VÄINO PIIKMANN Turbuneemest räägib Tallinna pommitama tulnud lendurite loo

314
VÄINO PIIKMANN hoiab käes oma uut raamatut, mille kaanepilt on üles võetud tema kodu lähedalt Prassi ninakselt – vaade Eru lahele.

Kuidas Tallinna pommitamine 9. märtsil 1944 muutis Turbuneeme ja Kasispea külas paari pere elu.

„Uudis Tallinna purustamisest oli kõigile teada ja üle mõistuse käis seik, et keegi võis pommitajat abistada.“

Eesti Vabariigi aastapäeva paiku oma äsjailmunud „Lahemaa rannakülade lugusid 2“ esitlenud Väino Johannes Piikmann kajastab raamatus lühidalt 9. märtsi 1944 paiku Turbuneemes juhtunut. Peatükis „Angerjakuningas“, kus kirjeldab Turbuneeme küla Suure-Ahju pererahva tegemisi seoses kala- ja eelkõige angerjapüügiga, on ka Suure-Ahjut põgusalt puudutav lugu, mis ühendab Turbuneemet ja Tallinna pommitamist. Sõnumitoojale jutustab ta põhjalikumalt.

9. märtsil 70 aastat tagasi sai üks Tallinna poole suundunud nõukogude pommitaja Eru lahe kohal tabamuse. Lennuk lendas üle Turbuneeme, viskas pommid küla taha metsaheinamaale ning kukkus Loksa lähedal merre. Külarahvas nägi 70 kilomeetri kauguselt paistnud Tallinna põlemiskumas, kuidas kaks lendurit hüppasid langevarjudega lennukist välja.

„Tallinna tulekahjude kuma oli nii suur, et räägiti, kogu taevarand oli hele,“ lausub Väino Piikmann. „Tallinna pommitamine ajas rahva kihevile, kolm-neli peret tulid ka meie külasse, linnast maale, sest jäid peavarjuta.“

Väino Piikmanni kinnitusel on ühe lenduri haud tänini Turbuneeme taga metsas. Teine lendur andis end ise lõpuks Loksal omakaitsele üles. Mõlemad sõjamehed jõudsid osade kohalike elanikega kokku puutuda ning see tõi kaasa vangivõtmisi, aga ka kaks surma, ühe Turbuneeme Põllu talu peresse ja teise Kasispeale Luhale.

„Olin sel ajal Soomes Jätkusõjas, nagu olid tol ajal paljud siitkandi rannapoisid, me ei tahtnud Saksa sõjaväkke minna. Lendurite lugu olen teistelt kuulnud. Mäletan, et lenduri hauaküngas oli pärast sõda veel näha, omal ajal sai seda käidud vaatamas. Praeguseks on lagendik aastatega muutunud. Kui mõne aja eest käisime koos poja Räniga hauakohta metalliotsijaga uurimas, enam midagi ei leidnud. Arvasime, et mundrinööpide järgi võiks koha kindlaks teha,“ jutustab Väino Piikmann.

Ta kirjeldab, kuidas Turbuneeme metsa maetud tundmatu lendur oli külarahva meenutuste järgi pärast langevarjuga maandumist kõndinud külas mitmest korralikust elumajast mööda ja jõudnud Põllu peresse: „Küllap oli õpetatud, et hädamaandumise korral tuleks minna kehvemasse majapidamisse, seal on meelsus sobivam, suhtutakse vene sõduritesse paremini. Põllu elumaja oli väike ja luitunud, laudadest katusega. Seal elas Miili Kivi oma lastega. Lendur erilist sooja vastuvõttu ei saanud, aga süüa anti. Perenaine saatis omakaitsele sõna, rannas oli parasjagu valvanud saksa sõdur, kes koos kohaliku mehega läks venelast kinni võtma. Tekkis kähmlus, sakslase püssilasust sai vene lendur surma, sama kuul surmas aga ka Põllu pere 10aastase poja. Räägiti et kuul oli veel üht tütart riivanud.“

Kannatusi tõi endaga kaasa ka teine lendur. Tema liikunud poolsaarel mitu päeva, jõudnud Kasispeale Peebu tallu, seal soovitanud peremees anda end omakaitsele vangi. Kuna lenduril olid seljas tsiviilriided, hakati omakaitses uurima, kes need andis. Inimesed olid ägedad, siis juba teati Tallinnas juhtunust.

Väino Piikmann kirjutab raamatus: „Uudis Tallinna purustamisest oli kõigile teada ja üle mõistuse käis seik, et keegi võis pommitajat abistada. Üldine arvamus oli, et riided on saadud Turbuneemest.“

Suure-Ahjul elanud Julius Huusmann oli külavanem, tema ja vend Johannes pidid välja selgitama, kes lendurit abistas. Otsiti peresid läbi, midagi ei leitud. Kui omakaitse sõitis lõpuks koos lenduriga Loksa poole tagasi, seiskus mootor Kasispeal esimese teeäärse maja juures ning lendur öelnud, et sealt sai riided. Luha talu Richard ja Hilda vangistati.

