Ani­ja mõi­sas mee­nu­ta­ti eten­du­se ja näi­tu­se­ga Es­to­nia en­dist pea­kunst­nik­ku EL­DOR REN­TE­RIT

Mais möödus ELDOR RENTERI sünnist 100 aastat.

Ani­ja mõi­sa här­ras­te­ma­ja saa­lis eten­dus pü­ha­päe­val, 8. juu­nil muu­si­ka­li­ne la­vas­tus „Kih­lus mõi­sas“, mil­les esi­ta­sid tun­tud he­li­loo­ja­te loo­min­gut Roc­ca al Ma­re koo­li õpi­la­sed ja vi­list­la­sed koos oma õpe­ta­ja Han­na Ren­te­ri­ga. Kõik osa­li­sed kand­sid rah­vu­soo­pe­ris Es­to­nia 2004. aas­tal esie­ten­du­nud oo­pe­ri „Pa­dae­mand“ kos­tüü­me. Nen­de au­tor on Es­to­nia en­di­ne kauaaeg­ne pea­kunst­nik El­dor Ren­ter. Mais möö­dus te­ma sün­nist 100 aas­tat. Sel pu­hul ava­ti mõi­sa pea­hoo­ne tei­sel kor­ru­sel näi­tus, kus on El­dor Ren­te­ri elu ja loo­min­gut tut­vus­ta­vad 6 sten­di ning te­ma loo­dud 15 kos­tüü­mi Es­to­nia la­vas­tus­test.

„Soo­vi­si­me te­ha kum­mar­du­se kunst­ni­ku­le, kes on Ees­ti teat­ri­maail­ma elav­da­nud ja jät­nud sel­les­se se­da­võrd suu­re jäl­je. Üht­la­si ins­pi­ree­ri­da noo­ri, näi­da­tes, mi­da ja kui­das mu­jal Ees­ti koo­li­des vil­je­le­tak­se. On fan­tas­ti­li­ne, kui­das Han­na Ren­ter on oma õpi­la­si sü­ti­ta­nud ning kui­das nad kõik esi­ne­mist nau­ti­sid,“ lau­sus Ani­ja mõi­sa prog­ram­mi­juht Kad­ri Raud­ki­vi.

Tü­tar täi­tis isa unis­tu­se

Roc­ca al Ma­re koo­li ja muu­si­ka­koo­li õpe­ta­ja ning noor­te güm­na­sis­ti­de vo­kaa­lan­samb­li Õu­na­ke ju­hen­da­ja Han­na Ren­ter üt­les, et on oma õpi­las­te­ga tei­nud ka va­rem muu­si­kap­ro­jek­te, Ani­jal oli 7. kord ning esi­mest kor­da väl­jas­pool oma koo­li.

„Tä­na­vu­ne oli ajen­da­tud isa sün­niaas­ta­päe­vast,“ sõ­nas ta.

Ni­me­ka teat­ri­kunst­ni­ku El­dor Ren­te­ri tü­tar sel­gi­tas, ku­na isa oli ka kla­ve­rit õp­pi­nud, oli te­ma üks vii­ma­seid plaa­ne kir­ju­ta­da lib­re­to bal­le­ti­le, mis ka­jas­tab bal­ti­sak­sa mõi­sa­kul­tuu­ri. Sel­le tõt­tu sõit­sid isa ja tü­tar ühel su­vel rin­gi möö­da Ees­ti mõi­sa­sid, eri­ti Jär­va­maal, sest El­dor Ren­te­ri isa oli Jär­va-Jaa­nist pä­rit.

„Jõud­si­me sa­mu­ti Ani­ja mõi­sa, see meel­dis nii isa­le kui mul­le vä­ga,“ kin­ni­tas Han­na Ren­ter.
El­dor Ren­te­ri sur­ma tõt­tu 2007. aas­ta su­vel jäi te­ma plaan el­lu vii­ma­ta. Han­na Ren­ter ju­tus­tas, et tal ei ol­nud en­dal ka­vat­sust isa soo­vi täi­ta, kuid paar kuud ta­ga­si sün­dis üleöö mõ­te te­ha oma õpi­las­te­ga muu­si­ka­la­vas­tus just Ani­ja mõi­sas: „See lu­gu just­kui an­ti mul­le ühel ööl – är­ka­sin üles ja mul oli sel­ge, miks ja kui­das te­ha. Sel­lest sün­dis teos, mil­le­ga just­kui täit­sin oma isa unis­tu­se.“

Ani­ja mõi­sas vaid üks kord eten­du­nud la­vas­tu­se te­ge­vus toi­mus mõi­sas Pa­rii­si lä­his­tel, kus koh­tu­sid kolm õde ning nen­de sõb­rad-su­gu­la­sed, kes olid tul­nud kok­ku kih­lus­peo­le. Esi­me­ses vaa­tu­ses kõ­la­sid pea­mi­selt aa­riad maail­ma­kuul­sa­test oo­pe­ri­test, tei­ses lau­lud ope­ret­ti­dest ja muu­si­ka­li­dest.

