VIL­MA MAN­KIN-BERGST­RÖM ot­sib sep­temb­ris 1944 üle Soo­me la­he põ­ge­ne­mi­se abi­li­si

Root­si-eest­la­se VIL­MA MAN­KI­NI isa pi­das Lok­sal kaup­lu­si.

Paar nä­da­lat ta­ga­si kü­las­tas Lok­sa lin­na 95aas­ta­ne Vil­ma Man­kin-Bergst­röm, kel­le isa Jo­han­nes Man­kin oli esi­me­se Ees­ti Va­ba­rii­gi ajal Lok­sal tun­tud kaup­mees.
Man­ki­ni pe­re, isa ja tü­tar, põ­ge­ne­sid Ees­tist 73 aas­tat ta­ga­si, 21. sep­temb­ril 1944 üle la­he Soo­me – va­he­tult en­ne se­da, kui nõu­ko­gu­de sõ­ja­vä­gi jõu­dis Tal­lin­na ning ESNV me­re­piir su­le­ti. Soo­mest jõu­ti Root­si.
Vil­ma Man­kin-Bergst­röm käis see­kord Pä­ris­peal ning mee­nu­tas, kui­das aas­ta­küm­neid ta­ga­si põ­ge­ne­mis­tee et­te võe­ti. Ko­gu­ne­mis­koht oli ja paa­di pea­le mi­nek toi­mus Pä­ris­pea kü­las um­bes sa­mas pai­gas, kus en­di­se ka­la­kas­va­tu­se lä­he­dal me­re ää­res on nõu­ko­gu­de pii­ri­val­ve­kor­do­ni hoo­ne. See ehi­tis on tä­ni­ni al­les ning Ha­ra la­he ää­res kau­ge­le näh­tav.
Va­nap­roua mä­le­tab, et paa­di­retk Soo­me ku­ju­nes pi­kaks. Kui Pä­ris­pealt ha­ka­ti mi­ne­ma, läks paa­di­moo­tor rik­ki, ap­pi tu­li Ju­min­dalt sõit­ma ha­ka­nud paat põ­ge­ni­ke­ga, kat­ki­se moo­to­ri­ga paat võe­ti slep­pi.
Nüüd soo­vib Vil­ma Man­kin-Bergst­röm tea­da saa­da, kes neid too­kord abis­ta­sid – kes viis paa­di­ga Pä­ris­pealt ja kes Ju­min­dalt ai­tas, kui nad olid sat­tu­nud hät­ta. Proua loo­dab, et ehk on too­kord­sed paa­di­me­hed elus ja mä­le­ta­vad, või on nad rää­ki­nud juh­tu­nust oma su­gu­las­te­le-sõp­ra­de­le, pan­nud kir­ja mä­les­tu­si. Ta ta­haks abi­li­si tä­na­da. Kui on in­fot, and­ke tea­da Sõ­nu­mi­too­ja toi­me­tu­se­le.
Põ­ge­ne­mi­sest rää­kis Vil­ma Man­kin-Bergst­röm, et kui nõu­ko­gu­de sõ­ja­väe­la­sed jõud­sid sep­temb­ris 1944 Lok­sa­le, nõuti, et iga pe­re peab do­ki juur­de vii­ma hin­na­li­se ese­me. Isa oli öel­nud, et mi­da­gi head tu­le­mas ei ole, ees oo­tab Si­be­ris­se mi­nek ning ot­sus­ta­ti Ees­tist lah­ku­da.
Man­ki­nil oli Lok­sal raa­ma­tu­pood, pa­ga­riä­ri ja ka kaup­lus, mil­le ees ben­sii­niau­to­maat. Vil­ma Man­kin-Bergst­röm kir­jel­dab: „Meil oli vii­na­kaup­lus, Sa­ku Õl­le­la­du jää­keld­ri­ga ja li­mo­naa­di­töö­ko­da. Poes müü­di ta­va­li­si toi­duai­neid. Olid si­ga­re­tid, šo­ko­laad, komp­ve­kid. Ka pet­roo­leum, nae­lad, na­had, saa­pad, kin­gad. Rii­de­kan­gad ja pit­sid, alus­rii­ded. Vii­ma­sel su­vel ka val­mi­sõm­mel­dud he­le­dad naiste su­ve­mant­lid. Pa­pa oli kaas­is­tu­ja Har­ju­maa Kaup­mees­te Selt­sis, nen­de kok­ku­tu­le­kud olid va­hel Tal­lin­nas res­to­ra­nis Kuld­lõ­vi.“