
Tartu Maraton pani pühapäeval proovile nii suusataja kehalise kui ka vaimse jõu, 63 kilomeetri finišis Elvas tunti tehtu üle rahulolu ja rõõmu.
Kui 50aastane Rain Lillsoo sai neli aastat nooremalt vennalt Tarmo Lillsoolt möödunud neljapäeval telefonikõne tulla ka Tartu Maratonile, ei mõelnud kehralane kaua: „Olin sel talvel suusatanud ligi kakssada kilomeetrit ja vorm oli olemas. Vahel varemgi on juhtunud, et kui kaks venda on otsustanud mingil võistlusel osaleda, kus siis kolmaski saab jätta minemata!”
Rahvusvahelise suusamaratonide sarja Worldloppeti Masteri tiitlit omav Indrek Lillsoo startis Tartu Maratonile kümnendat korda. Finišikanga all Elvas kordasid vennad enda ühist saavutust 1987. aastast, kui nad Kehra keskkooli õpilastena esimest korda kõik kolmekesi Eesti populaarseima harrastusspordivõistluse lõpetasid.
Rain Lillsoo meenutas 34 aasta tagust maratoni, mis oli juba tema neljas osaluskord: „Sõitsime laupäeval Kehra paberivabriku bussiga Tartusse, öömaja saime Sõbra tänava klubis, kus määrisime suuski ja magasime madratsitel.”
Varahommikul sõideti Otepää suunas, starti ootas üle üheksa tuhande suusataja. Toona vaid 12aastasele Tarmo Lillsoole jättis stardimelu Matu väljal kustumatu elamuse: „Parklas oli busside lõputu rivi, inimesed seisid üksteise taga reas nagu Rooma sõdurid. Midagi sellist polnud kõrvale panna, muidugi tahtsin sinna minna!”
16aastane Rain Lillsoo oli 58 km distantsil 1564., peagi 14aastaseks saav Indrek Lillsoo 2800. ja Tarmo Lillsoo 3152. Finišeerijaid oli 8831. Küllap oli maratonil suusatamine oluline verstapost vendade sportlikus kujunemisloos. Hiljem on nad koos võistelnud orienteerumises ja rogainidel, praegu ajavad Kehra Snaipersi jäähokimeeskonnas litrit taga.
Seekord jõudis vendadest esimesena Elvasse Indrek (3:42.55, 176.). Tagumises grupis startinud Tarmo ei jäänud palju maha (3:55.38, 327.). Rain edenes endale jõukohases tempos (4:27.52, 816.).
„Kui vennad tulid väikestena kahekesi minuga maadlema, siis sain neist ühe käega jagu. Nüüd olen leppinud, et nad mind selja taha jätavad,” ütles Rain Lillsoo.
Neli korda täispika triatloni läbinud Tarmo Lillsool on nii tugev vastupidavuse alusmüür, et neljatunnine suusasõit tuli ligi kümme tundi kestva Ironmaniga võrreldes märksa hõlpsamini: „Kui sa tunned finišis häid emotsioone, siis pole tähtis, mis ajaga distantsi läbisid või mis koha said. Harrastussporti tuleb teha hea emotsiooni pärast!”
Retrosuusatajate lustlik sõit
Tagni Jõeleht ja Kärt Käärst otsustasid maratoni läbida üheskoos retrosuuskadel ja vanamoodsas riietuses. Nad ajasid teiste suusatajatega juttu, jõid mustikasuppi ja teed, ampsasid soolakurki. Esimest korda nii pikal distantsil osalenud Kolga kooli orienteerumisringi juhendaja Tagni Jõeleht oli võtnud kaasa glükoosi ja sidrunivett, et kahe teeninduspunkti vahel end kosutada, kui oleks väga raskeks läinud.
Tagni Jõeleht kasutas 1985. aasta suuski, millega tema õemees oli kooli ajal sõitnud: „Need said korralikult määritud ja pidamisteip alla pandud. Suusad toimisid hästi. Metallkepid kippusid pehmesse lumme takerduma ja neid tuli kõvasti sikutada. Umbes poolel maal said varbad märjaks ja lõpuks jalad lausa pahkluuni. Varbad hakkasid külmetama, mistõttu oli keeruline õiget tehnikat kasutada.”
Neljateistkümnendat korda Tartu Maratonil osalenud Kärt Käärst oli veidi kurb, et ei saanud suuski pidama: „Proovisin peaaegu igas teeninduspunktis eri määrdevõimalusi, mis aga kahjuks üle paari kilomeetri ei aidanud. Metallkepid olid uskumatult rasked ja vähe treenitud käed väsisid. Ma ei pingutanud, kulgesin ja nautisin.”
Naistel kulus Otepäält Elvasse jõudmiseks pisut üle seitsme ja poole tunni. Tagni Jõeleht võttis sportliku elamuse kokku: „Hoidsime lauluga tuju üleval ja tulime koos võiduka lõpuni. Hea kaaslane on pikal sõidul väga oluline!”