Jõulud on käes ning meil on aeg taas kohtuda. Selgi aastal on mul juba olnud õnne laste salme ja laule kuulata, tantse ja näitemänge vaadata. Istun praegu oma tares, pliidi all praksub tuli, supp podiseb potis ja kirjutan seda kirja. Haarasin sule, et teiega jõuluvana rõõme jagada.
Jõulud pole kiire aeg mitte üksnes päkapikkudele ja mulle, vaid ka õpetajatele ja õpilastele, kes ikka ja jälle uue ja huvitavaga üllatavad. Nii näiteks sain võrratu elamuse osaliseks Loksa muusikakooli jõulupuul, kus ettekandel oli „Tuhkatriinu” muinaslugu. Oli rõõmu ja traagikat, muusikat ja tantsu ning etendus haaras vaatajaid nõnda, et sülelapski ema põlvedel kaasa hakkas jämmima. Tänud õpetaja Dianale ja kõikidele asjaosalistele! Olen õnnelik, et sain selles muinasjutus osaleda.
Ärge arvake, et varasemad jõulupuud vähem üllatusi on pakkunud. Oh, ei! Eriliste elamuste osaliseks olen saanud kõikidel aastatel, kõikides kodudes, koolides, lasteaedades. Ma pole seda lihtsalt varem kirja pannud. Kuid päeval, mil kauaoodatud lumi on maas, hetkel, mil vaid paar tundi on möödunud tänase päeva viimasest jõulupeost, tundsin, et on vaja need read paberile kanda.
Supp on vahepeal valmis saanud. Hakkan sööma ja memmele tänase päeva toimetustest-tegemistest jutustama. Ees on veel tegusad päevad…
Jõulukuu 15. päeval 2009. aastal
Rahulikke jõule soovides Jõuluvana
