Tead­ma­tus vä­si­tab ja vä­si­mus kur­nab

24
Ani­ja val­la­va­nem RII­VO NOOR.

RII­VO NOOR,
Ani­ja val­la­va­nem

Ini­me­se elu kul­geb möö­da eri­ne­vaid etap­pe ja reeg­li­na ole­me tead­li­kud nen­de etap­pi­de toi­mu­mi­se loo­gi­kast. Me tea­me, et min­nak­se las­teae­da, siis koo­li, tea­me, mil­lal al­gab meie tööi­ni­me­se elu ja mil­lal peak­si­me saa­ma pen­sio­ni­le. Li­saks sel­le­le on ühis­kon­nas kok­ku le­pi­tud eri­ne­vad reeg­lid, on tõeks­pi­da­mi­sed ja vai­ki­vad kok­ku­lep­ped, mis liht­sus­ta­vad täies­ti mär­ka­ma­tult meie iga­päe­va­seid toi­min­guid. Me ise­gi ei mõt­le nei­le as­ja­de­le iga­päe­va­selt.
Mis juh­tub aga siis, kui sel­les­se väl­ja­ku­ju­ne­nud ja töö­ta­vas­se võr­ran­dis­se tu­leb sis­se täies­ti uus muu­tu­ja? Sel­le uue nüan­si tu­le­mu­sel muu­tub ko­gu võr­rand ja ka sel­le võr­ran­di tu­le­mus.

Kui järs­ku kao­ta­vad ini­me­sed töö ja vä­he­ne­vad sis­se­tu­le­kud, me­dit­sii­ni­süs­teem on üle­koor­ma­tud ning va­lit­su­sed koos­ta­vad krii­si­pa­ket­te, et ma­jan­dus kok­ku ei ku­kuks. Siis sel­gub, et jaa­ni­päev on küll 24. juu­nil, aga se­da su­vist pöö­ri­päe­va enam tä­his­ta­da ei saa, nii na­gu ju­ba sa­jan­deid meie esi­va­ne­mad se­da on tei­nud. Nii ei ole mit­te ai­nult ühe pü­ha­ga, vaid kõi­ge­ga. Nüüd on koo­li­ma­jad tüh­jad ja lap­sed õpi­vad ko­dus. Kui mõt­le­ma ha­ka­ta, siis on meie ühis­kon­na reeg­lid ja ru­tiin muu­tu­nud kar­di­naal­selt vä­ga lü­hi­ke­se aja­ga – aas­ta­ga.

Ini­mes­te­le pa­kub tur­va­tun­net kin­del st­ruk­tuur ja aru­saam ühis­kon­na toi­mi­mi­sest. Nüüd se­da järs­ku enam ei ole. Mei­le ei ole tea­da, mis­moo­di toi­mib meie ühis­kond nä­da­la pä­rast, mil­li­seid ot­su­seid tu­leb vas­tu võt­ta. Isik­li­ku­mal ta­san­dil pea­me mu­ret tund­ma mõ­ne lä­he­da­se ini­me­se ter­vi­se pä­rast. See te­ki­tab st­res­si, mu­ret ja pro­tes­ti. Ilm­selt on prae­gu kõi­ge hul­lem tead­ma­tus. Tead­ma­tus sel­le ees, et kui kaua see veel kes­tab ja kui tu­ge­valt see meid kõi­ki puu­du­tab. Kas ja mil­lal taas­tub nor­maal­ne elu­rütm ja ühis­kond hak­kab jäl­le toi­mi­ma ju­ba am­mu kok­ku le­pi­tud reeg­li­te jär­gi? See on vä­ga vä­si­tav ja ole­me kõik sel­lest vä­si­mu­sest kur­na­tud.

On loo­mu­lik, et sel­li­ne järsk muu­tus, mis on toi­mu­nud vii­ma­se aas­ta jook­sul, mõ­jub vä­ga rän­galt ja ta­he­tak­se saa­da ta­ga­si en­dist olu­kor­da. Sel­li­sest pin­na­sest on liht­ne võr­su­da eri­ne­va­tel van­de­nõu­teoo­ria­tel, trot­sil, tü­di­mu­sel, pro­tes­ti­del. Ini­mes­te va­hel on pal­ju vae­nu ja mõist­ma­tust. Van­de­nõu­teoo­riad ei ai­ta meid sel­lest olu­kor­rast väl­ja. Need „tõed“ ei ai­ta na­ka­tu­mi­se vas­tu ega too meid nor­maal­se elu­rüt­mi juur­de ta­ga­si. Ta­ga­si? Võib-ol­la ei pea­gi taht­ma ta­ga­si. Pi­gem tu­leb ol­la val­mis muu­tu­ma ja ole­ma loov lii­ku­maks eda­si. Ehk ta­sub nä­ha hoo­pis või­ma­lust…

Mis meid siis ai­tab? Pa­kun, et hoo­li­vus, hea­taht­lik­kus ja abi­val­mi­dus. Need oma­du­sed koos loo­tu­se­ga on ini­me­si va­rem­gi krii­si­dest väl­ja too­nud. Kõi­ge suu­rem väl­ja­kut­se näib ole­vat väär­tus­te hoid­mi­ne. Mul on pal­ve – püüa­me mit­te kao­ta­da inim­lik­kust sel­le kõi­ge pa­re­mas tä­hen­du­ses! Püüa­me te­ha nii, et kui prae­gu­ne aeg on möö­das, siis po­le meie oma­va­he­lis­test su­he­test al­les vaid tü­her­maa.

Kui os­kaks veel li­sa­da sel­le kuu­päe­va, mis ajaks on olu­kord la­hen­da­tud, siis tun­dub, et päi­ke oleks jäl­le pil­ve ta­gant väl­jas.

Soo­vin kõi­gi­le ter­vist!