Aastatel 1943-1944 põgenesid Eestist 70 000 inimest Nõukogude võimu eest läände. Põgenemine hoogustus 1944. aasta septembris, kui Saksa armee juhatus otsustas Baltikumi loovutada ning hakati taanduma. Põhja-Eestis põgeneti pealetunginud Nõukogude armee eest kaluripaatide ja väiksemate laevadega üle lahe Soome ning sealt liiguti edasi Rootsi, Lääne-Eestist ja saartelt läksid paadid otse Rootsi.
Põgeneti ka paljudest Kuusalu valla rannaküladest Juminda ja Pärispea poolsaarel. Kõige rohkem oli põgenikke Viinistu külas, mis jäi pooltühjaks – rohkem kui 500 elanikust lahkusid 277, äraminejaid oli 70 talust.
Viinistu Külaselts tähistab paadipõgenemise 75. aastapäeva muinastulede ööl, mis seekord on laupäeval, 31. augustil. Viinistu äsja remonditud muuseumitoas räägitakse, mida tookordne põgenemine endast kujutas ja külale tähendas. Õhtul süüdatakse rannas mälestustuled.
Viinistu Külaseltsi juhatuse liige ja Loksa gümnaasiumi õpetaja Urve Toompuu ütles, et kavas on välja panna kõigi 277 põgeniku nimed, jagada mälestusi ning näidata paarikümne minuti pikkust filmi sellest, kuidas eestlased jõudsid 1944. aastal laevaga Rootsi pealinna Stockholmi.
Urve Toompuu: „Käisin salvestamas 92aastase Õie Külmsaare meenutusi ajast, kui külast ära mindi. Oleme ka teistelt uurinud ja palunud materjale. Eelkõige keskendume oma külaga seotud mälestustele, aga oodatud on ka naaberkülade rahvas. Aega on palju mööda läinud, mäletajaid väheks jäänud. Olen kohanud inimesi, kes veel nüüdki ei taha sellest rääkida, sest mälestused on liiga valusad.“
Ta märkis, kui kellelgi on paadipõgenemise kohta kirjalikke mälestusi või pilte, võiks Viinistule kaasa võtta, et tutvustada ka teistele.
Välis-Eesti internetiväljaandes Vaba Eesti Sõna on Joel Haukka kirjutanud viis aastat tagasi, et üle mere ja Soome kaudu jõudsid Rootsi 7000 paadipõgenikku. Pärast Soome ja NSVL vaherahu sõlmimist 19. septembril 1944 pidi Soome suhtuma eestlastesse kui Nõukogude kodanikesse ja saatma neid kodumaale tagasi, kuid Soome ametivõimude ja rannarahva kaasabil õnnestus paljudel siiski edasi liikuda. Põgenike kogunemiskoht oli sadamalinn Rauma, laevad viisid sealt Rootsi, kus majutati rahvamajadesse ja kirikutesse.
Paadipõgenemise tähistamisest ilmus mullu sügisel Sõnumitoojas lugu „Tuleval aastal möödub 75 aastat 1944 sundväljarändest“. Selles on kirjeldatud, kuidas Loksal mitmeid kauplusi pidanud Johannes Mankini tütar Wilma Mankin Bergström, kes koos isaga läks Pärispealt paadiga üle mere ja elab Rootsis, käis koos tütrega Eestis. Ta tutvustas tookord Rootsis värskelt ilmunud ajalehte Eesti Päevaleht, kus kutsuti üles, et 25. märtsi ja 14. juuni küüditamispäevade kõrval võiks leinapäevaks nimetada ka 21. septembri kui paadipõgenemispäeva.





