ANTS AAMAN vanem
Jõulu eel ilmunud Ülle Tamme lugu noorest perest, kes esivanemate Matti talukohas oma elu seab ja tulevikku vaatab, kõnetas mind nõnda, et kutsus mõtteid ja mälestusi avaldama: ka minu sünnitalu püsimine kõikus 1952. aastal noateral, kodu oli hinnatud, majakraam osaliselt kokkupandud, ootasime väljakolimiskäsku, kuid hea saatus otsustas, et polügooni piir jäi 70 meetri kaugusele elumaja seinast.
Selle looduskauni ja kultuuriloolise pühamu (polügooni ala) käekäigu murest avaldas ajaleht Edasi 23. novembril 1988 minult täisleheküljelise artikli „Kui kauaks jääb Eestimaa Koitjärveta” ning 1989 kirjutasin kuuldemängu „Polügoon”, mis on lavastatud Eesti Raadioteatris ja Kölni Raadioteatris Saksamaal.
Noore mehena töötasin Pavlovski sõjaväemetsamajandis metsavahina, olen Matti metsavahi talus mitmeid öid ja päevi metsapõlengute ajal tulevalves olles veetnud. Matti talust välja aetud praeguse noorperemehe esivanemad olid tuttavad minu vanematega ja nõnda saatsid nad minuga neile terviseid, kui olin Loksa keskkooli koolipoiss, nemad olid leidnud endale elu-ja töökoha Loksal: pereisa kooli majahoidja ja kütjana ning abikaasa lahke kokatädina.
Polügooni alale jäävaid elanikke ei asustatud ringi, nad lihtsalt aeti oma kodust välja, igaüks võis vabalt valida kuhu ja kuidas oma elu edasi korraldada. Maha jäänud kodude eest tasuti ja see tasu ei olnud tolle aja kohta eriti naeruväärne, sõltudes hoonete suurusest ja märkimisväärselt õunapuude ning marjapõõsaste arvust. Kohalikud maakorraldajad, üks nendest oli ka nüüdses Kuusalu vallas algaastail töötanud maakorraldaja ja abivallavanema Jaan Ehandi isa, püüdsid välja-aetavatele hindamisakte võimalikult soodsalt koostada.
Minu vanaisa, esimeses maailmasõjas käinud ja viis aastat Saksamaal sõjavangina talus tööl olnud mees asus 1953. aastal hoogsalt õunapuid ja marjapõõsaid istutama ja mässas sellega nädalaid ja kuid. Kui vanaema torises, et polügooni piir on ju nüüd paigas ja vaja oleks tarvilikemaid töid teha, vastas vanaisa lühidalt: „Ei vankat tea uskuda, tema tõstab piiri sinna-tänna kuhu tahab.”Ja istutas aga põõsaid edasi.
Põhjus, miks tühjendati elanikest Koitjärve, Kõrveveski, Suru, Pala, Pruuna-Eeskõrve, Pruuna-Tagakõrve, Koonukõrve, Lepasilla, Koolme, Kulli, Apuparra, Augjärve, Tereska, Oja, Järvi, Mähuste, Pühameeste, Tõdvakõnnu, Aru, Apliku, Kaikamäe, Kalgu, Tepu, Oherpalu, osa Hirvli ja Pillapalu küla taludest, polnud kindlasti mitte ainult paslikum koht sõjaväe polügooniks, (teatavasti oli see pindalalt suurim baltikumis, Nõukogude Liidus teisel kohal) vaid väga eraldatud külade ja üksikute metsaperede sobimatuses nõukogude eesti ülesehitamisel. Eraldatus tekitab isemõtlemist, mis võib valitsejale kirstunaelaks saada.
Omaaegses Suru külas oli mõis, 58 talu, piimatalitus ja 6 klassiline kool. Ka Pala külas oli kool, mille juhataja kooli mahajätmisega viivitas, nõnda sidusid sõdurid trossi koolimaja sarikate külge ja tank vedas majal katuse maha sel ajal kui lapsed tunnis istusid.
Toon ka ühe näite, mis peaks ilmestama, et nõukogude eesti võimumehed ei teinud vähimatki, et säästa kodusid. Suru külas Nõmme talus elasid õde-venda Söembachid. Kui elamised olid hinnatud ja Nõmme talu eest kompensatsioongi tasutud, kirjutas Gustav Söembach palvekirja, mille kohalik varumisagent vene keelde ümber pani ja kuhu tollane Kõnnu külanõukogu esimees Oldi Luks naljaviluks pitsatigi alla lõi ning kiri rändas siinse polügoonialaga tegelevasse sõjaväeringkonda. Imede-ime, paari nädala pärast saabus punaste kirjade ja mitme tähtsa templiga slaavikeelne paber kinnitades, et Söembachid võivad Suru külas Nõmme talus edasi elada. Erakutena elanud õe-venna maine tee sai lõppeda oma kodus ja hoonedki on nüüdseks lagunenud, aga meil on põhjust arvata, et paljud elanikud võinuks oma kodudesse jääda, kui vaid meie omamaine võim seda soovinuks.
