Keh­ra 12. aja­loo­kon­ve­rent­si kesk­mes oli prae­gu­ses lin­na­sü­da­mes asu­nud mõis

Ko­du­kan­di aja­loo uu­ri­mi­se ja tal­le­ta­mi­se­ga te­ge­lev MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam kor­ral­das Keh­ra muu­seu­mis lau­päe­val, 21. sep­temb­ril 12. aja­loo­kon­ve­rent­si. Tä­na­vu­sel kon­ve­rent­sil kõ­nel­di mõi­sa­te olu­li­su­sest Ees­ti aja­loos, põ­hi­foo­ku­ses oli Keh­ra mõis. Mo­de­raa­tor, aja­loo­la­ne Priit Raud­ki­vi sel­gi­tas, et mõi­sa­tee­ma pak­kus väl­ja MTÜ üks asu­ta­ja­lii­ge Val­do Praust, kes on suur mõi­saa­ja­loo en­tu­siast ja Keh­ra pat­rioot.

Kon­ve­rent­si vas­tu oli suur hu­vi, Keh­ra muu­seu­mi saa­l oli rah­vast täis, ko­hal oli 60 ini­mest. Neid ter­vi­ta­nud Ani­ja vall­avo­li­ko­gu esi­mees Jaa­nus Ka­lev mär­kis, et on vä­ga hea ko­ha­li­ku­le rah­va­le meel­de tu­le­ta­da, kui olu­li­ne on Keh­ra sü­da­mes asuv hoo­ne, mil­lest käiak­se iga päev möö­da. Ta üt­les, et on ka ise Keh­ra mõi­sa pea­hoo­nes sün­di­nud, ajal, mil seal te­gut­ses haig­la. Prae­gu on en­di­ne mõi­sa här­ras­te­ma­ja era­kä­tes, osa mõi­sa­le kuu­lu­nud hoo­neid üm­be­r e­hi­ta­tud, mõ­ned hä­vi­nud või lam­mu­ta­tud.

Tä­na­vu­se aja­loo­kon­ve­rent­si ka­vas oli viis et­te­kan­net. Tar­tu Üli­koo­li eme­riitp­ro­fes­sor Tiit Ro­sen­berg rää­kis mõi­sast kui ma­jan­du­sük­su­sest. Ta sel­gi­tas, et mõi­sa­tel on Ees­ti aja­loos ol­nud pal­ju eri tä­hen­du­si, seal­hul­gas on mõi­sad ol­nud sa­jan­deid vä­ga olu­li­ne maao­man­di vorm ning pal­ju­ha­ru­li­ne ma­ja­pi­da­mi­ne. Tar­tu Üli­koo­li dok­to­rant Elis Pärn kõ­ne­les Ees­ti puit­mõi­sa­te aren­gust 18. sa­jan­dist 20. sa­jan­di al­gu­se­ni. Val­do Praust te­gi üle­vaa­te Keh­ra mõi­sa asu­ta­mi­sest ku­ni rii­gis­ta­mi­se­ni eel­mi­se sa­jan­di al­gus­küm­nen­deil. Maaü­li­koo­li pro­fes­sor Ma­ti Kop­pel ju­tus­tas sor­dia­re­tu­sest Eestis ja Keh­ra mõi­sas 20. sa­jan­di esi­me­sel poo­lel. Ku­na et­te­kan­ded olid pla­nee­ri­tust pi­ke­mad, jäi aja­nap­pu­sel ära MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam te­gev­ju­hi An­ne Oruaa­sa et­te­kan­ne Keh­ra mõi­sa här­ras­te­ma­jas aas­ta­tel 1956-1994 te­gut­se­nud haig­last. Ta saatis esitluse toimetusele lühikokkuvõtteks, pi­ke­malt kõ­ne­leb An­ne Oruaas sel­lest hu­vi­lis­te­le 17. ok­toob­ril Keh­ra sot­siaal­kes­ku­ses.

Pä­rast et­te­kan­deid viis Val­do Praust hu­vi­li­sed Keh­ras­se eks­kur­sioo­ni­le, näi­tas mõi­sa­ga seo­tud hoo­neid ja en­dis­te hoo­ne­te asu­koh­ti.

