
Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna professor Hilkka Hiiop ja restauraator Kristiina Ribelus ning Ronimisministeerium korraldasid 25. augustil Hara sadamas ühisürituse. Huvilisi kutsuti ronima Kuusalu vallas Hara külas asuvale endisele demagnetiseerimissadamakaile ning proovima sinna rajatud hoones seinamaalingu konserveerimist. Kogunes nii ronijaid kui ka restaureerijaid.
Hilkka Hiiop jutustas Sõnumitoojale, et restauraatorid tulid endise militaarhoone seinale maalitud sõduri pilti korda tegema omal algatusel: „Restaureerisime Viimsi vallavalitsuse tellimusel Naissaarel eelmisel suvel koos tudengitega nõukogudeaegse madrusepildi. See pälvis tähelepanu, Eesti Ekspressis oli lugu, kajastati ka BBC uudistekanalis. Saime Viimsi valla kultuuriteo preemia. Vaatasime, et omavahel ära jagades oleks kogu meie seltskond saanud preemiarahast igaüks osta endale paar jäätist. Otsustasime pigem panustada järgmisesse päästeaktsiooni. Kristiina Ribelius pakkus, et võiks tulla Hara sadamasse. Aktsiooni kaasasime ronijad, et rohkem tähelepanu tõmmata. Naissaare madruse nimetasime Alfonsoks, Hara sadama madrust oleme hakanud kutsuma Alfonso vennaks.“
Tegu on seinamaalingutega, mis pärinevad 1980ndatest aastatest ning on võimsad näited militaarkunstist. Tõenäoliselt on sarnaseid madruseid ja teisi analoogseid militaarkunstiteoseid maalitud ohvitseride korraldusel veel mitmele poole nõukogude sõjaväeväebaasidesse, kuid enamik neist on tänaseks jäädavalt hävinud, selgitas ta.
Professor rääkis, et restauraatorid võtsid Haras töötamiseks kaasa konserveerimisvahendid, kuid kohapeal selgus, et neid ei saanud kasutada. Sadamakail paikneva sõjaväehoone seina olukord oli erinev Naissaare seinast, meri oli teinud oma töö. Kiirkorras tuli metoodikat muuta, sõideti Loksale ehituspoodi, õnneks oli seal kõik vajalik olemas.
Hilkka Hiiop tõdes, et sõjaväeosade kunsti ei ole seni teadlikult säilitatud: „Samas on ka okupatsioonide pärand osa meie ajaloost. Nõukogudeaegset militaarkunsti on seni väheteadvustatud, Hara aktsiooniga püüame panustada meie ajaloo ühe keerulisema mälupaiga säilitamisse. Kui teed midagi korda, siis annad justkui signaali, et väärtustad seda. Kuid millegi sellise säilitamine ei tähenda meie jaoks, et anname positiivse hinnangu nõukogude ajal toimunule. Pigem on see mälu säilitamine.“
Ta märkis, et Haras ei taastata madruse pildi juures olnud nõukogude sümboleid. Eesmärk on, et maaling jääks nähtav ja tuletaks meelde lähiminevikku, mida me ei saa ega taha olematuks teha.
MTÜ Hara Sadam juht Tarvi Velström: „On positiivne, et Eesti tipptegijad on avastanud Hara sadamas sellised detailid. Kui nemad leiavad, et on väärt hoidmist, pole meil õigust arvata vastupidist. Meeldib see või ei, tegu on meie ajalooga. Üpris levinud on veel suhtumine, et peaks lammutama kõik, mis on lähiajalooga seotud, aga ajalugu tuleb võtta tervikuna. On üllatav, kui palju tullakse Hara sadamasse üle kogu maailma just nõukogudeaegse militaarpärandi tõttu. Inimesed eri riikidest ja maailmajagudest on uurinud ning teavad juba eelnevalt sellest objektist – Hara kunagisest laevade, ka allveelaevade demagnetiseerimise sadamast.“
Tarvi Velström ütles veel, et soov on restauraatoritele Hara sadamas tehtud kulutused hüvitada, et preemiaga seotud militaarpärandi päästeaktsioon jätkuks järgmisel suvel mõnes teises kohas.





