
REIJO ROOS, Te enda vea tõttu tuli ilmsiks, et olete Facebooki-võrgustikus Arenev Kuusalu Vald sõna võtnud liba-Ahrensi ja teiste ajalooliste libategelaste autor. Toimetuselt on palutud, et tahaks Teist rohkem teada. Kus elate, mis tööd teete?
„Olen elus vigu teinud ka varem, sestap ei tulnud antud apsakas mulle suurema üllatusena. Luuavarrepauguks osutus aga rohke ja positiivne tagasiside. Arvasin, et ainult minul on lõbus.
Elan ja arenen kolmandat põlve Kuusalu vallas, praegu elan Kiius. Olen õppinud päästekoolis. Töötan meeskonnavanemana Baltikumi ühes tugevaimas päästekomandos – Kehras.“
Küsitud on, kuidas oskasite erinevate tegelaste tolleaegsesse olustikku nii hästi sisse minna. Huvitab ka niiöelda köögipool – kustkohast leidsite infot, on Teil igaühe kohta andmebaas koos sõnavaraga või muud sellist?
„Ise pean sõnavaralist sidusust karakterite esitlemisel pigem tehtu nõrgimaks küljeks. Sotsiaalmeedias on aeg sõnastuse lihvimiseks piiratud – libategelaste kõrval ja vahel tahtsid tihti arvamust avaldada ka ausad kodanikud, mis tähendas, et teemaarendus tuli kiirelt ümber mõelda ja sõnastada.
Paratamatult muutis see omatahtsi ka libategelaste iseloomu, mis omakorda muutis kogu kompoti pigem kogukondlikuks vaimutööks kui ühe rahulolematu inimese loomeponnistuseks. Millega võib ehk seletada ka kahjutunnet, mis valdas inimesi liba-Ahrensi paljastumisel. Mul on tõesti väga kahju selle lapsus mus`i ehk libastumise pärast.
Ajalugu ja folkloor on mind aastaid huvitanud. Eraldi andmebaasi ajalooliste tegelaste kohta ei koostanud, ekstra nende isikute sõnavara või faktide kogumiseks arhiivides ei tuhninud. Olen lugenud raamatuid, näiteks „Kõrvemaast põhjarannani“, „Kiiu lugu“, internetist on silma jäänud tekste. Stenbockide kohta leiab huvitavat infot Kolga muuseumist.“
Liba-Ahrens ja teised võtsid sõna Kuusalu valla elu-olu kohta. Facebookis on nüüd soovitatud, et peaksite kohalikel valimistel kandideerima. Kas plaanite?
„Ei plaani, aga võiks. Olen selle mõttega mänginud, kuid kas tasuks närve raisata?“
Oleme kuulnud oletust, ehk oli liba-Ahrensi niiöelda kapist väljatulek kokkumäng – poliitiline trikk, et tõmmata tähelepanu enne valimisi.
„Üsna huvitav teooria. Isegi kahju, et see kõik oli vaid väsinud sõrme libastumine. Aga näen siin ainest põnevusromaanile. See on nüüd huumorina öeldud.“
Palutakse, et parandaksite Facebooki kommenteerijate kirjavigu edasi. Kas jätkate? Kuidas hindate me kirjakeele kasutust Facebookis ja üldse?
„Ei. Ei jätka. Minu sügav lugupidamine kõikidele emakeeleõpetajatele. Mõistan täielikult teie frustratsiooni. Õigekirja üleüldise nõrga taseme kõrval näen suurema probleemina langustrendi funktsionaalses lugemisoskuses.
Suur tänu mu emakeele ja kirjanduse õpetajatele Sirje Pällile ja Riina Jalakale. Ma ei olnud kooli ajal eesti keele suur fänn, aga kirjutama õppisin. Tänapäeval on meie inimeste õigekirjaoskus kahjuks jäänud kehvemaks – seda näeb Facebookis, aga ka ametlikus kirjavahetuses.
Mind häirib, kuidas noored räägivad, eesti sõnade vahele kasutatakse inglise keele sõnu. Tundub, eesti keel hakkab muutuma solkkeeleks, areneb globaliseerumise poole ja võib nii ära kaduda. See on suur möödalaskmine me hariduspoliitikas.“
Olete hea kirjutaja. Ehk sünnib liba-tegelastest edaspidi mõni teos? On Teil sahtliloomingut või juba ilmunut?
„Libategelaste taaselustamist nõutakse tõesti ootamatult jõuliselt ja mitmelt rindelt. Olen erakorralist meditsiini õppinud ja usun, et saaksin vajadusel soendite elustamisega hakkama. Võib-olla jäigi libadel liiga palju hingele, et sansaarast ehk taaselustamisest niisama pääseda. Näis.
Sahtliloomingut mul pole, ka trükis pole midagi ilmunud. Kirjutamisega saaksin hakkama, aga pole aega. Tegelen enesetäiendamisega, internetis on võimalus osaleda avatud ülikoolides. Igal inimesel peaks olema eesmärk oma silmaringi laiendada.“