Aja­loo­kon­ve­rent­si lä­bi­vii­mi­seks sai MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam ko­ha­li­ku omaal­ga­tu­se prog­ram­mist 1779,20 eu­rot toe­tust.

Keh­ra ki­re­va aja­loo­ga mõis
Ees­ti mõi­sa­te aja­lu­gu põh­ja­li­kult uu­ri­nud Val­do Praust ni­me­tas Keh­ra mõi­sa aja­lu­gu vä­ga ki­re­vaks. Ta ju­tus­tas, et 13. sa­jan­dil an­dis Taa­ni ku­nin­gas Erik Ad­ra­ra­ha ehk Plov­pen­nig Keh­ra ja Paa­si­ku alad Tal­lin­na piis­ko­pi­le Thor­kil­li­le. Val­do Praust sel­gi­tas, et tol­lal oli ve­si­ves­ki ehi­ta­mi­se või­ma­lus vä­ga olu­li­ne ja ka Tal­lin­na piis­kop va­jas ves­ki­koh­ta. Tõe­näo­li­selt sai ta sel­le Keh­ra kü­la ta­gu­mi­se so­pi ehk Kau­nis­saa­re näol, Kau­nis­saar­de oli hil­je­malt 14. sa­jan­diks ra­ja­tud piis­ko­pi­mõis. Keh­ras­se kui piis­ko­pi los­si­lää­ni ala­le ehi­ta­ti mil­lal­gi en­ne Lii­vi sõ­da mi­tu ve­si­ves­kit. Keh­ra mõi­sa hi­li­se­ma pea­hoo­ne ko­hal asus Ka­ruk­se ves­ki.

Ves­ki ko­ha­le ra­jas mõi­sa va­he­mi­kus 1624-1637 Tal­lin­na rae­här­ra ja lae­kur Hein­rich Ba­de, kes oli abiel­lu­nud lää­nis­ta­mi­se kau­du Keh­ra alad en­da­le saa­nud Eup­he­mia Krit­te­ni tüt­re Eli­sa­bet­hi­ga. Eli­sa­bet­hi õde Gerd­rut abiel­lus Sak­sa­maal kol­me­küm­neaas­ta­se sõ­ja ajal Kob­len­zi lin­na ülem­ko­man­dant ol­nud Wil­helm Mo­nier´ga. 1667. aas­taks oli peaae­gu ko­gu Keh­ra mõi­sa hi­li­sem ala nen­de väi­me­he Gab­riel von El­ve­rin­gi käes. Gab­riel von El­ve­ring oli teo­loo­giap­ro­fes­sor, lõ­pe­ta­nud Aca­de­mia Gus­ta­via­na, täien­da­nud end pal­ju­des üli­koo­li­des. Aas­ta­tel 1652-56 oli ta Tar­tu Üli­koo­li usu­tea­dus­te pro­fes­sor, üht­la­si ku­ning­lik bib­lio­te­kaar ehk üli­koo­li raa­ma­tu­ko­gu ju­ha­ta­ja. Kui üli­kool 1656 Ve­ne-Root­si sõ­ja tõt­tu Tal­lin­na eva­kuee­ri­ti, tu­li Tal­lin­nas­se, te­mast sai Ole­vis­te ko­gu­du­se pas­tor ja Tal­lin­na su­pe­rin­ten­dent. Te­ma kor­ras­ta­tud on Ole­vis­te ki­ri­ku raa­ma­tu­ko­gu, mis on Ees­tis üks täht­sa­maid tä­ni­ni säi­li­nud ha­rul­das­te va­na­de raa­ma­tu­te ko­gu­meid.

Keh­ra mõi­sa esi­me­ne pea­hoo­ne asus Val­do Praus­ti hin­nan­gul hi­li­se­ma va­lit­se­ja­ma­ja ko­has. Va­lit­se­ja­ma­ja oli hil­jem sov­hoo­si kon­tor ja veel hiljem ka Ani­ja val­la­ma­ja. Esi­me­ne mõi­sa­ma­ja oli ilm­selt kesk­se man­tel­korst­na­ga liht­ne va­na­bal­ti tüü­pi pea­hoo­ne. Mõi­sa juur­de kuu­lu­sid ai­dad, tõl­la­kuur, tall, kar­ja­kas­tell, ee­mal ka kaks re­he­hoo­net. Hi­li­se­ma pea­hoo­ne ko­hal oli 17. sa­jan­dil park.

