Ani­jal esie­ten­dus uus lü­hioo­per „Ani­ja mõi­sa nee­dus“

86
Lühiooperi „Anija valla needus“ osatäitjad koos lavastaja THOMAS WIEDENHOFERIGA (keskel). Vasakul etenduses osalenud ooperilaulja ja MUBA lauluõpetaja KRISTINA VÄHI. Foto Zoja Hussainova

Ani­ja mõi­sa här­ras­te­ma­jas oli pü­ha­päe­val, 23. au­gus­til esie­ten­dus – Tal­lin­na Muu­si­ka- ja Bal­le­ti­koo­li (MU­BA) ning Ees­ti Muu­si­ka- ja Teat­ria­ka­dee­mia (EM­TA) õpi­la­sed ja vi­list­la­sed esi­ta­sid Tho­mas Wie­den­ho­fe­ri kir­ju­ta­tud ja la­vas­ta­tud lü­hioo­pe­ri „Ani­ja mõi­sa nee­dus“. Hu­vi eten­du­se vas­tu oli se­da­võrd suur, et kui os­te­tud oli 90 pi­le­tit, tu­li pi­le­ti­müük lõ­pe­ta­da – mõi­sa bal­li­saal po­leks roh­kem pealt­vaa­ta­jaid ma­hu­ta­nud.

Saks­maa lau­lu­pe­da­goo­gi ja la­vas­ta­ja Tho­mas Wie­den­ho­fe­ri „Ani­ja mõi­sa nee­dus“ on lu­gu krah­vist, kel on 5 tü­tart ning isa mõt­leb nen­de me­he­le pa­ne­mi­seks väl­ja nõi­du­se. Oo­pe­ris laul­sid ja näit­le­sid Sood­last pä­rit Sil­ver Pii­ro­ja, Sofia Hussainova, Triin-Eliis Süld, Kris­ti­na Po­lov, Pau­la Põh­ja­ki­vi, Iris Roost, Ran­dal Mut­so, Adam Alek­san­der Rem­me ning ko­gu et­te­võt­mi­se al­ga­ta­ja, oo­pe­ri­laul­ja ja MU­BA lau­luõ­pe­ta­ja Kris­ti­na Vä­hi. Tund ae­ga kest­nud eten­du­ses esi­ta­sid noo­red oo­pe­ri­laul­jad ja lau­lu­õpe­ta­ja pea­mi­selt tun­tud, kuid ka vei­di vä­hem­tun­tud oo­pe­ri­aa­riaid, li­saks tu­li neil esi­ta­da sõ­na­list osa. Kõik see õpi­ti sel­geks eten­du­se­le eel­ne­nud kuue päe­va jook­sul meist­rik­las­sis, mi­da viis lä­bi sa­mu­ti Tho­mas Wie­den­ho­fer.

Meist­rik­las­si idee au­tor Kris­ti­na Vä­hi üt­les, et on Tho­mas Wie­den­ho­fe­ri­ga va­rem tei­nud koos­tööd 7-8 la­vas­tu­ses ning aas­ta­tel 2000-2005 Alats­ki­vi los­si päe­va­del, ku­hu Sak­sa la­vas­ta­ja kir­ju­tas igal aas­tal uue tü­ki ning oo­pe­riõ­pi­la­sed esi­ta­sid sel­les Mo­zar­ti eri­ne­vaid aa­riaid ja mit­me­hääl­seid an­samb­leid.

„Tho­mas on oma ala tõe­li­ne meis­ter, laul­nud ise Eu­roo­pa eri oo­pe­ri­ma­ja­des, ning on ka vä­ga tu­gev õpe­ta­ja. Ku­na mi­nu en­da õpi­la­sed, kes lõ­pe­ta­sid MU­BAs 12. klas­si, ei saa­nud koo­lis lau­lu­teat­ri alu­seid ehk õpe­tust, kui­das ha­ka­ta la­val rol­li te­ge­ma, mõt­le­sin te­ma pea­le.

Esial­gu pi­di eten­dus toi­mu­ma Ani­ja mõi­sa­kul­tuu­ri­päe­va raa­mes. Ku­na seal­ne pub­lik ei pruu­gi ol­la vä­ga oo­pe­ri­tead­lik, va­li­sin tun­tu­mad aa­riad – näi­teks Bi­zet „Car­me­nist“ „Ha­ba­ne­ra“, Su­san­na aa­ria Mo­zar­ti „Fi­ga­ro pul­mast“ ja Pa­pa­ge­no ja Pa­pa­ge­na due­ti te­ma „Võ­lu­flöö­dist“, sa­mu­ti ka „Or­lovs­ki kup­leed“ Jo­hann St­raus­si ope­re­tist „Nahk­hiir“,“ rää­kis Kris­ti­na Vä­hi.

