VAI­NO NAPP kir­ju­tas raa­ma­tu Pi­ka­ve­rest kol­me ki­hel­kon­na pii­ril

2008
Ko­du­loo­la­ne VAI­NO NAPP on ol­nud Pi­ka­ve­re kan­dis kir­ja­nik, koo­liõ­pe­ta­ja, la­vas­ta­ja, giid ja loen­gu­pi­da­ja.

Ko­du­loo­la­se VAI­NO NA­PI uu­test raa­ma­tu­test poo­led said ot­sa esi­mes­te päe­va­de­ga.

„Vil­del oli üt­lus, et la­se mees aga tin­di­po­ti li­gi ja on­gi kir­ja­nik val­mis. See käib ilm­selt mi­nu koh­ta ka,” lau­sus ko­du­loo­la­ne, Raa­si­ku val­la au­ko­da­nik Vai­no Napp, kel­le raa­ma­tu „Pi­ka­ve­re kol­me ki­hel­kon­na pii­ril” esit­lus oli kol­ma­päe­val, 8. märt­sil Pi­ka­ve­re mõi­sas. See on te­ma 9. ko­du­loo­li­ne raa­mat.
Vai­no Napp sõ­nas, et Pi­ka­ve­re on te­ma ko­du­kant, see­ga on kir­ja­pan­du va­ra­se­ma­test raa­ma­tu­test emot­sio­naal­sem, vä­hem on aja­lu­gu ja fak­te: „See ei ole te­ge­li­kult ka Pi­ka­ve­re kü­la lu­gu, vaid 800 aas­ta va­nu­se Pi­ka­ve­re ko­gu­kon­na lu­gu.”
Au­tor sel­gi­tas, et Pi­ka­ve­re kü­la ka­dus mõi­sa tek­ki­mi­se­ga: „Mõis võt­tis üle ka Pi­ka­ve­re ni­me. Mõi­sa val­dus sai küm­ne­kord­selt suu­rem ning koos­nes pal­ju­dest kü­la­dest. Ni­mi kin­nis­tus ko­gu­kon­na ni­me­na seits­me sa­jan­di­ga se­da­võrd, et pü­sib prae­gu­se­ni.”
Pi­ka­ve­re, Pe­ri­la ja Ki­vi­loo on Vai­no Na­pi sõ­nul ik­ka ol­nud pii­ria­lad: „Prae­gu­sel kaar­dil on Pi­ka­ve­re mõi­sa ümb­rus Ko­se ki­hel­kon­nas, Raa­si­kust kau­ge­ma­le jää­vad kü­lad hoo­pis Har­ju-Jaa­ni ki­hel­kon­nas. Lää­nes ja loo­des piir­neb Pi­ka­ve­re Jü­ri ki­hel­kon­na­ga, mil­le­ga puu­dub iga­su­gu­ne si­de.”
Vai­no Napp ütles, et on taht­nud Pi­ka­ve­re raa­ma­tut kir­ju­ta­da ju­ba am­mu, kuid lõp­li­ku tõu­ke an­dis Pi­ka­ve­re ko­gu­kon­na ak­ti­vist Ali­ce Suur­kuusk, kes trük­kis üm­ber Vai­no Na­pi kä­si­kir­ja, ai­tas ot­si­da pil­te, ku­jun­das ning kor­ral­das raa­ma­tu trük­ki­mi­se.
Au­tor märkis, mõ­ne­le võib ol­la pet­tu­mus, et raa­ma­tus on vä­he kir­jas Pi­ka­ve­re koo­list: „Olen kir­ju­ta­nud ju­ba va­rem kaks väik­se­mat raa­ma­tut koo­list. Üle­järg­mi­sel aas­tal saab kool 150aas­ta­seks, võib-ol­la sün­nib sel­leks ajaks mi­da­gi uut.”
Ko­ha­lu­gu­de kir­ju­ta­mi­ne tal­le meel­dib, ku­na saab fak­te ja aja­loo­kil­de si­du­da oma mä­les­tus­te­ga: „Tao­lis­te raa­ma­tu­te kir­ju­ta­mi­ne on prae­gu moes, neid tu­leb na­gu Vänd­rast sae­lau­du. Pai­ga­põ­hi­sed raa­ma­tud, mi­da olen lu­ge­nud, on sa­ge­li kva­li­tee­dilt vä­ga eri­ne­vad. Kui juh­tub kü­las ole­ma hea su­le­ga kir­ju­ta­ja, tu­leb jutt hea ja hu­vi­tav, aga kõik fak­tid ei pruu­gi pai­ka joos­ta. Sa­mas pro­fes­sio­naal­se aja­loo­la­se jutt ei jook­se ala­ti nii häs­ti.”
400 raa­ma­tut said val­mis Raa­si­ku juu­be­li­nä­da­laks, pi­du­lik esit­lus Mae ja Ju­han Trum­pi lau­lu­de saa­tel oli Pi­ka­ve­re mõi­sa saa­lis. Vai­no Napp on osa raa­ma­tu­test ära kin­ki­nud, kuid neid saab ka os­ta ning lae­nu­ta­da raa­ma­tu­ko­gu­dest.
„Oleks to­re, kui kee­gi noo­rem viit­siks võt­ta as­ja kä­si­le ja kir­ju­ta­da pa­re­ma raa­ma­tu. Loo­dan, et mi­nu kir­ja­pan­du an­nab tal­le sel­leks ees­ku­ju ja tu­ge,” sõ­nas Vai­no Napp.