Sina oled­ki krii­si la­hen­dus

IN­GELD­RIN AUG,
va­ba­taht­lik me­re­pääst­ja

Ta­hak­sin mi­na­gi rää­ki­da hoo­pis muust. Käe­so­le­val nais­te­päe­va nä­da­lal näi­teks sel­lest, kui­das kom­merts­li­ku lil­le­de-šo­ko­laa­di kin­ki­mi­se ase­mel tä­his­ta­da se­da päe­va mõ­tes­ta­tult ja nai­si pä­ri­selt või­mes­ta­valt. See idee jääb järg­mi­seks kor­raks, sest ol­gu meil mis­ta­hes täht­päe­vad ka­lend­ris, üks glo­baal­ne ja­ma mõ­ju­tab ko­gu me toi­mi­mist.

Ko­roo­na­vii­ru­se pan­dee­mia on põh­jus­ta­nud glo­baal­se krii­si, mil­lel on mõ­ju iga­le ini­me­se­le isik­li­kult, aga laie­malt ka kõi­gi­le ma­jan­dus­sek­to­ri­te­le. Kõi­ge roh­kem on kan­na­ta­nud need vald­kon­nad, mis on vii­ru­se le­vi­ku tõ­kes­ta­mi­seks sea­tud pii­ran­gu­test enim mõ­ju­ta­tud – ma­ju­tus, toit­lus­tus, rei­si­sek­tor, mee­le­la­hu­tus. Aga te­ge­li­kult on olu­kord tä­bar kõik­jal, ala­tes ha­ri­du­sest ter­vis­hoiu­ni.

Krii­si mõ­ju ma­jan­du­se­le on nii­võrd mit­me­ta­hu­li­ne: hai­ges­tu­nud ja ene­sei­so­lat­sioo­nis ini­me­sed ei töö­ta ega loo väär­tust ta­va­pä­ra­sel vii­sil, vii­ru­se­ga võit­le­mi­seks sea­tud pii­ran­gud ta­kis­ta­vad ma­jan­du­se toi­mi­mist ning krii­si tõt­tu tek­ki­nud eba­kind­lus mõ­ju­tab ini­mes­te, et­te­võ­te­te ja va­lit­sus­te käi­tu­mist prae­gu ja tu­le­vi­kus.

On va­le loo­ta, et pan­dee­mia kaob sa­ma kii­res­ti, na­gu tek­kis, ja elu pöör­dub en­di­se­le ra­ja­le. Pi­gem on see kaa­sa too­nud pü­si­vad muu­tu­sed ning maailm on lii­ku­nud va­ra­se­mast eri­ne­va­le aren­gu­ra­ja­le.

Tõe­näo­li­selt ei kii­da me ku­na­gi enam oma ta­ti­se ni­na­ga ja kö­ha­ta­vat kol­lee­gi vap­ru­se eest, kui ta on ot­sus­ta­nud töö­le tul­la. Uus nor­maal­sus on ta pi­ke­ma ju­tu­ta ko­ju pa­ra­ne­ma saa­ta. Me ei vaa­ta enam ku­na­gi veid­ralt näo­mas­ki kand­vat hii­na tu­ris­ti. Pi­gem loo­da­me, et tu­ris­ti­de gru­pid taas meie ko­du­maad avas­ta­ma saa­vad tul­la; või­ma­lik, et vii­rus­te ajal on näo­mas­ki kand­mi­se ta­va ka eest­las­te hul­gas tul­nud, et jää­da. Suu­re tõe­näo­su­se­ga taas­ta­tak­se va­ba rei­si­mi­se või­ma­lus rii­ki­de va­hel vaid vakt­si­nee­ri­mis­pas­si alu­sel ning on möö­das ajad, kui pii­sab isi­ku­tun­nis­tu­sest ja len­nu­pi­le­tist, et koh­ver pak­ki­da ja rei­si­soov rea­li­see­ri­da.

Vakt­si­nee­ri­mi­sot­sus on meie sü­ga­valt isik­lik va­lik. Ole­me aga sei­sus, kus igal ko­da­ni­kul tu­leb võt­ta vas­tu­tus. Vas­tu­tus on akt­sep­tee­ri­mi­ne, et si­na­gi oled pan­dee­mia nii ula­tus­li­ku tõu­su põh­jus kui ka la­hen­dus.

Vakt­si­nee­ri­ma min­nes ai­tad tõ­hu­salt kaa­sa, et saak­si­me naas­ta vei­di küll jää­da­valt muu­tu­nud, aga siis­ki nor­maal­se elu­kor­ral­du­se juur­de. Et si­nu laps või lap­se­laps saaks taas ta­va­pä­ra­sel vii­sil koo­li ja sõp­ra­de­le kül­la na­gu vii­ma­ti aas­ta ta­ga­si; tut­tav me­dit­sii­ni­töö­ta­ja lu­ba­da en­da­le ome­ti kord puh­kust; sõ­ber, kes tee­nib lei­ba tu­ris­mi- või mee­le­la­hu­tus­sek­to­ris, oma ar­mas­ta­tud ame­tit eda­si pi­da­da.

Ka veen­du­nud vakt­sii­ni­vas­ta­ne mõel­gu eel­ne­nud näi­de­te­le. Kui need ar­gu­men­did jää­vad lah­jaks, siis võib mõel­da ka vä­hi­hai­ge su­gu­la­se või sõb­ra pea­le. Sa­mal ajal, kui si­na sei­sad oma va­ba­du­se eest mit­te vakt­si­nee­ri­da, sei­sad sa ka vä­hi­hai­ge ja te­ma plaa­ni­li­se ra­vi va­hel, sest voo­di­ko­had on täi­tu­nud ko­roo­na­hai­ge­te­ga ning abi­va­ja­jad jää­vad plaa­ni­li­se ra­vi­ta ja või­vad sur­ra.

Usal­da­me tead­la­si, kes kin­ni­ta­vad, et ko­roo­na või­ma­li­ku lä­bi­põ­de­mi­se­ga kaas­ne­vad pal­ju suu­re­mad pü­si­va­te tü­sis­tus­te ris­kid kui vakt­si­nee­ri­mi­se­ga. Aru­te­lud tee­mal, kel­le süül on olu­kord nii ras­keks muu­tu­nud, kas mask ik­ka kait­seb, kas lii­ku­mis­pii­rang mi­nu õi­gu­si rii­vab, meid ei ai­ta. Võ­ta­me vas­tu­tu­se, et ole­me igaüks olu­li­ne osa la­hen­du­sest – kan­na­me mas­ki ning la­se­me end vakt­si­nee­ri­da, se­da ko­he esi­me­sel kut­sel.