Sakart­ve­lo/Gruu­sia – kuu­ma päi­ke­se, kõr­ge­te mä­ge­de, vei­ni ja pa­la­va kü­la­lis­lah­ku­se maa

42
Ho­tel­li ter­ras­silt ava­nes hun­ni­tu vaa­de pais­jär­ve­le ning te­mas pee­gel­du­va­te­le Suur-Kau­ka­su­se mä­ge­de­le.

ENN KIRS­MAN,
Kuu­sa­lu val­la­vo­li­ko­gu liige

Kui kõik agu­sihv­ka­li­kult al­gu­sest pea­le ja au­salt ära rää­ki­da, tu­leks min­na mit­meid-mit­meid häid aas­taid – um­bes küm­me­kond – ta­ga­si, kui Kol­ga koo­li en­di­ne di­rek­tor, prae­gu­ne Kuu­sa­lu val­la­va­lit­su­se ja Kol­ga-Kuu­sa­lu kam­mer­koo­ri lii­ge Mart Laan­pe­re sõi­tis tööas­jus sa­ge­das­ti Gruu­sia va­het ning tal tek­kis se­da ime­list maad tund­ma õp­pi­des mõ­te, et se­da ilu tu­leks ka teis­te­ga ja­ga­da. Nii sai al­gu­se koo­ri­de arg­lik sõp­rus­su­he Gur­jaa­ni (loe: gurdžaa­ni) ini­mes­te­ga, mis on tä­na­seks vor­mis­ta­tud oma­va­lit­sus­te va­he­li­se koos­töö­le­pin­gu­na. Gur­jaa­nist on saa­nud li­saks Lõu­na-Soo­mes asu­va­le Si­poo val­la­le Kuu­sa­lu tei­ne amet­lik sõp­rus­oma­va­lit­sus.

Sel­le­sa­ma sõp­rus­le­pin­gu kin­ni­tu­seks vii­bis Gur­jaa­ni esin­dus käe­so­le­va aas­ta Kuu­sa­lu lau­rit­sa­päe­va pi­dus­tus­tel (loe täp­se­malt 28. au­gus­ti Sõ­nu­mi­too­jast). Kuu­sa­lu val­la ka­he­liik­me­li­sel de­le­gat­sioo­nil, mil­le koos­sei­su kuu­lus li­saks val­la­vo­li­ko­gu esi­mees Mar­gus Soo­mi­le ka al­la­kir­ju­ta­nu, oli meel­div „ko­hus­tus“ te­ha ok­toob­ri al­gu­ses vas­tu­vi­siit Gruu­sias­se, kus toi­mus seal­se piir­kon­na suu­rim sünd­mus – vei­ni­fes­ti­val.

Eest­la­sed ni­me­ta­vad ül­di­selt rii­ke ja lin­nu sa­ma ni­me­ga, na­gu tee­vad ko­ha­li­kud. Nii on Bir­mast saa­nud Myan­mar, Ele­van­di­luu­ran­ni­kust Cô­te d’Ivoi­re või Mol­do­va pea­lin­nast Ki­šin­jo­vivst Chișinău.

Ome­ti­gi ei ni­me­ta gru­sii­nid oma maad Gruu­siaks, na­gu tee­me se­da meie, vaid nen­de jaoks on te­gu hoo­pis საქართველო’ga (Sa­kar­tve­lo’ga) – mis tä­hen­dab tõl­kes koh­ta, kus ela­tak­se – Sa­kart­ve­lo on maa, kus ela­vad ini­me­sed.

Lää­ne­maailm, ku­hu meie­gi en­nast lu­ge­da soo­vi­me, kut­sub rii­ki Geor­giaks (hääl­da­tak­se sa­mu­ti na­gu kir­ju­ta­tak­se). See ni­mi tu­leb kree­kakee­l­sest sõ­nast γεωργός (geor­gos) ja tä­hen­dab „maa­ha­ri­jat“. Ehk siis Geor­gia on maa­ha­ri­ja­te maa.