„See oli muu­si­ka­li­ne lä­bi­lõi­ge isa teh­tud töö­dest. Ta te­gi kunst­ni­ku­na 160 eri la­vas­tust, li­saks Ees­ti­le ka Soo­me, Ve­ne­maa­le, Lät­ti, Lee­tu, Sak­sa­maa­le,“ sel­gi­tas Han­na Ren­ter.

Muusikaõpetaja on ol­nud kõi­gi oma la­vas­tus­te muu­si­ka­li­ne juht ja di­ri­gent, Ani­jal oli es­ma­kord­selt koos õpilaste ja mõne kolleegiga ka ise la­val, lau­lis ja oli üks kont­sert­meist­ri­test: „Läk­sin see­kord la­va­le, sest see eten­dus oli pü­hen­da­tud mi­nu isa juu­be­li­le.“

Han­na Ren­ter mär­kis, et Ani­ja eten­dus oli te­ma elu üks suu­re­pä­ra­se­maid ela­mu­si: „Oli­me kõik vä­ga ra­hul, Ani­ja mõis võt­tis meid vä­ga häs­ti vas­tu ning pub­li­kult sai­me vä­ga head ta­ga­si­si­det.“

Eten­dust Ani­ja mõi­sas kii­tis sa­mu­ti rah­vu­soo­pe­ri Es­to­nia en­di­ne pea­näi­te­juht Ar­ne Mikk, kes te­gi El­dor Ren­te­ri­ga koos­tööd üle 30 aas­ta. Arne Mikk tõi 2004. aas­tal la­va­le ka „Pa­dae­man­da“, mil­le kos­tüü­me Ani­ja eten­du­se osa­li­sed kand­sid.

Näi­tus au­gus­ti lõ­pu­ni
Mõi­sa tei­sel kor­ru­sel sa­mal päe­val ava­tud El­dor Ren­te­ri elu ja loo­min­gut tut­vus­ta­va näi­tu­se pa­ni üles rah­vu­soo­pe­ri kos­tü­mee­ri­ja Ül­le Ko­ger­man.

„Kõik need kos­tüü­mid on El­dor Ren­te­ri alus­ta­tud teat­ri­kos­tüü­mi ar­hii­vio­sa eks­po­naa­did. Ta kor­jas teat­ri lat­tu eral­di kok­ku nii en­da kui teis­te kunst­ni­ke loo­min­gut, et jääks eri­ne­vaid näi­di­seid. Sel ajal kin­gi­ti vä­ga pal­ju as­ju teat­ri- ja muu­si­ka­muu­seu­mi­le,“ rää­kis ta ning li­sas, et Es­to­nia on prae­gu ka vä­ga „ro­he­li­ne“, ehk sa­ge­li ka­su­ta­tak­se uu­tes la­vas­tus­tes ju­ba ole­ma­so­le­vaid kos­tüü­me.

Va­nim kos­tüüm, mi­da Ani­ja mõi­sas näeb, on pä­rit 1963. aas­ta la­vas­tu­sest „Ot­hel­lo“. Se­da kan­dis Ja­go roo­lis ol­nud Georg Ots. Li­saks on seal te­ma kos­tüüm oo­pe­rist „Jev­ge­ni One­gin“. Sa­mu­ti klei­te ja kos­tüü­me „Car­me­nist“ ja „Lui­ke­de jär­vest“ ning teis­test oo­pe­ri­test ja bal­let­ti­dest.

Näi­tus jääb mõi­sa au­gus­ti lõ­pu­ni. Ani­ja mõis sai El­dor Ren­te­ri 100. sün­niaas­ta­päe­va tä­his­ta­mi­seks muu­si­ka­li­se eten­du­se ja rah­vu­soo­pe­ri la­vas­tus­te kos­tüü­mi­de näi­tu­se­ga Ees­ti Kul­tuur­ka­pi­ta­lilt 600 eu­rot toe­tust.