„Hilda sai vahetult enne venelaste sissetulekut Patarei vanglast välja, aga Richard suri seal tüüfusesse,“ teab Väino Piikmann.

Kalapüük ja Soomest tagasitulek

Turbuneeme küla rahvalt ja naaberkülade inimestelt kuuldud jutte hakkas ta kirja panema pärast seda, kui jäi pensionile: „Kohe, kui 1985. aasta suvel sain 60aastaseks, ütlesin, et olen vene korda orjanud küll, aitab sellest. Mu põhitöö on olnud kalapüük, aga pensionile jäin Kirovi kalurikolhoosi Viinistu kalatehase katlamajast, olin päevalukksepp. Kalapüügiga alustasin 1940. aastal. Sõja ajal jäi paar aastat vahele, 1947. aastast kuni 1972. aastani töötasin traaleril motoristi-mehaanikuna. Paar korda võeti merelemineku õigus ära, küllap Soomes sõdimise pärast, aga kui Stalin 1953 suri, siis saadeti mind Pärnusse motoristide kursustele. Minusugusele kaugsõidu viisat ei antud, mul oli kõige madalam mereluba – õigus püüda Nõukogude Liidu territoriaalvetes.“

Ta kirjeldab, kuidas 1944. aasta sügisel Soomest tagasijõudnuna kodukülla pääses: „Kui laevaga Tallinna saime, pandi meile saksa mundrid selga ja olime Kehras õppelaagris. Sakslastel oli äraminek plaanis, meid pandi Pirita jõele kattevarjuna ette, et hoida venelasi kinni. Jooksime igaüks oma teed laiali. Mõtlesin Lääne-Eestis saartelt üle mere minema pääseda, aga ei saanud. Võtsin jalgsi ette kodutee, kõrvalisemaid teid pidi, et silma ei hakkaks.“

Et mitte nõukogude mobilisatsiooni alla sattuda, varjas Väino Piikmann end kuni 1945. aasta esimese amnestiani Turbuneeme metsas. Haaranguid tehti, kammiti metsa läbi, aga ei leitud.

„Kodus ei julgenud elada, aga metsas olles olin koduste toidul. Kui välja tulin, ütlesin, et saksa mobilisatsiooni eest peitsin, kuid ikkagi lekkis välja, et Soomes sõdisin.“

Hea mälu ning raamatud

Väino Piikmann jutustab, et lugema õppis viieaastaselt. Lugemishuvi on kogu aeg olnud suur, kodusolevad raamatud on läbi loetud. Nüüd, 88aastasena, hoiab silmi ja palju enam korraga ei loe. Ta kurdab, et on viimasel ajal mitu uut raamatut saanud, mis seni veel lugemata.
„Mida vene ajal osta sai, olid raamatud. Soomes oli nõukogudemeelne kirjastus Kansankulttuuri. Selle raamatuid tuli ka Tallinnasse müügile, oli rahvusvaheliselt tuntud kirjanike soomekeelseid tõlkeid. Paarsada soomekeelset raamatut olen lugenud,“ lausub ta.
Enda kirjutatud raamatute kohta sõnab, et nüüd on hea tunne – oled midagi ära teinud: „Selline kergenduse tunne on. Umbes sama, nagu siis, kui oled heinal, kuiv hein väljas, äikesepilv hakkab lähenema ja rabad, saad heina katuse alla, istud perega heintel, esimesed piisad kukuvad katusele. Süda hõiskab sees, et sai ära tehtud.“

„Lahemaa rannakülade lugude“ esimese osa kohta tõdeb, et toimetajad ja korrektorid, haritud naised, tegid murdesõnadega apsud sisse: „Ei võetud kuulda, et murdesõnad võiksid olla kursiivis. Selle tõttu muudeti osade sõnade kirjaviisi. Teises raamatus on päris hästi peetud kinni murdesõnade õigest kirjapildist. Olen väga rahul.“

Enda ja teiste mälestusi on ta kirja pannud lugude kaupa nii, nagu on meelde tulnud, et jäädvustada: „Mul on hea mälu, olen seda usaldanud. Mis 50 aastat tagasi oli, see on väga täpselt meeles, isegi soomepoisi ajast on lauseid selgelt mällu jäänud. Aga seda, mis eilses ajalehes kirjas, ei pruugi mäletada. Kirja sain hakata panema pensionärina, enne polnud aega, sest abikaasa Aino oli lastega kodus, mina hoolitsesin sissetuleku eest. Olen kirjutanud nooremale põlvkonnale mälestuseks. Saime Ainoga kolm poega ja kaks tütart, lapselapsed kasvavad. Linda Metsaorg lükkas käima, et Eru Lahe Rannarahva Seltsi kaudu võiks need lood raamatuna välja anda. Kirjutan käsitsi, arvutisse aitasid ümber lüüa lapselapsed Kadri ja Silvia Piikmann ning Diana ja Kätlin Vaarmaa.“