Sada eluaas­tat täi­tus AS­TA-ELF­RIE­DE HAR­RA­KUL Aru­kü­last ja LIN­DA KUUSK­MÄEL Tur­bu­nee­mest

AS­TA-EL­FI­RE­DE HAR­RAK pi­das sa­jan­dat sün­ni­päe­va 16. ok­toob­ril, LIN­DA KUUSK­MÄE 8. det­semb­ril.

Ko­roo­na­sü­gi­sel said sa­jan­di­va­nu­seks kaks Ida-Har­ju­maa va­nap­rouat. Vii­ru­se le­vi­ku tõt­tu tä­his­ta­ti suur­sünd­must ta­ga­si­hoid­li­kult ja väik­se­mas pe­re­rin­gist. Tut­vus­ta­me mõ­le­mat juu­bi­la­ri, kes on oma val­la va­ni­mad ela­ni­kud.

AS­TA-ELF­RIE­DE HAR­RAK on pä­rit Maar­du lä­he­dalt
Üle 60 aas­ta Aru­kü­las ela­nud As­ta-Elf­rie­de Har­rak on sün­di­nud Maar­du mõi­sa Ves­ki ta­lus. Ta oli oma va­ne­ma­te Alek­san­der Jo­han­nes Kot­ka­se ja Al­vii­ne Kot­ka­se nel­jast tüt­rest va­nim. Koo­li­teed alus­tas Maar­du mõi­sas, see­jä­rel saa­tis isa ta Tal­lin­nas­se õmb­lus­koo­li.

„Kui­gi õmb­le­ja­na ei ole ta töö­ta­nud, on see ko­gu elu ol­nud te­ma ho­bi. Te­gi pe­re­le rii­ded sel­ga, ku­dus ja hee­gel­das kamp­su­neid. Isa os­tis tal­le Sin­ge­ri ma­si­na, sel­le­ga õmb­les kül­lalt kõr­ge ea­ni,“ sõ­nab As­ta-Elf­rie­de Har­ra­ku tü­tar Vil­hel­mi­ne Pee­gel.

En­ne sõ­da läks As­ta-Elf­rie­de Har­rak me­he­le, kuid koos saa­di ela­da vaid aas­ta­päe­vad, siis jäi mees ka­du­nuks. „Neil sün­dis tü­tar. Sõ­ja ajal koh­tus ema oma tei­se me­he­ga, mi­nu isa­ga. Isa oli Võ­ru­maalt Rä­pi­na kan­dist. Mi­na sün­di­sin 1945,“ räägib tü­tar.

Vil­hel­mi­ne Pee­gel meenutab, et met­sa­töö­del käi­nud isa oli tu­gev ja tah­te­jõu­li­ne mees, ehi­tas ko­du juur­de väi­ke­se ma­ja­ke­se toa ja köö­gi­ga, kus lap­sed pet­roo­liu­mi­lam­bi val­gel õp­pi­sid, ema õmb­les-ku­dus: „Ema käis ka lin­nas tööl, müüs tu­rul kios­kist kol­hoo­si kau­pa, juur­vil­ju. Ta­lust oli Le­ning­ra­di maan­tee­ni ne­li-viis ki­lo­meet­rit, iga päev kõn­dis ja­la maan­tee­ni ja ta­ga­si.“

1959. aas­tal ko­lis pe­re Aru­kül­la. Vil­hel­mi­ne Pee­gel mee­nu­tab, et isa soo­vis vä­ga ma­ja ehi­ta­da ning ku­na te­ma ris­ti­si­sa elas Aru­kü­las, kut­sus sin­na: „Siin läks memm al­gu­ses Aru­kü­la lei­va­te­ha­ses­se töö­le, hil­jem töö­tas kol­hoo­si te­ha­ses Sõp­rus. Pä­rast se­da jäi pen­sio­ni­le. Ta oli noo­re­ma­na kõ­va aia­töö­te­gi­ja, pen­sio­ni­põl­ves käis Tal­lin­nas tu­rul ka oma aia­saa­du­si ja lil­li müü­mas.“

Ka tüt­re­poeg Ar­go Pee­gel kin­ni­tab, et kui va­nae­ma ük­si elas, toi­me­tas ko­gu aeg õues. 2001. aas­tal le­seks jää­nud As­ta-Elf­rie­de Har­rak elas oma abi­kaa­sa ehi­ta­tud ma­jas ku­ni 91. eluaas­ta­ni, siis ko­lis tüt­re juur­de, kes elab sa­mu­ti Aru­kü­las.

Vil­hel­mi­ne Pee­ge­li sõ­nul on ema ter­vis oma va­nu­se koh­ta hea, kui­gi pä­rast 40 aas­tat ta­ga­si peast hea­loo­mu­li­se kas­va­ja ee­mal­da­mi­se jä­rel prog­noo­si­sid ars­tid tal­le veel 5 aas­tat elu­päe­vi. Prae­gu si­sus­tab au­väär­ses eas nai­ne oma päe­vi pea­mi­selt te­le­ri vaa­ta­mi­se­ga. Su­vel käis ka õues, nüüd lii­gub vaid toas.

