
Kohalikul rahval oli võimalus kõige vanemaid Zaporožetseid ZAZ 965 lähemalt vaadata laupäeva õhtul Turbuneemes kalurite päeval.
„Maanteemuhk on emotsiooni-auto, mis liidab mitmeid põlvkondi, naised-lapsed tahavad kaasa sõita. Kõige suurem pluss on, et lapsed, kes elavad tänapäeval juba paljuski virtuaalreaalsuses, näevad päris-elu – kuidas auto kärssab, põrub, koliseb ja vajab remontimist,“ sõnas Muhuklubi üks esimesi asutajaid, vandeadvokaat Garri Ginter, kes osales kogu perega maanteemuhkude suvepäevadel Loksal.

„Et mõista, mida tähendab selline masin, tuleb ise sisse istuda. Me ei võta ennast liiga tõsiselt. Kui niisuguse auto ostad ja temaga sõidad, pead olema heatahtlik, mõistev ja sõbralik inimene. Meil pole omavahelist konkurentsi,“ kiitis ta ja jutustas, et ostis enda sapaka 1995. aastal 18aastasena, suurema auto jaoks raha polnud. Hind oli tookord 3000 krooni. Maanteemuhu leidis kuulutuse peale Põlvast, seisis omanikul garaažis, auto on ehitatud aastal 1968. Ostu mõjutas tema sõnul kindlasti ka nostalgia, vanaisal oli kunagi vana sapakas.
Tema lapsed Emma ja Erich, kes teevad sõidud kaasa tagaistmel, lisasid, et maanteemuhuga saab panna teisi inimesi naerma – kui nad sellega sõidavad, jäädakse vaatama, näidatakse näpuga. Teinekord minnakse oma Zaporožetsiga lihtsalt niisama ringi tiirutama, et oleks tore. Nende masinat on kasutatud ka pulmades pruutpaari autona.
Maanteemuhkude esimene kokkutulek korraldati 2002. aastal. Garri Ginter rääkis, et vahepeal jäi klubi tegevus mõneks aastaks soiku, kuna tema perre sündisid lapsed ja tulid muud tegemised: „Nüüd on klubil uus tegus juhatus, käiakse aktiivselt koos ja suheldakse omavahel. Muhuklubil on internetis enda koduleht, sealt saab infot.“
Maanteemuhkusid ehk väikeseid ümaraid Zaporožetseid ZAZ 965 toodeti aastatel 1960-1969 Ukrainas Zaporožje autotehases. Kokku valmistati 9 aastaga 322 166 autot. Eestis on neid Muhuklubi rahva hinnangul liikvel sadakond. Kui paljud seisavad veel kuurides või metsa ääres, seda täpselt ei tea. Kõige kallim kordatehtud maanteemuhk maksis 10 000 eurot, müüdi erakogusse. Muhuklubi loodi Eestis aastal 2004.
Turbuneeme muhuomanikud
Tänavuse kokkutuleku kohaks valiti Loksa tänu sellele, et korraldamise ülesande sai eelmisel muhurallil viimaseks jäänud Argo Landes, kes suvitab perega Turbuneemes. Abikaasa Heidi Landes, endise nimega Meistermann, on pärit Turbuneemest, õppinud Loksa koolis. Pere kuldset värvi maanteemuhk, mida kutsutakse Kuldmunaks, on ümbruskonna rahvale tuttav. Sapaka-fännid on ka tütred Geelia ja Merje ning nende elukaaslased.
Geelia Landes rääkis, et maanteemuhkude rallidel keegi võitma seepärast ei kipugi, sest siis tuleb järgmine kokkutulek ise korraldada. Tema isa jäi seetõttu viimaste sekka, kuid tehti teistpidine otsus ja korraldamiskohustus anti mitte võitjale, vaid kõige vähem punkte kogunud võistlejale.
