ÜLO VEELEID sai valla aumärgi kätte oma juubelipeol

2112
Kuusalu valla aumärgi kavaler ÜLO VEELEID ja vallavanem URMAS KIRTSI. Foto Raivo Saare

Vallavanem URMAS KIRTSI andis Kuusalu valla aumärgi ÜLO VEELEIULE üle tema 80. sünnipäeva tähistamisel.

Vallavolikogu otsustas juunikuu istungil omistada Kuusalu valla aumärk Kuusalu tehase kauaaegsele direktorile Ülo Veeleiule aastatepikkuse töö eest Kuusalu aleviku arendajana ja seoses 80. sünnipäevaga. Aumärgiga kaasnes preemia 1000 eurot. Ettepaneku aumärgi omistamiseks tegid Laine Kadajas, Aleksander Ardel ja Raivo Samelselg.

Kuusalu vallavanem Urmas Kirtsi tänas Ülo Veeleidu tema sünnipäeval, 14. augustil Sagadi mõisas toimunud peol, kui andis aumärgi ja preemia juubilarile üle. Vallavanem sõnas, et Ülo Veeleid juhtis Kuusalu tehast üle 30 aasta ning tema niiöelda jalajälg on tänini näha – korrusmajad kokku 260 korteriga, vee- ja kanalisatsioonitrassid, tervisekeskus, koos kolhoosiga rajatud lasteaed.

„Need on juba iseenesest aumärgid sellele mehele. Tunnustada tuleb ka ta personalipoliitikat – kuna tal endal polnud vene keelega just kõige paremini, oli töölevõtmisel nõue, et peab oskama eesti keelt. Tänu sellele on meil Kuusalus eestikeelne kogukond, pole tekkinud Loksa- või Kehra-sarnast asulat,“ tunnustas Urmas Kirtsi.

Ülo Veeleid ütles Sõnumitoojale, et valla aumärgi omistamine oli talle ootamatu: „Pensionäril on ikka hea meel, kui teda meeles peetakse, ja kui veel preemiat ka kaasa antakse, siis seda enam. Tänan volikogu, vallavalitsust ja ettepaneku teinud inimesi.“

Ta meenutas, et eesti keele valdamise nõue töötajatele oli tõepoolest põhimõtte küsimus: „Ise rääkisin vene keelt kehvasti. Kes meile tööle jäid, olid asjalikud ja töökad. Ei tahtnud tehasesse võtta neid, kes tööd teha ei armastanud või vaatasid viinapudeli poole.“

Ta rääkis, et tippaegadel oli tehases töötajaid 350 ringis, kui juurde arvata ka ehitusbrigaad ja lasteaed: „Tehas ja kolhoos olid Kuusalu kandi suuremad tööandjad. Mingi periood oli, kus ehitasime tehasele kortereid juurde, aga kolhoosis olid palgad veidi suuremad, meie töötajad kippusid sinna ära minema. Lõpuks andis kolhoosiesimees Arnold Vunk kirjaliku lubaduse, et ei võta enam tööle neid, kes said tehaselt elamispinna. Pärast seda hakkas kolhoos ka ise elumaju ehitama.“

Kui Ülo Veeleid 1968. aastal Kuusalus tehase direktorina tööle asus, olid seal kaks suurt barakki, kummaski 10 peret sees: „Võrus olin pannud juba paar kortermaja üles, võtsime sama projekti. Majad on siiani päris viisakad ja dekoratiivsed, paneelid kaetud killustikuga, pole muret, et krohv pudeneks.

Tegime oma ehitusbrigaadi, muidu ei oleks saanud nii palju maju ehitatud, kui oli vajadus. Nende barakkidega oli suur tegu, ei saanud neist lahti.
Kuuldused käisid, et Kuusalus saab korteri, nii kui ühed pered uude majja paigutasime, olid järgmised barakis. Samas töötajaid oli juurde vaja, plaanid aina kasvasid. Üks suuremaid ettevõtmisi oli ka Kuusalu puhastusseadmete ehitus ning 4kilomeetrise kanalisatsioonitoru rajamine mereni.“

Kuusalu aleviku kohta lausus ta, et näha on, seda arendatakse: „Balti Spoon on uuesti hoo sisse saanud, on ka teisi firmasid ja tööandjaid. Ainult tehasega on läinud nii, et seal enam suurt tootmist pole. Kõige rohkem on mul kahju sellest, et jäime alevikku kavandatud kultuuri- ja spordikompleksi ehitamisega hiljaks. See oli plaanitud Laane tänava korrusmajade ja lasteaia asfalttee vahelisele metsaalale. Projekt ja ehitusmaterjal olid olemas, aga Eesti Vabariik tuli enne, kui meie jõudsime ehitama hakata. Ehitusmaterjal jaotati laiali, vaid 18meetrised paneelid seisavad veel tehase õues.“