Saabuv pühapäev on esimene nelipüha

14
ANTS AAMAN.

ANTS AAMAN,
taluperemees

Jälle on jõudmas siia looduse imeline aeg, nelipühad ehk rahvasuus ka suvistepühad, mil kõik meie ümber õitseb ja tärkava elujõu naudingut pakub. Ainult ava end ja võta see tasuta pakutav vaimutoit vastu.

Teisel nelipühal, 1. juunil 2009. aastal andis mu esimene õpetaja Helve Tamvelius minule mälestuseks omakäeliselt kirjutatud ja signeeritud luuletuse: „Nelipühad”.

Esitasin luuletuse Kuu-salu valla aukodaniku Helve Tamveliuse muldasängitamisel tema saatjatele, mis osutus täielikuks üllatuseks, sest autor polnud seda varem kellelegi usaldanud. Saatsin nüüd luuletuse Sõnumitooja toimetusele.

Nelipühad, looduse õitsemise aeg, on seotud Jeesus Kristuse ülestõusmisega ja saabuvad alati 50 päeva pärast ülestõusmis. Nelipühad on liikuv püha nagu ülestõusmispühadki ja peaks andma lootust Kristuse tagasitulekuks.

Nelipühilaste liikumine sai alguse USAs – Kansases 1901. aastal ja jõudis organiseeritult Eestisse 1925. aastal.

Enamasti võtsid Eesti kristlikud kogudused nelipüha tähistamise üle surnuaiapüha pidamiseks. Ja mis võiks olla kenam, kui mälestada õiteehtes maal oma lahkunud esivanemaid – vili oli külvatud, loomad karjamaal ja heinaajani oli veel aega küll.

Nelipühade kaks püha olid riiklikud, õhtutel kõlasid kõikidel külakiikedel rõõmsad laulud ja tantsiti öötundideni.

Siis tuldi koju ja suiguti rahulikule unele tuppa toodud ja veeämbrisse asetatud noorte kaskede imelises lehehurmas. Noori kaski nimetati meiudeks.

Meil on kahjuks nii, et iga uus võimulesaaja hävitab traditsiooni ja kujundab elu oma nokalaulu järgi. Nõukogude võim keelas surnuaiapühade pidamise nelipühade ajal. Kuusalu pikaaegne pastor Eduard Salumäe sai loa pidada surnuaiapüha igal aastal juulikuu esimesel pühapäeval, mis on samuti liikuva kuupäevaga ega vajanud meelde tuletamist. Paraku on Kuusalu praegune kalmistupüha juunis võidupäeval, mis on niigi koormatud muude üritustega. Kas ei võiks taastada esimese Eesti Vabariigi aegset traditsiooni?

Üleilmne globaliseerumine on juba lõiganud läbi meie veresideme mälu kodu- ja rahvakultuuriga. Meie president ei astu kirikusse ja meie valitsus kaotab sõjaväest kaplanid – punavõimu külvatud ateism õitseb väga viljakal pinnal. Eesti Keele Instituudi eestvõttel on kaotatud riiklikust aadress-registrist mõisted talu ja küla. Aga annab veel minna – kuni traktoriga ühtne tekk meie vaimu üle veetakse.

Oma lihtsuses loovad Helve Tamveliuse salmid võrratu pildi esimese Eesti Vabariigi lõpuaja taluinimeste hingeelust.

Kodust ja kodumaast saadi täiuslik rahuldus nii hingele kui ihule – ei värisetud paanikahoogudes, kui Kreekasse või Türgimaale puhkama ei saa.

Helve Tamveliuse sünnikodu, Külaotsa talu Kosu külas, on arhailine suvekodu tema venna Indreku perele. Külaotsa talumaal asub puitmajafirma Nordic Houses edukas tootmiskompleks. Talu rohumaid hooldab siinkirjutaja.

Külaotsa talumaja juurde kuulub harva esinev suur talupark, mida salmi pandud väike vend Indrek, kes on sündinud 1. septembril 1933, veel möödunud suvel käsivikatiga üle niitis. Hingerahu kõigile ja tooge nelipühadeks meiud tuppa!