Ema pi­kaea­li­su­se põh­jus on tüt­re ar­va­tes see, et ta lii­kus noo­re­na vä­ga pal­ju, kõn­dis iga päev töö­le ja ko­ju ta­ga­si mi­ne­mi­seks 8-10 ki­lo­meet­rit, li­saks vii­bis ka pen­sio­ni­põl­ves tä­nu aia­töö­de­le pal­ju värs­kes õhus: „Ta oli oma va­ne­ma­te esi­me­ne laps, kõi­ge tu­ge­va­ma ter­vi­se­ga. Õde­del oli kuus-seit­se aas­tat va­het, pea­le ema elab veel kol­mas õde, kes on prae­gu 85. Õde on tal­le siia­ni vä­ga tä­nu­lik, et võt­tis te­da lap­se­na iga­le poo­le kaa­sa. Ka meil õe­ga ei jää­nud ema-isa­ga ku­sa­gil käi­ma­ta. Kui lin­nas olid lau­lu- ja tant­su­peod, sõit­si­me ala­ti pe­re­ga neid vaa­ta­ma.“

Sa­ja-aas­ta­sel ka­he tüt­re emal As­ta-Elf­rie­de Har­ra­kul on 5 lap­se­last, 6 lap­se­lap­se­last ja 5 lap­se­lap­se­lap­se­last.

Sün­ni­päe­val käi­sid juu­bi­la­ri õn­nit­le­mas Raa­si­ku val­la­va­nem And­re Sepp ja sot­siaal­töös­pet­sia­list Ka­rin Möl­lits, pre­si­dent Kers­ti Kal­ju­laid saa­tis juu­bi­la­ri­le õn­nit­lus­kaar­di.

LIN­DA KUUSK­MÄE su­gu­võ­sas on pal­ju pi­kaea­li­si
Sõ­nu­mi­too­jas il­mus Tur­bu­nee­mes ela­va­le Lin­da Kuusk­mäe­le juu­be­liõn­nit­lus no­vemb­ri lõ­pus, sest pas­si jär­gi on ta sün­di­nud 25. no­vemb­ril 1920. Kui val­la­ma­jast uu­ri­ti, mil­lal võiks tal­le kül­la min­na, pa­lu­ti mit­te en­ne 8. det­semb­rit tul­la, sest see on õi­ge sün­ni­päev.

Tü­tar El­ve Kuusk­mäe sel­gi­tab, et se­ga­du­se te­ki­tas pal­ju aas­ta­küm­neid ta­ga­si kee­gi amet­ni­kest, kes ar­ves­tas pas­si kir­ju­ta­des va­na ka­lend­rit, ehk­ki veeb­rua­rist 1918 keh­tib uus ka­len­der. Lok­sa ki­ri­ku an­tud lee­ri­tun­nis­tu­sel on õi­ge sün­ni­kuu­päev, aga 1970nda­tel aas­ta­tel ei õn­nes­tu­nud pas­si mär­gi­tud kuu­päe­va muu­ta ja nii see jäi. See­tõt­tu on amet­lik­ke õn­ne­soo­ve tul­nud kaks nä­da­lat va­rem, tä­na­vu saa­bus se­da­si ka pre­si­dent Kers­ti Kal­ju­lai­di juu­be­liõn­nit­lus. Oma sün­ni­päe­va on Lin­da Kuusk­mäe pi­da­nud ala­ti õi­gel kuu­päe­val.

Ta on Tur­bu­nee­me kü­la põ­li­ne ela­nik, sün­dis Sa­ru ta­lus Ja­kob ja Ol­ga Huus­man­ni 9lap­se­li­se pe­re ka­hek­san­da lap­se­na. Kaks last su­rid imi­ku­na, seit­se õde-ven­da kas­va­sid suu­reks, ena­mik las­test ela­sid hil­jem oma pe­re­de­ga Ees­tis. Üks vend jõu­dis sõ­ja a­jal Root­si ja te­ma pe­re­kond on seal. Sa­ru ta­lu­ma­ja enam po­le, see asus Tur­bu­nee­me kü­la Vii­nis­tu-pool­ses ot­sas, hoo­ne põ­les hil­jem ma­ha ja ma­ja­koht jäi Vii­nis­tu uue maan­tee al­la.

Oma prae­gu­ses ko­dus Ki­vi­ku ta­lus elab Lin­da Kuusk­mäe 1938. aas­tast. Sel­le ko­ha os­tis vend Joo­sep Huus­mann, kes põ­ge­nes 1943. aas­tal sak­sa mo­bi­li­sat­sioo­ni eest Root­si ja tä­his­tas seal en­da sa­jan­dat sün­ni­päe­va 2012. aas­tal. Pi­kaea­li­si on su­gu­võ­sas tei­si­gi, pi­ka eluea gee­nid on pä­ri­tud va­nai­salt, Sa­ru ta­lu ku­na­gi­selt pe­re­me­helt Tõ­nis Huus­man­nilt, kes elas aas­ta­tel 1846-1939.

