Ani­ja mõi­sa­par­gis van­daa­lit­se­sid koo­li­tüd­ru­kud

1857
JAN­NE KAL­LAK­MAA näi­tab mõi­sa kü­la­pool­se vä­ra­va juu­res van­daa­li­de ri­ku­tud in­fo­tahv­lit.

„Ka­he aas­ta töö ri­ku­ti mõ­ne öö­ga,“ mär­kis Ani­ja mõi­sa aren­dus­juht JAN­NE KAL­LAK­MAA.

Eel­mi­se aas­ta au­gus­tis, kui Ani­jal oli es­ma­kord­selt mõi­sa­kul­tuu­ri fes­ti­val, ava­ti mõi­sa­par­gis 2,2ki­lo­meet­ri­ne õp­pe­ra­da „Meel­te ja ko­ge­mus­te tee“. Sel­le kü­las­ta­jad sat­u­vad just­kui mui­nas­jut­tu, mil­le pea­te­ge­la­ne on Ani­ja vii­ma­ne mõi­sap­roua Ma­ry von Wahl. Kü­las­ta­jad saa­vad üle­vaa­te Ani­ja mõi­sa te­ge­mis­test um­bes 100 aas­tat ta­ga­si ning ka par­gi aja­loost, ra­jal tut­vus­ta­tak­se ka loo­dust – tai­me- ja loo­ma­rii­ki. Li­gi aas­ta jook­sul on õp­pe­ra­da kü­las­ta­nud nii koo­li­de kui las­teae­da­de rüh­mad, aga ka täis­kas­va­nu­te gru­pid, pe­red ja selts­kon­nad, pal­ju eks­kur­sioo­ne on et­te bro­nee­ri­tud.

Ala­tes üle­möö­du­nud nä­da­la­va­he­tu­sest on loo­du­sõp­pe­ra­ja juu­res kol­mel kor­ral käi­dud van­daa­lit­se­mas. On lõ­hu­tud in­fo­vii­ta­sid ja pan­dud neid põ­le­ma, ka­hel kor­ral süü­da­tud üks õp­pe­ra­jal asu­vast nel­jast suu­rest pe­sast ehk lin­nu­pe­sa imi­tee­ri­vast suu­rest oks­test pu­nu­tud is­te­pai­gast.

Esi­me­ne van­daa­lit­se­mi­ne toi­mus 2. juu­ni öö­sel vas­tu 3. juu­nit.

„Pü­ha­päe­val avas­tas üks ko­ha­lik ela­nik, et öö­sel oli põ­le­ma pan­dud suur in­fo­tah­vel par­gi kü­la­pool­se vä­ra­va juu­res. Maast oli väl­ja kis­tud ja lõ­hu­tud ka mi­tu väik­se­mat in­fo­vii­ta. Ta kut­sus ko­ha­le po­lit­sei, te­gi aval­du­se,“ rää­kis Ani­ja mõi­sa aren­dus­juht Jan­ne Kal­lak­maa.

Järg­mi­sel, eel­mi­se nä­da­la es­mas­päe­va hom­mi­kul avas­ta­sid kü­la­nai­sed, et par­gi ta­gu­mi­ses osas puu­de va­hel tos­sab üks pe­sa. Nad kus­tu­ta­sid sel­le omal jõul ära ning puh­ku­sel vii­bi­nud Jan­ne Kal­lak­maa tu­li ko­ha­le ja kut­sus olu­kor­da fik­see­ri­ma po­lit­sei.

Eel­mi­se nä­da­la kol­ma­päe­va, 6. juu­ni hom­mi­kul, kui mõi­sa töö­mees läks maast väl­ja kis­tud in­fo­vii­ta­sid uues­ti oma koh­ta­de­le pai­gal­da­ma, avas­tas, et sa­ma pe­sa, mis oli põ­le­ma süü­da­tud paar päe­va va­rem, hõõ­gub taas.

„Läk­sin vaa­ta­ma ja nä­gin, et pes­sa sae­pu­ru sis­se oli tõe­näo­li­selt öö­sel teh­tud uus lõ­ke. Pu­hus vä­ga tu­gev tuul, sä­de­med len­da­sid, suur õnn, et mi­da­gi hul­le­mat pol­nud juh­tu­nud. Sa­mas lä­he­dal on elu­ma­jad, prae­gu­sel vä­ga tu­leoht­li­kul ajal võib ka ühest sä­de­mest hä­vi­da ko­gu kü­la – pe­sa ümb­rit­se­vad ju kui­vad pa­juok­sad,“ ju­tus­tas Jan­ne Kal­lak­maa.