1690nda­tel aas­ta­tel mõis rii­gis­ta­ti ning pä­rast Põh­ja­sõ­da, kui ta­gas­ta­ta­va­te­le mõi­sa­te­le ot­si­ti pä­ri­jaid, sai Keh­ra mõi­sa oma­ni­kuks Gab­riel von El­ve­rin­gi lap­se­laps Su­san­na. Te­ma ja ta jä­rel­tu­li­ja­te käes oli mõis 1760. aas­ta­ni, see­jä­rel pan­di müü­ki. Mõi­sa os­tis leskp­roua Gerd­ru­ta Mag­da­le­ne von Bre­vern, kel­le­le kuu­lu­sid ka uh­ked ki­vi­mõi­sad Maar­dus ja Kos­ti­ve­res. Bre­ver­ni­de pe­re­kon­na käes oli Keh­ra mõis 1820. aas­ta­ni. Sel­lel ajal, ilm­selt aja­va­he­mi­kus 1813-1816, ehi­ta­ti va­na mõi­sa par­gi kes­ke­le mõi­sa uus va­ra­klas­sit­sist­lik pui­dust pea­hoo­ne.

1820. aas­tal os­tis esial­gu pan­di­le võe­tud Keh­ra mõi­sa Juu­ru ki­hel­kon­nast Maid­la mõi­sast pä­rit Fried­rich von May­dell. Mai­del­ly­de ajal ehi­ta­ti 1840nda­tel mõi­sa vii­na­köök ja uus va­lit­se­ja­ma­ja, kus nõu­ko­gu­de-ajal asus sov­hoo­si kon­tor, mis hä­vis tu­les 1996, kui seal asus Ani­ja val­la­ma­ja. Järg­mi­se oma­ni­ku Diet­rich Jo­hann Georg von Tie­sen­hau­se­ni ajal ehi­ta­ti 1852. aas­tal mõi­sa pe­su­köök-saun ning ki­vist lam­ba­laut, mis oli vii­na­köö­gi kõr­val üks ka­hest esi­me­sest ki­vi­hoo­nest Keh­ra mõi­sas. Hil­jem oli seal ho­bu­se­tall. Tu­ge­valt üm­be­re­hi­ta­tu­na asus sel­les 2019. aas­ta­ni lin­na kat­la­ma­ja, nüüd­seks on hoo­ne lam­mu­ta­tud.

Keh­ra vii­ma­ne mõi­sa­här­ra oli Pär­nu­maalt Va­he­nur­me mõi­sast pä­rit Wil­helm von Ul­rich, kes oli lõ­pe­ta­nud oh­vit­se­ri­na Pe­ter­bu­ri in­se­ne­ri­koo­li. Hil­jem täien­das ta end in­se­ne­ria­ka­dee­mias ja sai ja­la­väe­kind­ra­liks. Aas­ta­tel 1859-1868 oli ta Ees­ti­maa ku­ber­ner, see oli keis­ri­rii­gi kõi­ge täht­sam ame­ti­koht siin­mail. Keh­ra mõi­sas teh­ti te­ma ajal to­taal­sed üm­be­re­hi­tus­tööd.

Val­do Praust sõ­nas, et po­le tea­da, kas här­ras­te­ma­jast ja va­lit­se­ja­ma­jast jäi pä­rast se­da üld­se mi­da­gi pea­le sein­te ja lae­ta­la­de al­les. 1870nda­tel aas­ta­tel teh­ti üm­ber mõi­sa­sü­da­me uus tee, ehi­ta­ti uus ki­vist ait, mis on prae­gu­se­ni al­les, vii­na­köö­gi ase­me­le teh­ti meie­ri ma­ja, val­misid uus maa­ki­vi­dest re­hi ning puu­töö­ko­da-se­pi­ko­da.

