Tar­bek­laa­si too­dan­gu näi­tus Keh­ra muu­seu­mis on ol­nud me­nu­kas

Keh­ra muu­seu­mis sai 13. au­gus­til kuu­la­ta kuns­tia­ja­loo­la­se An­ne Ruus­saa­re loen­gut Ees­ti klaa­si­töös­tu­se aja­loost ja klaa­si­meist­ri­test. Muu­seum kut­sus An­ne Ruus­saa­re Ees­ti klaa­si­kuns­ti aja­loost kõ­ne­le­ma, sest ala­tes ke­va­dest ku­ni 19. sep­temb­ri­ni on seal ava­tud näi­tus Ees­ti en­di­se klaa­si­te­ha­se Tar­bek­laa­si too­dan­gust.

Johannes Lorupi klaasivabrik natsionaliseeriti 1940. aastal. Selle baasil loodud ning Tallinnas 1993. aas­ta­ni te­gut­se­nud Tar­bek­laa­si too­dang on tä­na­päe­val vä­ga hin­na­tud. Mõ­te te­ha Keh­ra muu­seu­mis sel­le too­dan­gu näi­tus pak­kus MTÜ Keh­ra Raud­tee­jaam ju­ha­tu­se lii­ge Mar­ti Sep­mann. Ta üt­les, et kui­gi ko­gub pea­mi­selt va­nu post­kaar­te ja fo­to­sid, on vei­di ol­nud hu­vi­ta­tud ka Ees­ti va­ne­ma­test, eel­kõi­ge Lo­ru­pi-aeg­se­test klaa­sas­ja­dest, kuid ko­dus on pal­ju ka Tar­bek­laa­sis val­mis­ta­tut.

„Ena­mas­ti on need tar­be­ese­med, kas sa­la­ti­kauss või vaas,“ üt­les Mar­ti Sep­mann, kel­le ko­dust pä­ri­neb suur osa näi­tu­se­le pan­dud Ees­ti en­di­saeg­sest tar­bek­laa­sist.

Ka pal­jud tei­sed keh­ra­la­sed vii­sid näi­tu­se ajaks muu­seu­mis­se oma ko­dust lil­le­vaa­se, joo­gi­klaa­se ja vii­na­pit­se, kaus­se, vaag­naid, ka­ra­fi­ne, tu­ha­too­se, küün­la­jal­gu ja muud Ees­tis too­de­tud klaa­sas­ju.

„Võt­sin kõik as­jad vas­tu, sor­tee­ri­sin ära ja pa­ni­me in­fo juur­de,“ sõ­nas näi­tu­se ku­raa­tor Pi­ret Mõt­tus.

Tea­vet, mil­lal min­gi ese on val­mis­ta­tud ning kes on sel­le au­tor ehk klaa­si­kunst­nik, kel­le töö oli Tar­bek­laa­sis või Ees­ti-aeg­ses et­te­võt­tes toot­mis­se läi­nud, sai ta ena­mas­ti too­de­te ka­ta­loo­gi­dest, sa­mu­ti in­ter­ne­tist. Ka Pi­ret Mõ­ttu­se­le kuu­lu­vad ese­med on näi­tu­sel: „Mi­nu ko­dus on Tar­bek­laa­si as­ju vä­ga pal­ju, eri­ti 1960nda­test, sest siis ema-isa abiel­lu­sid ja tol ajal saa­di neid pal­ju kin­giks.“

Keh­ra muu­seu­mi te­gev­juht An­ne Oruaas kin­ni­tas, et mai lõ­pus ava­tud näi­tus on osu­tu­nud vä­ga me­nuks: „Kü­las­ta­jaid on sõ­na ot­se­ses mõt­tes Soo­mest ja Saa­rest. On neid, kes lii­gu­vad­ki su­vel möö­da Ees­tit rin­gi ja käi­vad muu­seu­mi­tes, ku­hu pää­seb muu­seu­mi­kaar­di­ga, kuid on neid­ki, kes tu­le­vad just se­da näi­tust vaa­ta­ma. Näi­teks soom­la­sed, kes sõit­sid spet­siaal­selt meie juur­de Keh­ras­se. Nad rää­ki­sid, et nen­de tü­tar ko­gub sa­mu­ti Tar­bek­laa­si too­teid.“

Pi­ret Mõt­tus li­sas: „Näi­tust tu­li vaa­ta­ma ka 88aas­ta­ne El­le-Mai Klaas. Sel­gus, et ta töö­tas 15 aas­tat Tar­bek­laa­sis, oli tu­rus­tu­so­sa­kon­na ju­ha­ta­ja. Kut­sus mind en­da juur­de ja an­dis oma ko­dust pal­ju as­ju näi­tu­se­le.“

Ku­raa­tor mär­kis, et näi­tus elab ja täie­neb pi­de­valt – al­gu­ses olid muu­seu­mi klaas­ka­pid pal­ju tüh­je­mad. Ko­ha­li­kud, kes on näi­tu­sel käi­nud, on pä­rast se­da ka en­da ko­du­dest Tar­bek­laa­si too­dan­gut avas­ta­nud.

„Tä­na­gi too­di kaks as­ja. Meil on tõe­li­ne ko­gu­kon­na­näi­tus ja vä­ga ha­riv – ini­me­sed saa­vad tea­da, mis as­jad neil ko­dus on,“ lau­sus An­ne Oruaas.

Ka klaa­si­kunst­nik An­ne Ruus­saar hin­das näi­tu­se suu­re­pä­ra­seks, sest seal on pal­ju eri­ne­vat ja ka vä­ga ha­rul­dast omaaeg­set klaa­si­kuns­ti.