Landesed elavad Saue vallas. Kuldmuna on peremehe enda ülesputitatud, ostis 1986. aastal kodukandist sapaka kere ja tegi masina sõidukorda. Varuosasid saab oksjonitelt ja tellida interneti kaudu.
Et suvepäevade üks osa on ka maanteemuhkude paraad ja näitus, ühendati tänavune kokkutulek kalurite päevaga. Laupäeva õhtul, pärast päeval toimunud muhurallit, sõitsid sapakate omanikud oma masinatega jorus Loksalt Turbuneeme, pargiti Prassi ninaksel, kalurite päeva peopaigas.
Sapakate suveralli on vimkadega orienteerumisvõistlus
Loksale Kuivoja puhkekeskuse õuele kogunes möödunud nädalavahetusel 24 maanteemuhku. Kuna enamasti käiakse suvepäevadel koos peredega, oli rahvast 70 ringis.
Muhuklubi asutaja ja juht Imre Nõmmik kirjeldas, et ralli püütakse teha võimalikult lõbusaks, pole üksteise võidu kihutamist. Võidab see, kes on kõige täpsemalt õigel ajal õiges kohas ning täidab ka ülesanded hästi. Tänavune marsruut oli 112 kilomeetrit pikk, Loksalt jõuti välja Vergini ning Palmse kaudu läbi Kolga tagasi. Kontrollpunktides tuleb vastata konkreetset paika puudutavatele küsimustele või sooritada lisakatseid, seekord pidi Palmses sõitma tagurpidi slaalomit. Teine lisakatse oli sapaka vändast liikumapanemine 1 minuti jooksul, loosiga selgus, millise käiguga seda teha tuli. Kõige pikemalt liiguti 19 meetrit.
Ka ralli algas vimkaga, starti kutsuti sohvrid autodeta, kätte anti kilesse pakitud ja külmutatud särk, mis tuli selga tõmmata, seejärel võis sõita rajale. Särke joosti veekraani alla lahti sulatama. Enamik maanteemuhkusid said kohe liikuma, mõnda tuli ka käima lükata.
Imre Nõmmik: „Meil on väga tore seltskond. Ei teagi, kas inimesed on kohe teistsugused või teevad need masinad sellisteks, aga sõpruskond on suurepärane. Suvepäevad on klubi tippsündmus, kuid suhtleme perekonniti ka muudel aegadel.“
Tänavuse ralli võitis vanima sapakaga rajal olnud tiim – Margus ja Sille Usin Pärnumaalt Torist. Nende kollane maanteemuhk on ehitatud 1961. aastal.
Sinakasrohelin sapakas Lükati külas
Kuivojal läks rajale ka teine Ida-Harjus ringisõitev maanteemuhk – omanik on Silver Eenma, kelle lapsepõlve- ja suvekodu asub Anija vallas Lükati külas.
See sinakasroheline sapakas kuulus kunagi ta isale, kes ostis masina 1980ndatel aastatel. Auto oli kasutuses 1995. aastani, siis seisis aastaid garaažis.
Kui oli vaja garaaži ruumi saada, otsustas poeg, et teeb masina korda.
Ka tema kõneles, et liigub sapakaga muudelgi aegadel, mitte ainult kokkutulekutel. Elab Tallinnas, sõidab sellega sageli maale.
Silver Eenma oli paar aastat tagasi Viljandis toimunud suvepäevade üks peakorraldaja. Maanteemuhkusid sai tookord uudistada Viljandi turu parklas.
Loksa kokkutulekust osa võtnud Karu-papa ja Karu-mamma, Väino ja Sirje Karu, kelle kodus on erinevaid nõukogude-aegseid autosid, kiitsid, et maanteemuhkude suvepäevad on otsekui püha üritus, millest tuleb kindlasti osa võtta. Ehkki on ka teiste vanade masinate omanike ühendusi, on Muhuklubi nende sõnul oma rallide ja suhtlusringiga kõige aktiivsem.




