Teleprodutsent, keskkonna- ja autoajakirjanik YLLE RAJASAAR on esimene eestlane ja ida-eurooplane rahvusvahelises
24liikmelises žüriis, mis valib aasta lõpuks parima naisteauto.
Aruküla elanik Ylle Rajasaar on armastanud autosid alates lapsepõlvest. Paar aastat tagasi tegi ta blogi Emapidur, kus kirjutab autodest. Lisaks on ta portaali What Car Eesti kaasautor. Aasta algusest on ta rahvusvahelise žürii Womens World Car of the Year liige. Autoajakirjanikest koosneva žürii tegemisi ning arvamusavaldusi jälgib nende kodulehe kaudu 28 miljonit lugejat üle maailma.
Ylle Rajasaar on hindamiskomisjonis, mille eesmärk on nimetada igal aastal maailma naiste aasta auto. Hindajaid on üle kogu maailma kokku 24. Žürii peakontor asub New Yorgis. Eestist ega Ida-Euroopast pole žüriiliikmeid varem olnud. Igal aastal lisandub žüriisse uusi kohtunikke, möödunud aastal kasvas hindamiskomisjon 4 liikme võrra.
Ylle Rajasaar rääkis, et üks põhjuseid, miks ta otsustas žüriisse kandideerida, oli teha eestlaste autoeelistused maailmas tuntumaks: „Käisin möödunud aastal palju rahvusvahelistel autoesitlustel ja tehnoloogiakonverentsidel, sain Euroopas uusi kontakte. Tajusin, et minu kirjutised lähevad lugejatele korda. What Cari peatoimetaja Tõnu Tramm ja Eesti Top Geari peatoimetaja Kaido Soorsk julgustasid mind niiöelda naisteasja veel julgemalt edasi ajama.”
Hispaanias kohtus ta soome ajakirjanikuga, kes rääkis aasta naisteauto valimisest: „Otsustasin kandideerida. Saatsin tutvustavad materjalid ja visiooni, mida teha, et Eesti ja Ida-Euroopa saaks rahvusvaheliselt oma hääle automaailmale kuuldavaks teha. Esimene vastus tuli väga kiiresti, paluti saata lisainfot. Lõpliku otsusega läks aega, jõudsin vahepeal ära unustada, et olin kandideerinud. Positiivne vastus oli mulle suur tunnustus ning käed hakkasid värisema, kui sain peadirektorilt kirja.“
Aasta auto valimise kogemuse on saanud Ylle Rajasaar ka Eestist – ta kuulus Eesti 18 autoajakirjaniku hulka, kes valisid 2015. aasta auto. Rahvusvahelise žüriiliikme töö on tema sõnul üsna sarnane – tuleb aasta jooksul autosid testida, panna kirja oma lemmikud, valikut põhjendada ning edastada kümmekond parimat.
Ta jutustas, et autode testimine on pööraselt lõbus: „Naudin väga nii sõidukite katsetamist kui nendest kirjutamist. Mul on välja kujunenud oma süsteem, kasutan sõidutabelit, kus panen kirja tulemused, näiteks keskkonnasõbralikkus, ökonoomsus, ergonoomika. Naiste jaoks on oluline ka see, kas jõud käib autost üle, palju sõiduk mahutab sõitjaid ja pakke, kuidas sobib meie kliimasse. Tähtis on, mis saab pärast ostmist, milline on teenindus, kui suured hoolduskulud. Eesti turule jõuab aastas kuni sada mudeliuuendust või täiesti uut sõidukit, mis tuleb endale selgeks teha. Autoajakirjanikuna peab suutma näha tervikpilti, üldistamisvõime on abiks. Detailid muutuvad oluliseks lõpliku pingerea koostamisel.“
Eestis on autoajakirjanikke paarkümmend, Ylle Rajasaar iseloomustab neid kui vahvat tsunfti: „Naisi on autoajakirjanike hulgas peale minu kahjuks veel ainult üks.“
Tema autohuvi sai alguse lapsepõlves: „Olin päris titt, kui suvitasime onuga Arukülas ning uurisin mootorrattaid ja autosid. Isa ei lubanud mul teha autojuhilube, tegin need siiski salaja. Kui läksime koos sõitma, tunnistas isa mulle, et olen kolmas naine, kes oskab tema arvates sõita. Ju see on geenides, ka vanem poeg ja tütar on tehnikahuvilised.”
Ylle Rajasaare tööauto on Subaru, isiklikku sõidukit tal praegu pole: „Subaru on mu vaieldamatu lemmik, tõsise autoinimese sõiduk. Mul on kolm erinevas vanuses last, abikaasa ja ema, kelle erinevad vajadused aitavad kaasa autode testimisele. Arukülas ma autoga ei sõida, kasutan jalgratast või jalgu. Linna saab ideaalselt ühistranspordiga.“
Autodest kirjutamisel peab ta oluliseks keskkonnateemasid: „Eesti jõuab varsti olukorda, et ostetakse uusi autosid, sest nende hooldamine on odavam. Siis tekib aga küsimus, kuhu me oma kasutatud autod saadame. Nagu muude toodete puhul, on ka autotööstuses oluline, et tootmisprotsess oleks keskkonnasõbralik. Selge see, et autost kui individuaalsest edasiliikumisvahendist ei loobuta, seega on vaja paremaid lahendusi. Loodan, et suudan žüriis seista keskkonnateemade eest.“
Ylle Rajasaar sõnas, et kuigi eriilmelisi ja -nimelisi autosid on palju, saab teha üldistusi: „Üha enam teevad autoostu otsuseid naised. Mehed tunnistavad, et käivad perele autot valimas koos naisega, kes langetab ostuotsuse. Pole tõsi, et naised valivad autot ainult värvi järgi, Eesti naised on autodest üha teadlikumad.”
Ta lisas, et meie teedel sõidavad jätkuvalt pigem suured ja lahmakad autod, mis pole eriti ökonoomsed: „Autoeelistuste osas oleme tüüpiline Ida-Euroopa riik. Mujal Euroopas vuravad linnapildis tunduvalt pisemad autod.“
