ka Ar­vo Treie­ri­le, ke­da see oo­tab Keh­ra muu­seu­mis.
Kes ja mil­lal raiub ki­vi­le Joo­sep Ose­lei­ni sün­ni- ja sur­ma­aja, po­le prae­gu veel sel­ge. MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam pa­ni ku­na­gi sam­ba kõr­va­le in­fo­tahv­li ja ka haua­tä­hi­se init­sia­tiiv tu­li Keh­ra muu­seu­mist. Võib-ol­la lei­dub kee­gi va­ba­taht­lik, kes sel­le töö ära teeks?