See­vas­tu Ve­ne­maa, ve­ne kee­le ja kul­tuu­ri mõ­ju­piir­kon­na ela­ni­kud, kah­juks ka Ees­ti amet­lik lek­si­ka, ni­me­ta­vad rii­ki Gruu­siaks. See ni­mi tu­leb pär­sia­keel­sest sõ­nast gurğ (gurž), mis tä­hen­dab hun­ti – ehk siis Gruu­sia on hun­ti­de maa.

On ik­ka va­he küll, kas te­gu on maa­ga, kus ela­vad ini­me­sed (ol­gu need siis kas või maa­ha­ri­jad) või hun­did. See­pä­rast soo­vi­vad ko­ha­li­kud, et nen­de ko­du­maad ni­me­ta­taks pi­gem Sa­kart­ve­loks või Geor­giaks, aga mit­te Gruu­siaks. Lee­du­kad on­gi as­tu­nud sam­mu ning kut­su­vad ka amet­li­kus lek­si­kas se­da maad Sa­kart­ve­loks.

Sa­kart­ve­lo, na­gu Ees­ti­gi, on ja­ga­tud maa­kon­da­deks. Meie sõp­ru­so­ma­va­lit­sus Gur­jaa­ni asub rii­gi idao­sas – Kah­hee­tias, mis on pin­da­lalt Har­ju­maast li­gi kolm kor­da suu­rem, ela­nik­ke on üle 300 000. Gur­jaa­ni on maa­kon­na 8 oma­va­lit­su­se seas pin­da­lalt väik­seim (849 km2), kuid rah­vaar­vult üks suu­re­maid (54 000 ela­nik­ku, sh um­bes 8000 sa­ma­ni­me­li­ses kesk­asulas). Gur­jaa­ni paik­neb geog­raa­fi­li­selt eri­li­ses pai­gas – Alaz­ha­ni jõe orus – sa­da­kond ki­lo­meet­rit pea­lin­nast Tbi­li­sist. Põh­jast, idast ja lõu­nast pii­ra­vad maa­kon­da Da­ges­tan ja Aser­baidžaan. Jõeo­ru mul­las­tik ja klii­ma on eri­ti sood­sad vii­na­mar­ja­kas­va­tu­seks, aga ka põl­lu­ma­jan­du­seks ül­di­se­malt. See­tõt­tu on üs­na loo­mu­lik, et piir­kon­na täht­saim sünd­mus on vei­ni­fes­ti­val, mis toi­mub va­he­tult pä­rast se­da, kui saak on loen­da­ma­tu­telt põl­du­delt ko­ris­ta­tud ning ini­mes­tel ae­ga sel­lest rõõ­mu tun­da.

Te­gu ei ole prants­las­li­ku Beau­jo­lais nou­veau’ tüü­pi pi­dus­tus­te­ga, mis toi­mu­vad igal pool no­vemb­ri kol­man­dal nel­ja­päe­val ning kus ava­tak­se ja juuak­se oh­jel­da­ma­tult sel­le aas­ta saa­gist val­mis­ta­tud värs­keid vei­ne, vaid pi­gem lau­rit­sa­päe­va­li­ku kul­tuu­ri­sünd­mu­se­ga, kus peao­sa­li­sed po­le mit­te ko­ha­li­kud taid­lus­kol­lek­tii­vid, vaid eel­mis­tel aas­ta­tel val­mis­ta­tud ja vil­li­tud vein. Se­da, et fes­ti­val on üle­rii­gi­li­selt olu­li­ne, tõs­tis esi­le tõik, et se­da aus­tas ko­ha­lo­le­ku­ga Sa­kart­ve­lo värs­kelt va­li­tud pre­si­dent Sa­lo­me Zu­ra­biš­vi­li. Meil pre­si­den­di­ga koh­tu­da ei õn­nes­tu­nud, se­da roh­kem sai­me su­hel­da teis­te Gur­jaa­ni sõp­ru­so­ma­va­lit­sus­te de­le­gat­sioo­ni­de­ga. Neid oli Lee­dust, Val­ge­ve­nest, Slo­vak­kiast ja His­paa­niast. Kok­ku pi­da­vat Gur­jaa­nil ole­ma sõp­rus­si­de­med 9 rii­gi oma­va­lit­su­se­ga. Kui kü­si­si­me, et miks nii pal­ju ja kas kõi­gi­ga jak­sa­te sõb­rus­ta­da, vas­ta­sid gru­sii­nid – kui gru­sii­ni­le ei tu­le sõp­ru kül­la, siis po­le­vat gru­sii­ni elul üld­se min­git mõ­tet. Kü­la­lis­te võõ­rus­ta­mi­ne on seal aren­da­tud kõrg­ta­se­me­le. Kü­la­lis­te soo­ve loe­tak­se sil­mist ning söö­gi-joo­gi ja ela­mi­se pealt kok­ku ei hoi­ta.

