Voose küla vanim elanik HELMI VURMA sai 100aastaseks

1360

„Mingit saladust ei ole, lapsest saadik olen teinud maatööd,“ ütleb oma pikaealisuse kohta 25. aprillil 100. sünnipäeva tähistanud HELMI VURMA Anija valla Voose külast.

HELMI VURMA.
HELMI VURMA.

100aastane Helmi Vurma on pärast leseks jäämist elanud üle 20 aasta üksi ning leiab, et sellel elul pole olnud viga.
„Kahjuks olen jäänud viletsaks, tunnen, et minust pole enam tegijat. Lilled kaovad rohu sisse, proovisin rohida, aga pea hakkab ringi käima,“ rääkis Helmi Vurma.
Päevi täidab Helmi Vurma peamiselt käsitööd tehes, heegeldab suuri pitsilinikuid ja koob sokke. Ütleb, et selleta hakkaks igav ning sõrmed peab hoidma töös, muidu jäävad kangeks. Telerit vaatab vähe, peamiselt uudiseid ja üht seriaali. Kuna külakeskusest kilomeeter eemal elav naine enam kauplusauto juurde kõndida ei jõua, on selle juht viimased paar aastat sõitnud tema juurde koju.
„Olen maatüdruk, Tallinnas käisin esimest korda leerikleiti ostmas,“ sõnab Helmi Vurma.
Tema lapsepõlvekodu oli Ravilas. Peres oli12 last, suureks kasvas 8. Tütardest vanimana pidi Helmi Vurma hakkama kantseldama nooremaid õdesid-vendi. Kuna isa-ema käisid mõisas tööl, oli ka tema sagedasti põllul. Siiani on meeles, kuidas kolmesena viljapõldu ära eksis: „Vili oli ülepea, aga kus oli lapsel alles mõistus – teadsin, et kui lähen otse, küll saan teele välja. Saingi.“
8aastasena hakkas ta käima koolis ja suviti karjas. Kui mõisad ära jaotati ning teomeestele anti talukohad, sai ka tema Esimeses maailmasõjas käinud isa mõni kilomeeter Tartu maanteest eemale talukoha, kuhu ehitas maja.
„Mina ei saanud kodus ollagi, ühtelugu olin teenimas. Kui olin esimest korda külas karjas, ütles perenaine õhtul enne lahkumist, et kui päev läheb looja, pane loomad lauta ja tule ära. Nägin, et päike enam peale ei paistnud, vajus metsa taha, ja paningi loomad lauta. Kodus perenaine küsis, miks seda nii vara tegin. Vastasin, et päev on ju loojas, kui päike enam peale ei paista,“ lausub Helmi Vurma.
Koolis õppis ta 6 aastat, ka karjas käis seni, kui oli 14. Ühe suve aitas kodus isal heina teha, järgmisel läks külasse tüdrukuks ja tegi maatöid: „Aastaid teenisin ühes talus, kuni enam ei võinud lehmi lüpsta. Küll mu käed olid haiged, valutasid, mis hirmus, öösel hoidsin neid külmaveeämbris.“
Kahekümneselt läks ta Kosele bussipargi ülema Kruusemendi koju majateenijaks: „Ütlesin, et majatöödega saan ehk veel hakkama,  aga  süüa  teha  ei  oska.  Maja­proua vastas – see on väga hea, teedki nii, nagu õpetan. Oleksin heameelest tantsida tahtnud, et saan kergema elu peale. Hoidsin seal majapidamist korras ja kahte väikest last. Proua oskas väga hästi süüa teha, ka mina õppisin  ära.“
Kahe aasta pärast tutvus ta noormehega, kes kutsuti tema õe pulma pilli mängima, kuna oli väga hea lõõtsa- ja laulumees: „Seal läksid meie pilgud kokku, ta tuli mind Kosele saatma ja nii see läks, kuni lõpuks abiellusime.“
Esimese mehe Eduard Kirspuuga sai Helmi Vurma koos elada vähem kui 2 aastat. 1941. aastal läks koos teistega ka tema mees metsa. Hiljem lasti kõik 11 vabatahtlikult metsast välja tulnud meest maha.
1942. aasta kevadel kolis ta mehe juurde, kellega oli kunagi Voosel kiigemäel tutvunud ja mõnda aega kurameerinud: „1942. aastal Johannesega abiellusime, järgmisel aastal sündis tütar Luule, kaheksa aastat hiljem Maive. Pidasime talu, meil oli kuus hektarit põllumaad, kuni tuli kolhoosi minna.“
Helmi Vurma jutustab: „Esiteks oli Julgus, siis Kuulsus ning seejärel pandi kokku Alavere kolhoosiga. Alguses saime tasuks ainult vilja ja kartulit, Alavere all hakati raha maksma.“
Helmi Vurma võttis vastu brigadirikoha: „Kui kevadel vilja külvasime, imestas naaberkolhoosi brigadir, kuidas Voosel äkki nii hästi hakkas minema.“
Pärast brigadiri-ametit töötas Helmi Vurma majandis erinevates ametites pensionini – oli põllul, talitas vasikaid, veidi aega oli lüpsja.
Lapsi oli Helmi Vurmal 5, lapselapsi on 6, lapselapselapsi 10 ning 4 lapselapselapselast.
Praeguse Eesti elu suhtes on ta kriitiline: „Eesti on maha müüdud, õigesti ei tehta midagi. Viimaseks nüüd sadam. Kui olin laps, rääkisid vanemad mehed: sellepärast trügitakse siia, et Tallinna sadam toob palju sisse. Nüüd hakkavad vargad välja tulema. Ei osata juhtida. Nagu kolhoosidega – kes oskas juhtida, selle kolhoos läks edasi, kes ei osanud, läks tagurpidi.“ Esmaspäeval peeti Voose rahvamajas Helmi Vurma sünnipäeva, õnnitlesid külarahvas, sugulased, Anija vallavalitsuse töötajad. Esinesid Alavere tantsumemmed, Voose  noored ning vallavanem Arvi Karotam koos 4 lauljaga segakoorist Hannijöggi.