Ku­na Lin­da Kuusk­mäe rää­gib pä­rast ke­va­dist kuk­ku­mist vä­he, tut­vus­tab te­ma elu­käi­ku tü­tar, kes va­hen­das ema mõt­teid ja mee­nu­tu­si ka sün­ni­päe­va hom­mi­kul, kui õn­ne käi­sid soo­vi­mas Kuu­sa­lu val­la­va­nem Ter­je Kraan­velt ja kom­mu­ni­kat­sioo­nis­pet­sia­list Ere Ui­bo.

Koo­lis käis juu­bi­lar kuus klas­si, lõ­pe­tas Vii­nis­tu alg­koo­li. Mõn­da ae­ga töö­tas ta hoo
a­ja­töö­li­se­na Tal­lin­nas Li­haeks­por­di vab­ri­kus, kus oli tööl ta va­nem õde. Sõ­ja-aas­tad möö­du­sid ko­du­ta­lus. Oma abi­kaa­sa Ha­rald Kuusk­mäe­ga tut­vus 1950nda­te aas­ta­te al­gu­ses, kui kü­la­des al­gas elekt­ri­fit­see­ri­mi­ne ja Jõe­läht­me lä­he­dalt pä­rit Ha­rald tu­li elekt­rit pa­ne­ma.
Kui 1949. aas­tal loo­di kü­las ka­lu­ri­kol­hoos Tu­le­vik, töö­tas Lin­da Kuusk­mäe ka­lu­ri­na. Te­ma sõ­nul oli ka­lu­rib­ri­gaa­di­des tei­si­gi nai­si nii Tur­bu­nee­mes kui ka Vii­nis­tul, sest pä­rast sõ­da oli me­hi kü­la­des vä­he. Kol­mel tal­vel käis ta koos mees­te­ga jääl noo­da­püü­gil ning ar­va­ta­vas­ti sealt pä­ri­neb ta tu­gev füü­si­li­ne ter­vis, mär­gib tü­tar.

1950nda­tel aas­ta­tel sai Lin­da Kuusk­mäest kon­to­ri­töö­ta­ja, oli Lok­sa ra­joo­ni täi­tev­ko­mi­tees ar­vea­met­nik ja mak­sua­gent ning oli kon­to­ri­tööl ka Vii­nis­tu ka­lu­ri­kol­hoo­si Või­du Tee kon­to­ris. Vii­ma­sed küm­me aas­tat en­ne pen­sio­ni­le jää­mist 1979. aas­tal oli Vii­nis­tu ka­la­töös­tu­ses ka­la­roo­ki­ja ja val­mis­too­dan­gu pak­ki­ja. Abi­kaa­sa Ha­rald su­ri õn­ne­tu­se ta­ga­jär­jel 1980. aas­tal ja sel­lest ajast on juu­bi­lar pi­da­nud le­se­põl­ve. Ko­dus ai­ta­vad te­da tü­tar El­ve ja poeg Enn. Lap­se­lap­si on kolm ja lap­se­lap­se­lap­si kaks.

El­ve Kuusk­mäe: „Ema on ko­gu elu ol­nud vä­ga toi­me­kas, pal­ju aas­taid on juur­de and­nud aia­töö­de­ga as­kel­da­mi­ne. Veel viis aas­tat ta­ga­si sü­gi­sel toi­me­tas ta ko­duõuel oma väi­ke­sel põl­lu­maa­la­pil. Kuid 2016. aas­ta ke­va­dest on ter­vis nõr­ge­ne­nud kuk­ku­mist­rau­ma­de tõt­tu, ka­hel kor­ral käis reie­luu­kae­la ope­rat­sioo­nil. Lii­ku­ma jäi tu­gi­raa­mi­ga. Tä­na­vu ke­va­del kuk­kus uues­ti, nüüd möö­du­vad päe­vad ena­mas­ti voo­dis, aga kui mee­leo­lu on pa­rem, siis teeb väi­ke­se kõn­ni­rin­gi. Suht­le­mist ras­ken­da­vad tu­ge­valt nõr­ge­ne­nud kuul­mi­ne ja nä­ge­mi­ne.“

Sün­ni­päe­val käi­sid juu­bi­la­ril kü­las ka kü­la­va­nem Ka­lev Klaus ja kü­la­ko­gu lii­ge Epp Piik­mann. Kü­la va­ne­mad prouad ja naab­rid tõid lil­li, kuid ko­roo­na ohu tõt­tu hoid­sid ee­ma­le. Nä­da­la­va­he­tu­sel kü­las­ta­sid lap­se­lap­sed. Õn­nit­lu­si tu­li Root­sist, Nor­rast, Soo­mest, Bel­giast ja üle Ees­ti.