Paraku käituvad omatahtsi ja kultuurilugu moonutades ka praeguse aja ametnikud. Matti talu viimine Suru külla võib põhjendatudki olla, sest minu teada nimetati Matti talu Koitjärve külla nõukogude ajal, kuid Koitjärve piiri toomine vastu Aru, Kosu, Kursi ja Hirvli külade piiri, Koitjärve paikkonna ajaloolist piiri kümnete kilomeetrite võrra laiendades, on vägivald kultuurimälu kallal. Ametnikud, kes demonstreerides oma kultuuriloolist harimatust, ei tohiks Koitjärve nime suvaliselt käsitleda, sest usun, et eesti kultuuri ja kirjandusloo seisukohalt on uutel uurijate põlvkondadel, (kel peaks olema vabad käed põhjalikuks teistsuguseks kirjandusseoste tõlgenduseks) öelda oma sõna A. H. Tammsaare loomingu ja Koitjärve kui paikkonna kohta.
Anton Hansen kirjutab Tallinna Teatajas (25. sept. 1916) Soodla jõest: „Langeks aga jõe vesi paar jalga, siis sünniks jõe kallastega ja ümberkaudsete maadega vististi päris ime.” „Tõe ja õiguse” esimeses osas arutleb Andres: „Mis oleks, kui saaks nõnda teha, et jõgi hakkaks ka Vargamäe mail kiiremalt voolama ja et veepind temas langeks selle tõttu paar jalga.”
Siia tuleks lisada, et ka Soodla jõgi lookleb Vargamägedest mööda ja pisikest kasvu Tuurmanni vanamees Koitjärve külast, kes ka tubli napsimees olnud, peaaegu kõik Oru Pearu vimkad Koitjärve külas ammu enne romaani kirjutamist korda saatis. Tuleks mainida sedagi, et „Tõe ja õiguse” esimeses osas on palju rangelt kohalikke Kuusalu kandi murdesõnu, sest Koitjärve küla käis Kuusalu kirikus. Ent kirjandusuurijad nõukogude Eestis suunasid ilmeksimatu kindlusega kõik suurromaani esimeses osas toimuva Albu valda Jägala jõele, sest Koitjärve kui paikkond oli tabu ja eks tahtsid uurijadki võid ja vorsti leivale lisada.
Romaani „Kõrboja peremees” polnud lihtsalt võimalik mujale kui Koitjärve külla paigutada ja nõukogude aja lõpu poole asuti filmivõtteid Paukjärve kaldal tegema. Aga paraku hävitati kultuuriloomise sildi all ka võimalikku kultuuripärandit. Oma mälestustes kirjutab Leeni Ploompuu, ehk Laane Leeni, kuidas nad Oru Antoniga pärast öö läbi Metstoa pulmas tantsimist käest kinni varases hommikuvalguses Paukjärve kaldale jalutasid ja istusid liivasele kõrgele järvekaldale teine teise väga lähestikku kasvava männitüve vastu, kust oli lähim vaade Paukjärve saarele. Nad vestlesid kaua ja siis küsis Oru Anton luba oma kaaslast suudelda.
„Kõrboja peremehe” filmigrupp taotles sõjaväe metskonnast loa kolme suure elujõus männi mahalõikamiseks just paigast, kus suure tõenäosusega istusid Laane Leeni ja Oru Anton. Luba ka saadi ja puud lõigati, sest need segasid filmivõtteid Paukjärve saarel! Püüdsin juhtunut omal ajal ka avalikustada, kuid nagu ikka oli puutumatuid inimesi.
Matti talu noortel, leidmaks dokumentaalset tõestust elektriühenduse olemasolu kohta talus, oleks ehk kõige lootusrikkam otsida nii Kahala sovhoosi kui ka Kirovi kolhoosi Kolga osakonna arhiive, sest elektrimaksu Matti talust maksti neisse kassadesse.
Veel soovin Matti talu noortele meelekindlust valitud teel. Armastatud paik ja kodu on ka võimalikes eksimustes ja valus Sinu kõige truum hingehoidja, kellele võid mõtetes kõike pihtida kartmata, et keegi Sinu muret ära kasutada saaks.
Sõnumitooja lugejatele soovin, et uue aasta iga päev kas või pisikillukese rõõmu leiaks.