Wil­helm von Ul­rich pä­ran­das Keh­ra mõi­sa oma tüt­re­le Ma­rie von Ul­ric­hi­le. Te­ma ei suut­nud se­da ma­jan­da­da, mõis jäi suur­tes­se võl­ga­des­se. Aas­ta­tel 1910-1912 võt­tis Ma­rie von Ul­ric­hilt mõi­sa­ma­jan­du­se üle põl­lu­ma­jan­du­se eden­da­mi­seks bal­ti­sak­sa aad­li­ke loo­dud Ees­ti Põl­lu­ma­jan­du­se Selts. Mõi­sa ela­ma jää­nud Ma­rie von Ul­richile hak­kas selts maks­ma 8500 rub­la ülal­pi­da­mis­ta­su aas­tas. Os­kus­töö­li­se aas­ta­palk oli sel ajal 400-500 rub­la.

1912. aas­tal ehi­ta­ti Keh­ra mõi­sa pea­hoo­ne taas üm­ber. Val­do Praust ole­tas, et en­ne se­da ei ol­nud här­ras­te­ma­jal tõe­näo­li­selt ve­ran­dat, ka­he­kord­set juur­dee­hi­tust ega vints­kap­pe.

Suu­red plaa­nid seis­ku­sid sõ­ja tõt­tu
Val­do Praust ju­tus­tas, et põl­lu­ma­jan­du­se selt­si ajal al­gas Keh­ra mõi­sa tor­mi­li­ne areng, al­ga­ta­ti mi­tu suurp­ro­jek­ti, kuid pa­ra­ku jäid need poo­le­li, sest 1914. aas­tal al­gas Esi­me­ne maail­ma­sõ­da.

1914 val­mis mõi­sa uus laut, kuid sel­le meie­reio­sa jäi ehi­ta­ma­ta ja sis­se­sea­de Sak­sa­maalt tar­ni­ma­ta. Ka uus kui­va­ti val­mis 1914, kuid sis­se­sea­det Sak­sa­maalt tuua ei jõu­tud. Kui­va­ti pro­jek­tee­ri­mi­sel võe­ti alu­seks Sak­sa­maal Hal­les asu­nud Wil­helm Jä­ge­ri ma­si­na­te­ha­ses val­mis­ta­tud uut tüü­pi kõr­ge vil­ja­kui­va­ti pro­jekt. Sel­le üm­ber ka­van­das so­bi­va ma­ja ka mõi­sa lau­da pro­jek­ti tei­nud Pe­ter­bu­rist pä­rit ar­hi­tekt Wal­ter Voigt. Kui­va­ti esi­me­se­le kor­ru­se­le ka­van­das ta kon­to­ri ja vil­ja­la­bo­ra­too­riu­mi, tei­se­le-kol­man­da­le kor­ru­se­le ai­da laod, li­saks pro­jek­tee­ris ma­ja­le kõr­ge tor­ni. Hoo­ne sai val­mis, kuid kui­va­ti­na töö­ta­da ei saa­nud. 1930nda­tel alus­tas seal te­ge­vust rah­va­ma­ja. 1957. aas­tal see põ­les, hil­jem ehi­ta­ti va­na­de­le müü­ri­de­le uus rah­va­ma­ja.

Suur sae­ves­ki koos pal­gi­par­ve­tus­sa­da­ma­ga ja kit­sa­rööp­me­li­se raud­tee­ga ehi­ta­ti 1912-1913 Keh­ras küll val­mis, kuid poo­le­li jäi ka selt­si eest­võt­tel ala­nud Bal­ti­sak­sa põl­lu­töö­koo­li ra­ja­mi­ne.

