Kuusalurahva Teatri uus lavastus on luulekohviku vormis

1201
Narr Andrew stseen Robert Burnsi „Lõbusatest kerjustest“: Inge Aun, Terje Multer, INGE LUKME, ENN KIRSMAN ja Kaupo Rüütsalu.

Luulekohviku „Raske on rõõmuta elada” kava pani kokku ja lavastas TÕNU TAMM.

Mis ühendab lasteraamatut „Alice imedemaal”, Robert Burnsi, Hando Runnelit, Anton Hansen Tammsaaret, Ott Arderit ja Betti Alverit – lavastaja Tõnu Tamm ütleb,   et   neid   seovad   Betti   Alveri luuleread „Raske on rõõmuta elada”. Selle pealkirjaga luulelavastus esietendus tema juhendamisel Kuusalu rahvamajas 3. mail.
Luulekohvik Kuusalu rahvamajas tähendab seda, et publik istub kohvikulaudades, sööb ja joob ning naudib luulekava näitlejate esituses. Korraga mahub rahvamaja saali kuni 60 vaatajat. Vahetult enne esietendust said valmis puidust kohvikulauad, mille organiseeris Kaupo Parve.
Laval olid Elvi Reinvald, Ene Valdmann, Enn Kirsman, Inge Aun, Inge Lukme, Joonas Pürg, Kaupo Parve, Kaupo Rüütsalu, Mart Almers, Terje Multer ja Tiia Kumm.
„Eesmärk polnud teha sentimentaalselt kurba ning kassiahastust tekitavat lugu, vaid otsida elu helgemat poolt, leida, kust see tuleb ning sellele toetuda,” rääkis lavastaja.
Ta sõnas, et on Kuusalurahva Teatri näitlejatega väga rahul: „Nad on väga tublid arvestades seda, et tegu on harrastusnäitlejatega, kes teevad iga päev hoopis muud tööd. Sellised inimesed, kes suudavad niimoodi luulet lugeda ja kanda selle mõtet, on suur rõõm.”
„Raske on rõõmuta elada” on Kuusalu vallas Andineeme külas elava lavastaja neljas tükk Kuusalurahva Teatriga. Ta lausus, et luulekohviku idee tekkis möödunud aasta sügisel, kui trupiliikmed avaldasid soovi katsetada midagi täiesti uut võrreldes klassikalise näitemänguga: „Näitlejad soovisid esitada luulet, palusid, et valiksin midagi välja ning pakkusid ise juurde. Valisime luule esitamiseks veidravõitu vormi, kus näitlejad piiluvad kardina vahelt. Kõrtsimiljööd võiks simuleerida ka igavamalt, kuid meie valisime huvitavama lahenduse.”
Ta sõnas, et lavastuse luule pole kergete killast: „Kõik need luuletajad on väga sügavad ning absurdiklassika „Alice Imedemaal” teeb loo veel keerulisemaks. Luuleteksti pähejäämine sõltub inimesest. Luuletus jääb meelde, kui tead täpselt, mida ütled, kellele ja kuidas tahad end väljendada. Kui näitlejal on luuletuses selge mõte, mis teda erutab ja mida soovib edasi öelda, on tulemus hea.”
Luulekava hakkas Kuusalurahva Teater õppima möödunud aasta lõpus, lavastaja sõnul on kujunenud nii, et aastas tullakse välja ühe uue tükiga: „Rohkem pole füüsiliselt võimalik uusi lavastusi õppida. Näitlejad tulevad õhtuti töölt, on väsinud ning saame kokku maksimum kaks korda nädalas. Vahel enne esietendust lausa kolm korda. See on väsitav ning tuleb teha millegi muu arvelt.”
Trupi kavast pole väljas ka möödunud aastal esietendunud „Teise mehe pea”, lavastaja sõnul võiks kavas olla ideaalis korraga 3 näidendit, siis saaks kanda teatri nime: „Luulelavastust plaanime teha Kuusalus veel paar korda mai lõpus. Seejärel läheme sinna, kuhu kutsutakse.”
Harrastusteatrite festivalile ei plaani ta trupiga minna: „Ma pole festivalide austaja. Seda piiravad ajalimiidid ning äraelanud vorm, mis on minu jaoks liiga formaalne. Žürii on aastakümneid sama. Meil on repertuaaris ainult kogu õhtut täitvad lavastused, mis festivalide kavadesse ei mahu ning poolikuna pole mõtet neid mängida.”
Esimest korda oli Kuusalurahva Teatri põhitrupiga laval Inge Lukme: „Meie trupp on väga vahva seltskond. Proovides mõistsin, et ühine näitemäng ühendab meid tunduvalt rohkem kui kusagil kontoriruumis koos töötamine. Esimene töö oli trupi ja grupikäitumise reeglite tundmaõppimine. Näitlemine sidus meid ilmselt palju rohkem kui mõni muu olukord seda teinud oleks.”
Viimati tegeles ta näitlemisega kooliajal, pärast seda on olnud Rakveres lavalise liikumise õpetaja: „Näitlemine on minu jaoks mõnus lapsepõlvemeenutus, puutusin Rakveres kokku veidi teistsuguse teatriga, mida tehakse näiteks Baltoscandal festivalidel. Kuusalurahva Teatri tükk hakkas minu jaoks elama siis, kui tegevus laval laienes ning luuletuste lugemisele lisandusid erinevad tegevused ja liikumised. Kohati on mul keeruline tajuda tervikut, kuid siinkohal tuleb usaldada lavastajat.”
Lavastust vaatamas käinud Maria Kirtsi ütles, et pole varem Kuusalurahva Teatri tükke näinud: „Etendus oli väga hea. Eriti meeldisid erinevad lahendused, näiteks see, kuidas näitlejad kardina tagant piiludes nägusid tegid. Oli huvitav vaadata esimesest sekundist viimaste sõnadeni.”