Näitlejad sõnasid, et alustasid enda teada proove komöödiatega, aga lavatükid osutusid väga tõsisteks.
Vihasoo teatritrupi näitleja Gerta Allemann lausus pärast möödunud pühapäeval olnud etendust, et tal läheb laval silm märjaks, kui näidendis „Lesed“ kuuleb Imbi ja Kaarli dialooge. Kaarel läheb sapikivide operatsioonile, lubab peagi tagasi olla, kuid sureb.
Lühinäidendis meenutavad kolm leske Imbi (Aili Raudla), Silja (Merle Krüsban) ja Kaire (Gerta Allemann) oma kooselu meestega, kes pole enam elus. Imbi abikaasat Kaarlit mängib Margus Kesküll, Silja meest Albertit Meelis Allemann ja Kaire elukaaslast Joeli Mattias Kaljumäe. Meestele õmbles esinemisriided Kersti Kaljumäe.
Teises lühinäidendis „Avantüür“ on laval samuti kolm abielupaari ning seegi toob vaatajateni kooseluprobleemid. Merle Krüsban on Sirje rollis, tema meest Madist mängib Mattias Kaljumäe. Gerta Allemanni mängitud Alice saabub koos Margus Keskkülli kehastatud Erviniga ning Aili Raudla tegelane Maimu on abielus Jürgeniga, keda mängib Meelis Allemann.
Kummagi lähinäidendiga kajastatakse abikaasade soove, lootusi ja pettumusi ning suhete sügavust või ka pealiskaudsust.
Lavastaja Andres Napp rääkis, et esmalt oli kavas tuua lavale „Lesed“, kuna see üksi oleks jäänud liiga lühikeseks, võttis kõrvale ka teise. Mida aasta edasi, seda keerulisem on leida väikesele harrastustrupile sobivaid näidendeid, tõdes ta. Jõulude ajal hakkas otsima, luges läbi üle kümne näidendi. Oluline piirav asjaolu on autorikaitse reeglid, külatruppidel ei ole raha, et tasuda näidendite kasutamise eest, pigem loobutakse ja leitakse odavamaid variante.
Proovid algasid märtsis. Esietendus oli Vihasoo rahvamajas laupäeval, 11. juunil, kordusetendus pühapäeval, 12. juunil. Esietendusel oli saal peaaegu täis, pühapäeval oli rahvast vähem.
Trupp mängib lühinäidendeid veel reedel, 8. juulil Vihasoo rahvamajas ja laupäeval, 9. juulil Kõnnus kooli kokkutulekul.
Vihasoo näitetrupp on koos käinud alates 1992. aastast. Esialgu lavastas Õie Alt. Hiljem võttis lavastamise üle Andres Napp.
Harrastusnäitlejad kõnelesid, et näitemängu tegemine on neile oluline ja harjumuseks saanud. Algusest peale trupis kaasa teinud Aili Raudla ütles, et igal aastal leiab, nüüd aitab, enam ei osale, aga kui uus aasta käes, hakkab mõtlema, kas tänavu ka midagi tehakse ja millist tükki. Meelis Allemann sõnas, et on mitmel korral mõelnud, et kas peab vanema mehena veel lavalaudadel närveerima, aga kui enam kaasa tegema ei kutsutaks, oleks nina viltu.
Margus Keskküll: „Kui taidlejate peoks jaanuari lõpus ei ole infot, mida järgmise tükina mängima hakkame, siis on asi kahtlane. Ikka ootad, et mis sel aastal ette võetakse.“
