Pika­ve­res esie­ten­dus ko­ha­li­ke mees­te saa­tus­test kõ­ne­lev la­vas­tus „Need kää­nu­li­sed teed“

376
Sõ­ja-ae­ga ku­ju­ta­va la­vas­tu­se aja­loo­li­se tõe rol­lis HEL­JU KA­DA­KAS, RAIN LOIK­MANN Vai­no Na­pi onu Mih­hail Na­pi­na ja au­to­ri isa Vol­de­mar Nap­pi ke­has­tav MARK­KO MAA­SIK.

„Prae­gu on see Pi­ka­ve­re kan­di ühe pe­re mees­te lu­gu, aga sar­na­seid lu­gu­sid on igas Ees­ti pe­res,“ üt­les la­vas­ta­ja Maie Mat­vei pä­rast pü­ha­päe­val, 26. jaa­nua­ril Pi­ka­ve­re koo­lis esi­eten­du­nud näi­te­män­gu „Need kää­nu­li­sed teed“.

Raa­ma­tu „San­ga­rid ja de­ser­töö­rid“ au­tor VAI­NO NAPP ning sel­le põh­jal näi­den­di kir­ju­ta­nud ja la­vas­ta­nud MAIE MAT­VEI sten­di ees, mil­lel on te­ge­las­te pro­to­tüü­pi­de fo­tod.

Te­gu on Maie Mat­vei en­da dra­ma­ti­see­rin­gu­ga Vai­no Na­pi raa­ma­tust „San­ga­rid ja de­ser­töö­rid“, mil­les au­tor ju­tus­tab ko­du­kan­di mees­te, pea­mi­selt oma isa, te­ma ven­da­de ja teis­te lä­he­das­te eri­ne­vast elu­käi­gust tei­se maail­ma­sõ­ja ajal – mõ­ni mo­bi­li­see­ri­ti ve­ne, mõ­ni sak­sa ar­mees­se, üks neist läks soo­me­poi­siks, tei­ne met­sa­­ven­naks ning üks as­tus oma­kait­ses­se, tei­ne sun­ni­ti hä­vi­tus­pa­tal­jo­ni. La­vas­tu­ses näeb neist viit meest. Vai­no Na­pi isa Vol­de­mar Nap­pi ke­has­tab Mark­ko Maa­sik, au­to­ri onu Mih­hail Nap­i ja tä­di­mees Kaa­rel Kan­gu­ri rol­lis on Rain Loik­mann. Kaar­li poe­ga Vil­le­mit män­gib Kert Paur ning Vai­no Na­pi sõb­ra Alf­re­di rollis on Kar­ri Ur­ba­n. Te­ge­las­te jut­tu­de kau­du kuu­leb veel mit­mest me­hest, kel­le saa­tust on Vai­no Napp oma raa­ma­tus kir­jel­da­nud. Viies osa­täit­ja on la­vas­tu­ses Hel­ju Ka­da­kas, kel­le rol­li­ni­mi ka­va­le­hel on Nai­ne. La­vas­ta­ja ni­me­tas te­da ka aja­loo­li­seks tõeks, sest esi­tab peaae­gu ko­gu eten­du­se ajal vo­ki­lau­da tal­la­tes va­he­teks­te, mil­lest sel­gub iga me­he saa­tus – kes lan­ges sõ­ja­väl­jal või ta­pe­ti, kes jõu­dis ko­ju ja elas kõr­ge ea­ni.

KERT PAUR on soo­me­poiss Vil­le­mi rol­lis.

Esie­ten­du­sel oli nii pal­ju rah­vast, et Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­li saa­li too­li­dest ei pii­sa­nud, tu­li tuua juur­de. Vaa­ta­mas olid 70-80 ini­mest. Pä­rast eten­du­se lõp­pu tõu­sis pub­lik püs­ti ja kut­sus näit­le­jad ap­lau­si­ga mi­tu kor­da ta­ga­si. Mõ­nel­gi vaa­ta­jal olid sil­mad vee­kalk­vel.