Kü­la­lis­de­le­gat­sioo­nid, ka meie, olid ma­ju­ta­tud val­la­kes­ku­sest um­bes 40 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel asu­vas­se Kva­re­li La­ke’i ho­tel­li, mis asus ime­kau­ni pais­jär­ve kal­dal. Ho­tel­li ak­nast ava­nes hun­ni­tu vaa­de Suur-Kau­ka­su­se mäes­ti­ku ja­la­mi­le. Pol­nuks vas­tu­võt­jad me päe­vi ti­he­dalt ära pla­nee­ri­nud, olek­si­me mä­ge­sid lä­he­malt uu­ri­ma läi­nud, aga peab jää­ma mõ­neks tei­seks kor­raks.

Päe­va­ka­va oli ti­he. Kõi­ge „la­he­dam“ oli lau­päev (12. ok­too­ber), mil me ai­nus „ko­hus­tus“ oli kü­las­ta­da lin­na­par­gis toi­mu­nud vei­ni­fes­ti­va­li. Kui võr­rel­da lau­rit­sap­lat­sil toi­mu­va­te pi­dus­tus­te­ga, siis pa­re­ma et­te­ku­ju­tu­se saa­mi­seks tu­leks mas­taa­pi kor­ru­ta­da vä­he­malt kol­me­ga, kui mit­te viie­ga – maa-ala, ini­mes­te hul­ga, ka sa­maaeg­selt toi­mu­va­te et­teas­te­te suh­tes. Li­saks lõ­pu­tud read vei­ni­toot­jaid, kok­ku üle paa­ri­sa­ja, kes olid val­mis oma meist­ri­teo­seid pak­ku­ma, neist lõ­pu­tult rää­ki­ma.

ENN KIRS­MAN en­da val­mis­ta­tud churc­he­lo’ga.

Vaa­ta­ma­ta to­hu­tu­le hul­ga­le pi­dus­tus­te ajal tar­bi­tud vei­ni­le ja ise­gi chac­ha’le (vii­na­mar­ja­pus­kar, mi­da sa­mu­ti ko­ha­peal ae­ti) ei ol­nud nä­ha üh­te­gi pur­jus ini­mest. Ava­li­kus ko­has pur­jus olek on üks suu­re­maid sol­van­guid, mis üks gru­siin teis­te­le te­ha võib – igaüks peab oma vää­ri­ku­se pii­re tun­ne­ta­ma ja nen­dest kin­ni pi­da­ma. Sa­ma oo­da­tak­se ka kü­la­lis­telt.

Ree­del kü­las­ta­si­me oma­va­lit­su­se­le kuu­lu­vat kut­se­koo­li AI­SI, kus õp­pis üle 300 tu­den­gi va­nu­ses 16-19 aas­tat, õp­pe­suu­nad ula­tu­sid põl­lu­ma­jan­du­sest ap­tee­gin­du­se­ni, tra­dit­sioo­ni­li­sest ko­ka­kuns­tist ja vei­ni val­mis­ta­mi­sest ku­ni ar­vu­til puit­de­tai­li­de mo­del­lee­ri­mi­se­ni. Õp­pek­las­sid ja la­bo­rid olid si­sus­ta­tud kaa­saeg­selt, õpi­las­te ja õpe­ta­ja­te sil­mad sä­ra­sid. Meil õn­nes­tus osa­le­da koo­li­tu­sel, kui­das val­mis­ta­tak­se chur­che­lo’sid.