Koo­li jaoks eral­da­ti 3hek­ta­ri­li­ne maa­tükk Üle­jõel. Ra­ja­ti Jõe tä­nav ja sel­le lõp­pu üle jõe kor­ra­lik pui­dust sild. Bal­ti­sak­sa ar­hi­tek­tilt Ernst Küh­ner­tilt tel­li­ti 1912. aas­tal koo­li­ma­ja pro­jekt. Põl­lu­töö­kool oli mõel­dud 30 õpi­la­se­le, hoo­nes­se ka­van­da­ti ka in­ter­naat ning di­rek­to­ri ja õpe­ta­ja­te kor­te­rid. Ehi­tus al­gas 1912 ning 1914. aas­ta sü­gi­seks oli ka­tus peal, kuid ma­ja jäi kroh­vi­ma­ta, osa ak­naid et­te pa­ne­ma­ta, si­se­tööd te­ge­ma­ta, sest al­gas sõ­da. Mi­tu aas­tat sei­sis poo­lik ma­ja tüh­ja­na. 1922. aas­tal võe­ti pal­ki­deks lah­ti ja müü­di Väi­ke-Maar­jas­se, ku­hu va­ja­ti güm­naa­siu­mi­hoo­net. Seal hak­kas see koo­li­na töö­le 1923. aas­tal. 1970. aas­tal hoo­ne põ­les ega taas­ta­tud.

Maail­ma­sõ­ja tõt­tu jäi ära ka mõi­sa met­sa­ma­ter­ja­li­le ka­su­tu­se leid­mi­seks Keh­ras­se puu­mas­si ja pa­be­ri­vab­ri­ku ra­ja­mi­ne.

Vab­ri­ku pla­nee­ri­mist alus­ta­ti sel­lest, et pan­di kir­ja ümb­rus­kon­na 20 mõi­sa met­sa­de va­rud ja las­ti in­se­ne­ri­del mõõ­ta Jä­ga­la jõe voo­luand­med. 1913. aas­tal võe­ti ühen­dust Riias asu­va in­se­ne­ri­bü­roo­ga, et ha­ka­ta Eu­roo­pas ot­si­ma sead­me­te val­mis­ta­jat. Te­ha­se ko­gu­mak­su­mu­seks hin­na­ti 180 000 rub­la. See oli na­tu­ke roh­kem kui hin­na­ti ko­gu Keh­ra mõi­sa väär­tu­seks. 1914. aas­ta au­gus­tis pi­did Keh­ras­se jõud­ma sead­me­te üld­ka­van­did, sel­le­le järg­ne­ma te­ha­se hoo­ne­te pro­jek­tee­ri­mi­ne ja ehi­ta­mi­ne. Kind­lad plaa­nid nur­jas sõ­da.

Ala­nud maail­ma­sõ­ja tõt­tu jäi veel en­ne krun­ti­de ja­ga­mist kat­ki Üle­jõe­le luk­sus­li­ku aed­lin­na ra­ja­mi­ne, kui­gi pro­jekt oli val­mis – Bal­ti­sak­sa põl­lu­töö­koo­li ta­ha ka­van­da­tud su­pe­l­asu­tu­se ja ten­ni­se­väl­ja­ku­te­ga luk­sus­vil­la­de ra­joo­ni oli plaa­ni­tud üle 40 vil­la.

Keh­ra mõi­sap­rei­li Ma­rie von Ul­rich su­ri 1926. aas­tal. Aas­ta va­rem, 1925, võt­tis Ees­ti Va­ba­riik Keh­ra mõi­sa üle. Ku­ni 1930nda­te lõ­pu­ni jät­kus seal sor­di- ja tõua­re­tus.

Las­te­sõim, kor­te­rid, haig­la
Ala­tes 1937. aas­tast kuu­lus mõi­sa här­ras­te­ma­ja Keh­ra te­ha­se­le ja ka­su­ta­ti kor­ter­ma­ja­na. Aas­ta­tel 1946 -1956 te­gut­ses mõi­sa alu­mi­sel kor­ru­sel te­ha­se töö­ta­ja­te las­te las­te­sõim.

Aas­ta­tel 1956-1994 asus Keh­ra mõi­sa pea­hoo­nes haig­la. Esi­me­ne haig­la ava­ti 4. det­semb­ril 1944 Jõe tä­na­val, väi­ke­ses elu­ma­jas prae­gu­se aad­res­si­ga Jõe 9. Haig­las­se võe­ti pea­mi­selt nak­kus­hai­gus­te­ga – tüü­fus, dü­sen­tee­ria, an­giin, gripp. Esial­gu puu­du­sid seal voo­did, hai­ged la­ma­sid õl­ge­del ja mad­rat­si­tel, me­hed ja nai­sed koos ühes pa­la­tis.

