Rootslased soovivad remontida Pikavere mõisa abihoone

2012
Pikavere kogukonna esindaja ALICE SUURKUUSK, ARE BENGTSSON, EGON RENULF ja REIN TOMINGAS laadisid Pikaveres maha koormatäie annetuskaupa rootslastelt.

Aastaid Pikaverre heategevuslikult riideid ja mööblit annetanud rootslased tõid veoautotäie kaupa.

Esmaspäeva, 5. detsembri õhtupoolikul keeras Pikavere mõisa peahoone ette suur veoauto. Peal kolm rootslast Are Bengtsson, Egon Renulf ja Rein Tomingas, palju uusi ja kasutatud riideid, jalanõusid, koolipinke, 8 kangastelge. Kolm rootslasest sõpra annetasid need Pikavere koolile ja kogukonnale.
Rootslased on aidanud Pikavere kogukonda 1990ndate aastate algusest. Üks neist, väliseestlane Rein Tomingas, on Pikavere lasteaia-algkooli hoolekogu esimehe, külaaktivisti Alice Suurkuuse perekonnasõber. Mehed on pärit Göteborgi lähedalt ning teinud pidevalt heategevusaktsioone nii kodumaal kui Eestis. Pikavere külarahvaga tutvusid nad Alice Suurkuuse kaudu. Eestit külastavad tavaliselt kaks korda aastas ning toovad endaga kaasa veoautotäie tasuta taaskasutuskaupa, mida Pikavere küla MTÜ on kasutanud Kaltsumaaniates ning praegu müüb Mõisakeldri kaltsupoes. Müügitulu on kulunud Pikavere mõisahoone remondiks, õpilaste ranitsatoetuseks, külaüritusteks.
Küsimusele, miks mehed heategevust teevad, vastasid nad, et on harjunud head tegema ning aitama neid, kes abi vajavad.
Are Bengtsson rääkis, et töötab koos Reinuga, nad on olnud tuttavad paar aastat: „Ta rääkis mulle Pikaverest ning aktiivsetest inimestest, kellel on palju ideid ja tahtejõudu midagi ära teha. Ütlesin, et kui ta järgmisel korral Eestisse tuleb, tahan kaasa sõita.”
Kõik mehed on Rootsis oma kodukohas aktiivsed, neil on lai tutvusringkond, kuuluvad erinevatesse klubidesse, on koguduse liikmed. Are Bengtsson lausus, et kohalikud juba teavad, et abi läheb Eestisse väiksesse mõisakooli: „Meile tullakse pakkuma üleliigseid riideid ja muid tarbeesemeid. Ollakse rõõmsad ja rahul, et saadakse abi pakkuda, uuritakse ja küsitakse Pikavere kohta. Meie kogume kauba kokku, pakime, paneme autosse ja sõidame Eestisse. See on omamoodi põnev seiklus ning õpime tundma teise riigi rahvast ja kultuuri.”
Ta sõnas, et kõige lihtsam on tuua riideid ja jalanõusid: „Meile on öeldud, et Eestis vajatakse kõike, aga rõivaid on lihtne transportida, need ei võta palju ruumi, kuid samas on eluks hädavajalikud. Mööbel võtab rohkem ruumi ning seda saab tuua korraga vähem. Püüame aga iga koormaga tuua ka seda.”
Kui rootslased viimati Pikaveres käisid, jäi neile silma mõisakompleksi kõrvalhoone, mida koolipere kasutab praegu tööriistade hoidlana ja koliruumina. Hoone seinad on püsti ning katus osaliselt peal. Kunagi oli seal loomalaut, hiljem puukuur ja tuletõrjehoone.
Are Bengtsson lausus, et külarahvas on andnud märku, on suur soov see ajalooline hoone taastada: „Külas toimub palju üritusi, mõis on kogukonna süda. Olen aru saanud, et kooli õpilaste arv on tasapisi jälle kasvamas, seega lisaruum kuluks neile väga ära. Vaatasime maja üle ning käisime rääkimas Raasiku vallavalitsusega. Näis, kuidas asi areneb.”
Rootslased tegid ettepaneku, et hoonet võiksid tulla appi taastama 20 inimest, kes oleksid Pikaveres vahetustega kuu aega: „Usun, et jõuaksime palju ära teha või panna alguse millelegi suurele. Maja pole ka muinsuskaitse all, seega pole taastamisel eriti takistusi. Raha pakkuda oleks raske, sest rahakogumiskampaaniaid on keerulisem korraldada. Oluliselt lihtsam on leida abikäsi. Leiaksime oma tuttavate hulgast ehitajaid, meistrimehi.  Saaksime  appi  kutsuda  ka  kohalikke – igaüks oskab midagi teha, sõita veoautoga, teha puutöid.”
Are Bengtsson rääkis, et on jäänud Pikaverega koostööd tegema seetõttu, et näeb kogukondlikku aktiivsust: „Meile meeldib, kuidas Alice Suurkuusk on teinud kogukonna jaoks nii palju. Ta armastab oma koduküla ning see annab meile inspiratsiooni. Palju lihtsam on aidata neid, kes püüavad ka ise end aidata. Kui tahaksime raha koguda ja hoida, lebaksime kodus diivanil ja vaataksime televiisorit. Meie loomuses on aga midagi muuta, teha elu paremaks.”