Churc­he­lo on tra­dit­sioo­ni­li­ne Sa­kart­ve­lo maius­tus, ko­ha­lik Snic­kers, na­gu nad ise üt­le­vad. Sel­le val­mis­ta­mi­ne toi­mub nii: es­malt ae­tak­se suur ko­gus vii­na­mar­ja­mah­la (gra­naa­tõu­na-, õu­na- või mõ­ni ka muud mah­la) kee­ma, kee­de­tak­se ku­ni muu­tub sii­ru­piks, siis li­sa­tak­se pi­sut tärk­list ja ja­hu, muu­tes sii­ru­pi ve­ni­vaks, peaae­gu tah­keks mas­siks. Kui mahl keeb, ae­tak­se um­bes poo­le meet­ri pik­ku­se nii­di ot­sa kree­ka- või sa­ra­puu­pähk­lid, mis kas­te­tak­se kee­di­ses­se ja ri­pu­ta­tak­se see­jä­rel päi­ke­se kät­te kui­va­ma. Val­mi­vad „vors­ti­ke­sed“, mis säi­li­vad häs­ti, si­sal­da­vad au­kar­tus­tä­ra­ta­vas ko­gus­tes ener­giat. Seal­sa­mas kut­se­koo­lis toi­mus ka se­mi­nar, kus kõik ko­ha­lol­nud Gur­jaa­ni sõb­rad said oma maad ja oma­va­lit­su­si tut­vus­ta­da.

Kü­las­ta­si­me Gur­jaa­ni spor­di­kes­kust, mis sar­na­neb Kuu­sa­lu kesk­koo­li oma­le – olid uju­la (suu­rem kui meil), pal­li­män­gu­de-, ae­roo­bi­ka-, jõu­saa­lid. Pü­ha­päe­va hom­mi­kul käis kes­ku­ses ak­tiiv­ne te­ge­vus. Spor­di­kes­ku­sest suun­du­si­me üh­te pal­ju­dest val­las te­gut­se­vatest koo­li­dest, mil­le ma­ja oli 3 mil­jo­ni dol­la­ri eest Amee­ri­ka Ühend­rii­ki­de abi­fon­di toel kor­da teh­tud. Ehk­ki koo­lis õp­pis al­la viie­sa­ja õpi­la­se, toi­mus koo­li­töö ka­hes va­he­tu­ses. Ise põh­jen­da­sid sel­le­ga, et siis on las­tel koo­li­ma­jas roh­kem ruu­mi. Koo­li­ma­ja oli re­mon­di­tud mit­me aas­ta eest kaa­sa­ja nõue­te­le vas­ta­valt, kuid klas­si­ruu­mi­des (ja eri­ti koo­li au­las) oli nä­ha, et si­sus­ta­mi­ne mööb­li ja muu­de tar­vi­ku­te­ga on veel poo­le­li. Mul­le mee­nus möö­du­nud sa­jan­di ühek­sa­küm­nen­da­te kesk­paik, kui Kuu­sa­lu val­la koo­li­de toi­mi­mi­sel, sa­mu­ti mööb­li ning teh­ni­ka­ga va­rus­ta­mi­sel oli suur abi sõp­rus­koo­li­del ja -oma­va­lit­sus­tel Soo­mest ja Root­sist. Ta­haks us­ku­da, et nüüd on saa­bu­nud see aeg, kui meie koo­lid ja meie vald saa­vad oma sõp­ra­de­le abiks ol­la.

Koo­list suun­du­si­me piir­kon­na suu­ri­mas­se vei­ni­töös­tus­se – Bo­le­ro & Co, kus val­mis­ta­tak­se vei­ni tra­dit­sioo­ni­li­sel ja ka eu­roo­pa­li­kul mee­to­dil. „Tra­dit­sioo­ni­li­ne mee­tod“ tä­hen­dab, et spet­siaal­se ma­si­na­ga tam­bi­tud mar­jad ase­ta­tak­se üle­ni maa sis­se mae­tud sa­vi­nõus­se – qvev­ri’sse – kus nad saa­vad muu­tu­ma­tu tem­pe­ra­tuu­ri juu­res kää­ri­da vä­he­malt aas­ta. Pu­nas­test vii­na­mar­ja­dest saa­dak­se pu­na­ne ning val­ge­test vii­na­mar­ja­dest val­ge vein. Ru­si­ka­ree­gel pi­da­vat ole­ma, et ka­hest ton­nist vii­na­mar­jadest saa­dak­se tonn vei­ni.