1945. aas­ta det­semb­ri lõ­pus vii­di haig­la Üle­jõe­le Laue­ri maj­ja Tam­me tä­na­val. Haig­las oli üks mees­te ja üks nais­te pa­lat, kok­ku 15 voo­di­koh­ta. Man­sard­kor­ru­sel oli sün­ni­tu­so­sa­kond, kus üh­te ruu­mi mah­tu­sid nii pa­lat kui sün­ni­tus­tu­ba. Haig­lat ju­ha­tas Nar­vast pä­rit dok­tor Alek­sei Luš­kov, olid 3 õde ja 2 sa­ni­ta­ri. Oma trans­por­ti haig­lal ei ol­nud, hai­ged vii­di ko­ha­le kan­de­raa­mil, va­ja­du­sel üle raud­tee­sil­la. Laue­ri ma­jas oli haig­la 11 aas­tat.

Det­semb­ris 1956 val­mis prae­gu­sel Las­te tä­na­val las­te­sõi­me uus ma­ja ning haig­la töö­ta­ja­tel val­mis plaan hõi­va­ta las­te­sõi­mest va­ba­ne­nud ruu­mid. Haig­la üle­vii­mi­ne Laue­ri ma­jast här­ras­te­maj­ja oli haig­la töö­ta­ja­te en­da init­sia­tiiv. Eest­ve­da­jad olid dok­tor Luš­kov ja vels­ker Hei­no Gus­tav­son. Te­ha­se­ga se­da ei koos­kõ­las­ta­tud, aga ale­vi täi­tev­ko­mi­tee esi­me­he Ali­de Ja­ku­la toe­tus oli ars­ti­del ole­mas. Ko­gu haig­la ko­li­ti rin­gi ühe öö­ga üle jää­tu­nud Jä­ga­la jõe 1956. aas­ta det­semb­ris. Konf­lik­ti te­ha­se­ga käis klaa­ri­mas ter­vis­hoiu­mi­nis­ter isik­li­kult.

1958 ni­me­ta­ti haig­la Keh­ra lin­na­haig­laks. Ju­ha­ta­ja oli ala­tes 1952. aas­tast Evi Ka­na­rik. Aas­ta­tel 1960-1974 oli peaarst rönt­ge­no­loog Karl Mi­hel­son. 1961 ava­ti ham­bap­ro­tee­si­ka­bi­net. Sa­ma aas­ta lõ­pus oli haig­las 35 voo­di­koh­ta ja 74,5 ame­ti­koh­ta. 1963 ko­li­sid mõi­sa­ma­jast väl­ja vii­ma­sed ela­ni­kud. Haig­las­se too­di ap­tee­gi­ma­jast ka am­bu­la­too­rium ja ham­baarst. 1963 ok­toob­rist ku­ni 1964 mai­ni oli haig­las dü­sen­tee­ria­pu­han­gu tõt­tu ka nak­ku­so­sa­kond.

1946-1966 sün­dis Keh­ra haig­las kesk­mi­selt 90 last aas­tas. Vii­ma­ne laps sün­dis seal 18. juu­lil 1966. 1969 töö­tasid haig­las 11 ars­ti, 15 hool­du­sõ­de, li­saks veel 25 me­dit­sii­ni­li­se ja 21 ma­jan­dus­per­so­na­li töö­ta­jat. Olid gü­ne­ko­loo­gi, las­tears­ti, rönt­ge­ni, fü­sio­te­raa­pia, ham­baars­ti ja ham­bap­ro­tee­si ka­bi­ne­tid. Aas­ta­tel 1974-1979 oli peaarst Jaak Öpik, 1979-1994 Alek­san­der Kilk. 1984 loo­di haig­la juur­de kii­ra­bi. 1989. aas­tal val­mis haig­la kõr­va­le uus am­bu­la­too­rium koos ap­tee­gi­ga. 1992 ni­me­ta­ti lin­na­haig­la üm­ber Keh­ra haig­laks. 31. det­semb­ril 1994 haig­la lik­vi­dee­ri­ti.