Ees­ti lu­gu ühe pe­re näi­tel
Ko­se näi­te­selt­si Ki­ker­dis en­di­ne juht Maie Mat­vei üt­les, et „San­ga­rid ja de­ser­töö­rid“ sat­tus te­ma kät­te möö­du­nud aas­ta jaa­nua­ris, kui Vai­no Napp käis Ra­vi­la mõi­sas oma raa­ma­tuid tut­vus­ta­mas. Tal­le aval­das raa­mat nii suurt mul­jet, et kir­ju­tas sel­lest kuu aja­ga dra­ma­ti­see­rin­gu.

Te­ma en­da abi­kaa­sa va­ne­ma­te riie­te­ka­pi si­se­kül­je­le oli me­hee­ma kir­ju­ta­nud pliiat­si­ga ri­da daa­tu­meid oma kaa­sa ko­dust lah­ku­mi­se ja naas­mi­se koh­ta. Nen­de tä­hen­du­sest sai Maie Mat­vei sel­gust just Vai­no Na­pi raa­ma­tust – veeb­rua­ris 1944, kui äi ko­dust lah­kus, oli sak­sa mo­bi­li­sat­sioon: „Ka äi läks en­da ko­dust Ko­se val­last Traa­di ta­lust sak­sa sõ­ja­väk­ke. Ko­ju ta­ga­si tu­li hoo­pis ve­ne sõ­du­ri raa­ma­tu­ga. Aga sel­les pe­res sõ­jast ei rää­gi­tud, oli ta­bu­tee­ma, nii et mi­nu mees ei tea oma isa kää­nu­lis­test tee­dest mi­da­gi.“

Mul­lu jaa­ni­päe­val sai Maie Mat­vei Ra­vi­la mõi­sas taas Vai­no Na­pi­ga kok­ku. Rää­kis, et te­gi te­ma raa­ma­tu põh­jal st­se­naa­riu­mi, kuid Ko­se Ki­ker­di­ses po­le osa­täit­ja­teks nii pal­ju noo­ri me­hi. Kui nad juu­lis Pi­ka­ve­res järg­mi­se raa­ma­tu esit­lu­sel koh­tu­sid, tea­tas Vai­no Napp, et ne­li meest on ole­mas – ta oli nõus­se saa­nud aas­taid ta­ga­si en­da la­vas­ta­tud näi­te­män­gu­des osa­le­nud Pi­ka­ve­re me­hed.

Maie Mat­vei: „Sep­temb­ris ko­gu­ne­si­me esi­mes­se lu­ge­mis­proo­vi. Kõik olid ko­hal! Hak­ka­si­me rää­ki­ma ja aru­ta­ma, mees­te­le lu­gu meel­dis. Hel­ju Ka­da­ka kut­su­sin trup­pi mi­na, sest kui te­da nä­gin, tead­sin, et te­ma on täp­selt see aja­loo­li­ne tõ­de, konk­reet­se sel­ge hää­le­ga, vä­ga puh­ta dikt­sioo­ni­ga.“

Esi­me­sed kuud teh­ti proo­ve kord nä­da­las, det­sem­ber jäi va­he­le, jaa­nua­ri al­gu­sest toi­mu­sid proo­vid kaks kor­da nä­da­las. Prae­gu Raa­si­ku näi­te­rin­gis osa­le­vad me­hed tun­nis­ta­sid, et te­gu on kõi­ge ras­ke­ma tü­ki­ga, mil­les nad on män­gi­nud – tekst on vä­ga si­su­ti­he, meel­de tu­li jät­ta pal­ju eri­ne­vaid lu­gu­sid, aas­taar­ve.

„Kui mui­du saad la­va­part­ne­rilt teks­tiot­sa kät­te, siis siin on dia­loo­gi­de ase­mel mo­no­loo­gid. Lu­ge­sin Vai­no raa­ma­tu pä­ris mi­tu kor­da lä­bi, et en­da jaoks pil­ti kok­ku pan­na,“ lau­sus Mark­ko Maa­sik.