Vein on val­mis, kui see qvev­ri’s enam ei mulk­su ning vii­na­mar­ja­de kes­tad – chac­ha’d – on põh­ja va­ju­nud. Sel­les te­ha­ses olid kol­me ton­ni­sed qvev­ri’d ja ai­nuük­si hoo­nes, mi­da mei­le näi­da­ti oli neid üle viie­küm­ne, aga tao­li­si ma­ju oli mit­meid. Te­ha­ses­käi­gu suu­rim ül­la­tus pei­tus aga hoo­pis pea­hoo­ne keld­ri­tes, kus ka­hel mit­me hek­ta­ri suu­ru­sel kor­ru­sel, olid la­dus­ta­tud paa­ri­sa­ja-liit­ri­sed tam­mest brän­di­vaa­did. Va­ni­mad te­ha­se asu­ta­mi­se ajast enam kui 50 aas­tat ta­ga­si.

Vei­ni­te­ha­se­le järg­ne­sid “ko­hus­tus­li­kud” vaa­ta­mis­väär­su­sed – pea tu­han­de aas­ta va­nu­ne ki­rik ja kloos­ter mä­ge­des. Seal sai­me aru, kui va­na ja või­mas on Sa­kart­ve­lo aja­lu­gu ja kul­tuur, mis sar­na­selt Ees­ti­le­gi on põi­mi­tud sõ­da­de ja kan­na­tus­te­ga. Ar­van, et just ühi­ne kan­na­tus­te aja­lu­gu – vii­ma­sed kolm­sa­da aas­tat sel­lest sa­ma rõ­hu­ja all – on see, mis teeb eest­las­te ja gru­sii­ni­de va­he­li­se suht­lu­se liht­saks. Ka täies­ti võõ­ras­te ini­mes­te­ga leiad kii­res­ti ühi­se kee­le, vei­di aja pä­rast suht­le­te oma­va­hel na­gu kauaaeg­sed tut­ta­vad. Tei­sel või kol­man­dal koh­tu­mi­sel on teist saa­nud sü­da­me­sõb­rad.

Vei­ni val­mis­ta­mi­ne on 9 aas­ta­tu­han­de­te jook­sul täius­lik­ku­se­ni lih­vi­tud. Kui gru­sii­nil on kü­la­li­sed, siis kõi­ge au­väär­seim neist on peo­lauas toos­ti­meis­ter – ta­ma­da, te­ma loa­ta ja kaas­sõ­na­de­ta klaa­si tõs­ta ei to­hi. Toos­tid on omaet­te folk­loo­ri­vorm. Ala­ti tõs­te­tak­se klaas sõp­ru­se, ra­hu, vei­ni, ar­mas­tu­se, ko­du­maa, ko­dus­te, va­ne­ma­te, las­te jne ter­vi­seks, eri­ti sü­da­me­lä­he­das­te või aus­tust vää­ri­va­te toos­ti­de ajal tõu­seb laud­kond (ai­nult me­hed, nai­sed mit­te) püs­ti. Siis tu­leb klaas, üks­kõik kui suur see ka ei ole, põh­ja­ni til­ga­tu­maks juua. Kui joo­ja tun­neb, et ta mõõt on täis saa­nud, ase­tab klaa­si põh­ja­ga üles­poo­le, see­jä­rel enam juur­de ei kal­la­ta, kee­gi ei pa­ne pa­haks, pi­gem vas­tu­pi­di – aus­ta­tak­se si­nu ot­sust.

Pü­ha­päev lõp­pes ko­ha­li­kus ko­du­loo- ja vei­ni­muu­seu­mis, kus li­saks tra­dit­sioo­ni­li­se­le toos­ti­de saa­tel söö­mi­se­le ja vei­ni­joo­mi­se­le sai­me osa Sa­kart­ve­lo lei­va – pu­ri – ja ko­ha­li­ku kan­ge al­ko­ho­li – chac­ha – val­mis­ta­mi­se töö­tu­ba­dest.

