HANNES RUMM, sotsiaaldemokraat, Riigikogu võlakaitse töörühma liige
Viimastel kuudel on lehti lugedes alatihti meel mõru, sest üha rohkem kirjutatakse lugusid peredest, kes on töö kaotamise tõttu sattunud oma eluasemelaenude tagasimaksmisega väga raskesse olukorda.
Toon näiteks loo üksikemast, kes ostis paar aastat tagasi Mustamäele 2toalise korteri ja maksis selle eest miljon krooni. Masu võttis naiselt töö ning kohe kaotas pere ka kodu, kuna pank pani nende korteri sundmüüki. Mis kõige hullem – korteri hind oli vahepeal kõvasti kukkunud, mistõttu ei katnud selle sundmüügist saadud raha võlasummat ning õnnetule naisele jääb pikaks ajaks kaela võlakoorem kodu eest, mida tal enam ei ole.
Praegu ei saa riik selliste perede kaitseks midagi ette võtta. Samas on meil eluasemelaenu võtnud üle 130 000 pere, kellest ligi 6000-l on raskusi võlgade tasumisega.
Kui lepime sellega, et tuhanded pered kaotavad masu tõttu töö ja kodu, kuid jäävad laenu edasi maksma, siis tähendab see mitte ainult nende perekondade üleöö vaesumist, vaid tõsiseid sotsiaalseid probleeme pikkadeks aastateks tervele riigile.
Olukorra leevendamiseks töötab Riigikogu õiguskomisjoni juures võlakaitseseaduse töörühm, mis otsib lahendusi nii ajutiselt makseraskustesse sattunud kui ka lootusetute võlgnike jaoks.
Sotsiaaldemokraatide hinnangul kohtleb Eesti riik praegu täiesti ebavõrdselt ettevõtteid ja inimesi. Kui ettevõte satub pankrotiohtu, võib ta saneerimismenetluse abil saada lisaaega oma töö ümberkorraldamiseks ja võlgade ajatamiseks. Sellisele ettevõttele jaluletõusmiseks uue võimaluse andmine toimub kohtu abil ning seaduse alusel.
Samasugust kohtu kaitset ja abi oma võlgade ajatamiseks vajavad kahtlemata ka laenu võtnud üksikisikud. Valmiva võlakaitseseaduse esimese eelnõu kohaselt annab riik ajutistesse raskustesse sattunud võlgnikele võimaluse pöörduda kohtu poole avaldusega võlgade üle vaatamiseks ja ajatamiseks.
Lootusetute laenude puhul – näiteks juhul, kui võlasumma ulatub 4-5 miljoni kroonini ning kohtu hinnangul pole perel lootustki seda isegi väga pika aja vältel tööga tagasi teenida – tasub senisest rohkem kasutada üksikisiku pankrotti. Sõna „pankrot“ kõlab ehmatavalt ja seetõttu esitati mullu kõigest 167 üksikisiku pankrotiavaldust (esitajate seas oli nii võlgnikke kui võlausaldajaid).
Samas annab pankrot võimaluse vabaneda pikast võlaorjusest ja tulla tagasi tavaellu. Kahjuks on praegune pankrotiperiood määratud 5 aasta pikkusena, mille vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi maha arvestamist loovutama 75-85%.
Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ning anda kohtule võimalus rakendada pankrotiaega paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kolm aastat ja võlgnik tasub võlausaldajatele sel ajal ausalt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kolme aasta möödudes tema võlg. Teisisõnu kehtib elus mõnikord tõesti põhimõte – parem õudne lõpp kui lõputu õudus.