Pi­ka­ve­re mõi­sa­koo­li di­rek­tor Hel­ju Ka­da­kas an­dis la­vas­ta­ja­le nõu­so­le­ku osa­le­da tead­mi­se­ga, et hak­kab oma teks­te pa­be­rilt lu­ge­ma: „Hil­jem sel­gus, et pean peast esi­ta­ma. Numb­rid jää­vad mul­le pä­he, kõi­ge kee­ru­li­sem on ta­ba­da, mil­lal pean mees­te mo­no­loo­gi­de va­he­le rää­ki­ma.“

Kos­tüü­mid, mis Pi­ka­ve­re mees­tel eten­du­ses sel­jas, on ena­mas­ti sa­mast ajast, mil toi­mub la­vas­tu­se te­ge­vus.

„Pük­sid ja sää­ri­kud on suu­rem osa mi­nu isa, muist ka en­da omad – näi­teks soo­me­poi­si la­pi­tud põl­veots­te­ga ka­li­feed,“ üt­les Vai­no Napp.

Sak­sa si­nel, mi­da tü­kis kan­nab Rain Loik­mann, on Traa­di ta­lu pöö­nin­gult, suu­re tõe­näo­su­se­ga Maie Mat­vei äia oma. Laud, mil­le ta­ga me­hed is­tu­vad, on sa­mu­ti Traa­di ta­lust, ka pink ja äm­ber. Too­lid on too­dud Vai­no Na­pi ko­dust, sa­mu­ti vokk. Kahv­lid, mil­le­ga me­hed söö­vad, on la­vas­ta­ja lap­se­põl­ve­ko­dust.

Po­si­tiiv­ne vas­tu­ka­ja
La­vas­tu­ses Väl­ja­toa Alf­re­dit män­gi­vat Kar­ri Ur­ba­nit tä­nas pä­rast eten­dust Alf­re­di ka­su­poeg, kes on prae­gu Pi­ka­ve­re lä­he­dal Sa­lu kü­las Väl­ja­toa ta­lu pe­re­mees.

KAR­RI UR­BAN män­gib met­sa­vend ALF­RE­DI.

„Tal olid sil­mad mär­jad, ju siis läks lu­gu kor­da,“ sõ­nas Kar­ri Ur­ban.

Loo au­tor Vai­no Napp tun­nus­tas: „Nal­ja ja pa­la­ga­ni te­hak­se tä­na­päe­val pal­ju, aga see on üks tõ­si­ne tükk, mil­le vaa­ta­mi­ne pa­neb mõt­le­ma. Se­da po­le ker­ge män­gi­da nii, et pub­li­kul oleks hu­vi­tav, aga nad män­gi­sid sel­le häs­ti väl­ja.“

Ku­na­gi­se Raa­si­ku Lus­ti­rin­gi juht Hel­le Va­ga: „Ma olen vai­mus­tu­ses. Need me­hed ei män­gi­nud, nad just­kui olid­ki need Ees­ti-aeg­sed me­hed. Ma ei ole ku­na­gi eten­dust nuu­su­ta­nud ega tea, mil­li­ne on sõ­jaa­ja lõhn, aga kui nad neis kos­tüü­mi­des la­va­le tu­lid, oli mul tun­ne, et tund­sin kae­vi­ku, mul­la, lei­va ja pus­ka­ri lõh­na. Kui me­hed oma lu­gu­sid rää­ki­sid, pub­lik na­gu ei hin­ga­nud­ki – kee­gi ei kö­ha­ta­nud ega nuu­sa­nud. Vä­ga lii­gu­tas, et me­hed ka la­val ot­se laul­sid.“

Järg­mi­sel korral män­gi­tak­se „Neid kää­nu­li­si teid“ 18. veeb­rua­ril Ko­se pas­to­raa­dis.

Eelmine artikkelPolitseiuudised
Järgmine artikkelKeh­ra güm­naa­siu­mi kar­jää­ri­päe­val osa­le­sid Ani­ja ja Raa­si­ku val­last 170 õpi­last