Veeb­rua­ris saa­tis ta va­li­tud lood Tho­mas Wie­den­ho­fe­ri­le, kes te­gi neist va­li­ku ning kir­ju­tas Sak­sa sing­si­pe­li laa­dis ehk lau­lu­de ja dia­loo­gi­de va­hel­du­mi­se­ga lü­hioo­pe­ri „Ani­ja mõi­sa nee­dus“. Sak­sa­keel­sed teks­tid tõl­kis ees­ti keel­de te­ma abi­kaa­sa Õn­ne Feld­man-Wie­den­ho­fer. Kont­sert­meis­ter oli Kris­ti­na Vä­hi tü­tar, MU­BA abi­tu­rient Ma­rii He­leen Ma­te­sen.

„La­vas­tusp­rot­sess kes­tis kuus päe­va. Tü­ki sai­me val­mis nel­ja­päe­vaks, ree­del oli mi­tu lä­bi­män­gu, lau­päe­val peap­roov, pü­ha­päe­val esie­ten­dus. Ku­na üks noor­mees jäi hai­geks, pi­din ka ise laul­ma. Meil oli vä­ga to­re eten­dus,“ lau­sus Kris­ti­na Vä­hi.

Ta li­sas, et õpe­ta­ja­na oli suur rõõm tõ­de­da, kui­das õpi­la­sed meist­rik­las­si jook­sul are­ne­sid ja kui­võrd oli neid või­ma­lik val­mis­ta­da et­te tu­le­va­seks la­va­eluks: „See kur­sus oli nei­le üli­va­ja­lik, nad said õp­pi­mi­se mõt­tes vä­ga pal­ju rik­ka­maks.“

Ani­ja mõi­sa te­gev­juht Kad­ri Raud­ki­vi kin­ni­tas, et nad pool­da­vad ala­ti uu­si vah­vaid et­te­võt­mi­si ning olid ko­he nõus, kui Kris­ti­na Vä­hi pak­kus väl­ja idee viia seal oo­pe­riõ­pi­las­te­ga lä­bi meist­ri­kur­sust ja la­vas­ta­da lü­hioo­pe­rit. Esial­gu oli plaan te­ha se­da mõi­sa­kul­tuu­ri­päe­val, kuid ku­na kul­tuur­ka­pi­ta­list sel­le kor­ral­da­mi­seks tä­na­vu toe­tust ei an­tud, ot­sus­ta­ti iga-su­vi­ne mõi­sa­päev ära jät­ta ning te­ha oo­pe­rie­ten­dus eral­di üri­tu­se­na.

Spet­siaal­selt Ani­ja mõi­sa esi­ta­mi­seks mõel­dud „Ani­ja mõi­sa nee­du­se“ jaoks tut­vus Tho­mas Wie­den­ho­fer en­ne sel­le kir­ju­ta­mist Ani­ja mõi­sa aja­loo­ga, vaa­tas mõi­sast pil­te ja vi­deoid.
„Esial­gu nä­gi ta eten­dust vä­ga konk­reet­selt toi­mu­mas här­ras­te­ma­ja ve­ran­da trep­pi­del, seal te­gid nad õpi­las­te­ga ka suu­rem osa proo­ve. Kui vaa­ta­si­me il­ma­tea­det, sel­gus, et eten­du­se­päe­val ki­sub tor­miks. See­tõt­tu teh­ti igaks ju­huks proo­ve ka här­ras­te­ma­ja ees, kus oleks esi­ne­ja­te­le ol­nud ka­tu­seaa­lu­ne ja peal­vaa­ta­jai­le olek­si­me saa­nud tuua tel­gid. Aga ku­na ilm läks tõe­li­selt ra­juks, olid nii peap­roov kui eten­dus mõi­sas sees,“ lau­sus Kad­ri Raud­ki­vi.

Ta li­sas, hil­jem lei­ti, et see oli­gi hea, sääs­tis noor­te laul­ja­te hää­li ning si­se­ruu­mi­des tek­kis mõ­nus at­mos­fäär: „Oo­pe­ri te­ge­vus toi­mus aias ja mõi­sa­toas. Meie saa­li kla­ver oli ehi­tud lil­le­de­ga, bal­li­saa­li uk­sed olid lah­ti, esi­ne­ja­te ta­gant paist­sid fua­jee ja ko­ri­do­rid. Kõik see ai­tas luua teist­moo­di mõ­nu­sa mil­jöö.“

Tä­na­vu „Ani­ja mõi­sa nee­dust“ roh­kem ei män­gi­ta, kuid la­vas­ta­ja on öel­nud, et on val­mis meist­ri­kur­sust lä­bi vii­ma ka tu­le­val su­vel.

Eelmine artikkelTar­bek­laa­si too­dan­gu näi­tus Keh­ra muu­seu­mis on ol­nud me­nu­kas
Järgmine artikkelPolitseiuudised