Ta kut­sus ko­ha­le tu­le­tõr­je: „Au­to­ga siia li­gi ei pää­se, too­di ämb­ri­te­ga vett. Mõi­sast on see koht ee­mal, sealt po­leks me vett jõud­nud tas­si­da.“

Ka veel ree­del oli pe­sa juu­res tun­da kär­sa­hai­su, maas olid lõ­hu­tud Sa­ku ICE kil­lud, ühe­le ist­me­test ehk maa­ki­vi­le oli vi­ga­ses ve­ne kee­les kraa­bi­tud „Ära ro­ni meie ter­ri­too­riu­mi­le.“ Põ­le­ma oli pan­dud ka suu­re pe­sa oks­te va­he­le pai­gu­ta­tud väi­ke lin­nu­pe­sa­ke.

Lõh­ku­jad tu­le­vad ko­ris­ta­ma
„Kurb on see, et mi­da roh­kem teed, se­da roh­kem pead kind­lus­ta­ma,“ tõ­des Jan­ne Kal­lak­maa.
Pä­rast mõi­sa­par­gis toi­mu­nud van­daa­lit­se­mist võt­tis ta ühen­dust ühe tur­va­fir­ma­ga ning kut­sus neid val­ve­kaa­me­raid pai­gal­da­ma.

Van­daa­lit­se­mi­se­ga te­ki­ta­tud ra­ha­li­seks kah­juks on ar­ves­ta­tud 2600 eu­rot. Kõi­ge kal­lim töö on suu­re­le in­fo­tahv­li­le uue teks­ti­ki­le prin­ti­mi­ne ja pai­gal­da­mi­ne. Ilm­selt tu­leb põ­len­gus kan­na­ta­da saa­nud tah­vel eel­ne­valt üle vär­vi­da. Veel po­le tea­da, kas tah­vel tu­leb lõp­li­kuks kor­da­te­ge­mi­seks Tal­lin­na viia või saa­vad teks­ti­ki­le pai­gal­da­jad tul­la sel­leks ko­ha­pea­le.

Uues­ti tu­leb prin­ti­da-klee­pi­da ka kuuel väi­ke­sel in­fo­vii­dal ol­nud teks­tid, eel­ne­valt tu­leb vii­dad nei­le so­di­tud-kraa­bi­tud viis­nur­ka­dest pu­has­ta­da ja ehk ka üle vär­vi­da. Nel­jan­dat van­daa­li­de­le et­te jää­nud in­fo­vii­ta enam taas­ta­da ei õn­nes­tu, sest see oli põ­le­ta­tud.

Ko­he pä­rast esi­mest van­daa­lit­se­mist hak­ka­sid ko­ha­li­kud ini­me­sed sot­siaal­mee­dias kir­ju­ta­ma, et tea­vad, kes par­gis käi­sid. Kaht­lu­sa­lu­sed on teis­me­li­sed tüd­ru­kud, üks neist oma kü­last, tei­ne Tal­lin­nast: „Sain ko­ha­li­kelt ela­ni­kelt tea­da, et tüd­ru­kud on taas par­ki si­se­ne­mas, läk­sin par­ki ja nä­gi neid tu­le­mas põ­le­nud pe­sa juu­rest. Pa­lu­sin neil järg­mi­sel päe­val tul­la mõi­sa, et rää­ki­da nen­de te­gu­dest. Tu­lid­ki koos va­ne­ma­te­ga. Tun­nis­ta­sid, et kis­ku­sid väl­ja in­fo­vii­dad, kuid pe­sa ne­mad ei süü­da­nud.“

Aren­dus­juht võt­tis po­lit­seist aval­du­se ta­ga­si ja lep­pis tüd­ru­ku­te­ga kok­ku, et pä­rast se­da, kui vii­ma­ne lõ­puek­sam teh­tud – üks ka­hest lõh­ku­jast lõ­pe­tab põ­hi­koo­li – tu­le­vad nad ap­pi ja koos te­hak­se õp­pe­ra­da kor­da.

„Mõi­sa­park ei ole lu­kus, siia või­vad kõik tul­la, vä­ga pal­jud ko­ha­li­kud ar­mas­ta­vad siin ja­lu­ta­da. Mi­da ava­li­kum see on, se­da roh­kem tul­lak­se siia ka mu­jalt. Prae­gu käi­vad meie õp­pe­ra­jal igal päeval gru­pid,“ lau­sus Jan­ne Kal­lak­maa.

 

Eelmine artikkelKur­si teel suu­red ing­li­skeel­sed kee­lu­sil­did
Järgmine artikkelAppi Pil­la­pa­lu põ­len­gut kus­tu­ta­ma