Oli kaunis suvepäev 1940. aastal. Kehra algkooli II klassi õpilased sõitsid rongiga Nelijärvele ekskursioonile. Rong seisatas Lahinguvälja peatuses. Õpilastele avanes vaade kaunile kõrgele sambale – lapsed teadsid, et see oli püstitatud Vabadussõja Kehra lahingu auks.
Sel kuumal päeval tegid sõdurid samba juures viimaseid korrastustöid. Avamine oli kavandatud 23. juunile. 17. juunil aga oli alanud punaarmee sissetung Eestisse. Avamine jäi ära, sammas lõhuti 1944. aasta sügisel.
Tollased õpilased teadsid Vabadussõjast tänu 1935. aastal välja antud kooliraamatule „Jutustusi kodumaa ajaloost“. Teine allikas nii sel ajal kui ka edaspidi oli 1937. aastal välja antud ja kodudes hästi hoitud mahukas kaheosaline „Eesti Vabadussõda 1918 -1920“.
Kehra lähedal Arudevahe ja Laane talu juures toimus 4. jaanuaril 1919. aastal otsustavaim murdelahing Eesti Vabadussõjas. Tartu eesti kommunistliku polgu siht oli vallutada Kehra raudteejaam, mille otseses läheduses asus 1. diviisi staap. Kehra langemine enamlaste kätte pidi avama tee pealinna. Olukord oli raske. Kaitseliidu väikesearvuline valvesalk pidi punaste eest taanduma. Lahingusse tõi pöörde soomusrong nr1 kapten Anton Irve juhtimisel. Vaenlane sunniti taanduma – ja lõplikult.
Kas on vaja neid sündmusi pea igal aastal meenutada? Arvan, et on. Möödunud sajandi teisel ja kolmanda kümnendi alguses sündinute põlvkond sai Vabadussõjast teada koolis õpitust ja isade mälestustest. Vene okupatsiooni üks eesmärke oli aga vassides ja valetades kustutada jäädavalt nõukogude impeeriumi väikerahvaste, sealhulgas eestlaste, mälust meie tegelik ajalugu. Vabaduse koidikul ja hiljem sündinute põlvkonnal on jälle õnn lugeda valede saastast vaba ajaloolist kirjandust. Et osata vabadust hoida, tuleb tunda oma minevikku, et õudused ei korduks.
Eesti Vabadussõja Kehra lahingut tähistavad 1996. aastal avatud mälestustahvel jaamahoonel ja 2000. aastal pandud mälestuskivi Lahinguvälja peatuse ligidal. Kas aga kunagi õnnestub avada Lahinguvälja peatuse juures ka too kaunis mälestussammas, mida Kehra koolilapsed nägid 1940. aasta suvel vaguniaknast? Kes neist veel elavad, on juba ligi 80-aastased.
Kehra kooli vilistlased Kaarel Aruste ja Anne Oruaas on võtnud oma südameasjaks luua Kehra jaamahoonesse muuseum, kuhu talletatakse meie kodupiirkonna ajalugu. Selles on neile toeks nooremad põlvkonnad, kelle hulgas ka praegusi kooliõpilasi – Joonas Tanne, Helen Keller, Tanel Veske. See on hiiglatöö. On auasi selles töös neid igati toetada.