Meie jaoks et­te val­mis­ta­tud tai­nas ja kuu­maks köe­tud lei­vaa­hi. Kü­la­lis­te üle­san­ne oli taig­nast vor­mi­da õi­ge ku­ju­ga leib, see ah­ju sei­na kül­ge „klee­pi­da“. Kui leib val­mis, tu­leb ah­ju sei­na kül­jest lah­ti. Va­jab suurt ko­ge­must just õi­ge hetk ära tun­da, et leib ah­ju põh­ja tu­ha sis­se ei ku­kuks. Chac­ha apa­raat oli ava­li­kult söö­gi­toas, pe­re­mees de­monst­ree­ris mei­le kui­das qvev­ri põh­jast kok­ku ko­gu­tud mar­ja­dest nes­te väl­ja pres­si­tak­se ning sel­lest ku­ni 75-80prot­sen­di­li­ne al­ko­hol väl­ja des­til­lee­ri­tak­se. Se­da, sõ­na ot­se­ses mõt­tes sei­nast väl­ja voo­la­vat ker­ges­ti süt­ti­vat ve­de­lik­ku pi­di­me sa­mu­ti proo­vi­ma. Oli pä­ris kan­ge­las­te­gu, et väi­ke pit­si­ke soo­ja ja üli­kan­get joo­ki võõ­rus­ta­jaid sol­va­ma­ta hin­ge al­la pi­gis­ta­da, aga hak­ka­ma sai­me.

Vii­ma­ne päev möö­dus ta­ga­si­teel Tbi­li­sis­se ja sel­le ümb­ru­ses. Kü­las­ta­si­me Kah­hee­tias asu­vat ning üle-eel­mi­se pre­si­den­di Mih­hei Saa­kaš­vi­li eest­ve­da­mi­sel kor­da teh­tud ime­ilu­sat kind­lus­lin­na­kest Sig­na­gi’t ning Tbi­li­sist paar­küm­mend ki­lo­meet­rit lää­ne poo­le jää­vat Mts­ket­ha ka­ted­raa­li.

Hil­ju­ti hak­kas Tal­lin­nast len­da­ma Wiz­zai­ri len­nuk ot­se Ku­tai­sis­se, mis asub Tbi­li­sist um­bes 230, kuu­rort­lin­na­dest Phot­hist 100 ja Ba­tu­mist 150 ki­lo­meet­ri kau­gu­sel. Kui sät­ti­da so­bi­vaid len­nu­päe­vi, võib eda­si-ta­ga­si pi­le­tid lei­da hin­na­ga al­la 100 eu­ro. Rii­gi­si­se­ne ühis­trans­port on Sa­kart­ve­los kor­ral­da­tud heal ta­se­mel – lii­gu­vad ron­gid, bus­sid. Eest­las­te jaoks on te­gu vä­ga oda­va maa­ga – näi­teks tak­so­sõit Ku­tai­sist Po­tis­se mak­saks 40 eu­ro rin­gis, buss või rong ai­nult paar eu­rot. Öö kesk­mi­se ta­se­me­ga ho­tel­lis jääb 20-30 eu­ro kan­ti, söö­gi­le ku­lub al­la 10 eu­ro päe­vas. Ja mil­li­ne klii­ma! Ehk­ki nad ni­me­ta­sid prae­gust aas­taae­ga sü­gi­seks ja kand­sid pak­se jo­pe­sid, oli meie jaoks te­gu ik­ka­gi su­ve­ga – päe­val 25 kraa­di var­jus, öö­sel ei lan­ge­nud tem­pe­ra­tuur al­la 15 kraa­di. Must me­ri pi­di ole­ma Phot­his ja Ba­tu­mis uju­tav no­vemb­ri kesk­pai­ga­ni väl­ja.

Au­to­ri rei­si­kir­ju teis­test ta kü­las­ta­tud pai­ka­dest saab lu­ge­da vee­bi­päe­vi­kust rat­ta­mat­kad.wordp­ress.com.