Raasiku valla aukodanik MAIA-RETA TRAMPÄRK

2964

Raasiku valla 22. aukodanik, klassi- ja muusikaõpetaja ning koorijuht MAIA-RETA TRAMPÄRK on elanud Arukülas 40 aastat.

Aukodanik MAIA-RETA TRAMPÄRK: „Tööd on tehtud küll.”
Aukodanik MAIA-RETA TRAMPÄRK: „Tööd on tehtud küll.”

Maia-Reta Trampärk on elanud kogu elu muusikas – laulnud ja tantsinud kergemuusikaansamblis Elektra, miniseelikus ja pikkade juustega. Ta on õppinud klaverit ning koorijuhtimist, esinenud üliõpilassegakooriga, mis oli nii populaarne, et publik kiljus. „Kõike seda oli vaja, et jõuda arengus siia, kus ma praegu olen,“ lausus ta. Möödunud aastal lavastas ta Aruküla waldorfkoolis oma klassiga Raasiku valla esimese ooperi „Võluflööt“.
Olustverest pärit Maia-Reta Trampärk tuli Arukülla 40 aastat tagasi Lihulast, kuhu ta suunati pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi muusikaõpetaja ja koorijuhi eriala lõpetamist: „Töötasin Lihulas kolm kohustuslikku aastat. Sealne majandijuht kutsus sovhoosi estraadiorkestrit juhendama Märt Hundi, kes juhatas kergemuusikaansamblit Elektra, mis käis koos Tallinnas. Ta kutsus mind sinna laulma, läksin ning jäin kümneks aastaks. Kuna 1971. aastast sai minust ka Paul Pinna rahvateatri näitleja, tulin Lihulast ära, mul polnud seal midagi, mis oleks mind kinni hoidnud. Otsisin kohta Tallinna lähedal ning Aruküla jäi sõelale.“
Seda, et Arukülas on täitunud 40 aastat, avastas ta rahvamaja juubelil: „Kui siia kolisin, oli maja just valmis saanud. Minu jaoks oli see nagunii uus, oli küll juttu vanast kultuurimajast, kuid minul polnud sellest mingeid mälestusi. Räägiti, et kohe saab valmis ka uus koolimaja, kuid seda pidi veel mitukümmend aastat ootama.“
Estraadiansambel Elektra
Ta sõnas, et Aruküla võitis ta südame: „Koolis oli vahva direktriss Evi Eelrand, kellel olid suvisel ajal lääpatallatud kingad jalas ning ehtsa maanaise olek. Ta hüples rõõmust, et lõpuks saame muusikaõpetaja. Mind võtsid vastu sõbralikud inimesed, kes olid ühine seltskond. Mina ja Mai Erbe olime nooremad, olime laulnud koos üliõpilassegakooris ning vähemalt üks tuttav oli ees.“
Esimene korter oli tal metsas: „Tulin elama õpetajate majja, mis oli olnud sakste suvemaja. Ma pole kunagi olnud linnatüdruk, naudin rohelust. Nüüd elan Arukülas oma perega ehitatud majas, mis on küll minu kodu, kuid olen kosmopoliit – tunnen end igal pool hästi. Inimesed on saanud armsaks ja omaseks ning kui mu Saksamaal elavad tütred koju tulevad, on maja alati noori täis.“
Muusikahuvi on tal pärit lapsepõlvest, kui ristiema talle laulmist õpetas. Teda on huvitanud ka näitlemine, kuid lavakunstikooli uksed jäid suletuks: „Olen õnnelik, et sinna sisse ei saanud, ju siis pidin elus midagi muud tegema.“
Ta sõnas, et parim kogemus tema muusikuteel oli üliõpilassegakoor: „Olime väga populaarsed, rahvas üürgas me laulu peale. Laulsin seal esimest sopranit, mis on huvitav, sest  Spungis  tuleb mul nüüd vahel laulda hoopis bassi.“
Kuulsust lisandus kergemuusikaansamblist Elektra, millest on tehtud ka film: „Mu õpilased leidsid selle filmi üles ning tegid üllatusesinemise – panid selga miniseelikud ning laulsid meie laulu. Elektra oli peaaegu sama kuulus kui Laine, kuid nemad said laulmise eest palka, meie mitte. Siis olid mikrofonid ju juhtmetega ning olime laval seitsmekesi. Liikumine oli alati täpselt läbi mõeldud, kuid pärast kontserti oli laval ikka tavaliselt juhtmepundar.“
Spungiga punklaulupeol
1981. aastal asutas ta Arukülas segakoori Spunk, mis alustas ansamblina. Praegu on kooris ligi 40 lauljat ning mitmed asutajaliikmed on endiselt koosseisus. Kaks korda on koor käinud punklaulupeol. Enne Spunki olid Arukülas mitmed ansamblid ning ka segakoor, mida juhendas Endla Koitla ning kus olid pigem vanemad lauljad. Maia-Reta Trampärk jutustas, et vanad olid veidi pahased, sest noored tahtsid omaette olla: „Meie olime kergemuusikakoor, kuid laulupeole läksime ikkagi kahe kooriga koos, et saada vanematelt lauljatelt tuge ja õpetust.“
Ta sõnas, et kooril on olnud ka keerulisemaid aegu, kuid nüüd tundub tulevik helge: „Minu kõrval on waldorfkooli muusikaõpetaja Tiina Tinn, kellele võib koori  usaldada. Juhendame temaga ka waldorfkooli lastekoori.“
Maia-Reta Trampärk on olnud lisaks koori asutamisele osaline Aruküla waldorfkooli ning kunstidekooli, praeguse huvikooli Pääsulind loomisel: „Mõlemad koolid on sündinud Spungi seltskonna toel ning teinud Aruküla mõisast kultuurikeskuse.“
Ta rääkis, et Raasiku kultuuri­traditsioon tugineb võimsatel alustaladel: „Siin olid väga tugevad ringijuhid ning erakordne vallavanem Toivo Veenre, kes unistas, et meil võiks olla oma muusikakool. Arukülla on tugevale põhjale sattunud head tegijad – Garina Toomingas on rahvamaja juhtide hulgas haruldane. Keskusele annab tugevuse ja vaimse tausta muidugi waldorfkool.“
Raasiku esimene ooper
Waldorfkoolis õpetab ta sel aastal 6. ja 7. klasse ning tõdeb, et see pole sugugi kerge, sest  vanus on keeruline: „Kui kõik lapsed tahaks laulda, oleks lihtne. Meil pole aga valikuvõimalust, kõik peavad laulma. Kui hakkasime ooperit õppima, kurtsid lapsed, et me võiks kordki midagi huvitavat teha. Kui esimene esinemine sai tehtud, arvasin, et ei taha sellest enam midagi kuulda. Pärast esinemist avastasid lapsed, et neile tegelikult meeldib laulda. Ooperit tulid kuulama Põlva ja Tartu waldorfkoolide õpilased, kes olid sama vanad. Kui meie noored esimesed aplausid kätte said, selgus, et polegi nii hull. Südames teadsid, et said hakkama hea asjaga.“
„Võluflööt“ jõudis Aruküla mõisas lavale 4 korda. Kogu aja hoidis Maia-Reta Trampärk pöialt, et poistel ei tuleks häälemurret – läks õnneks, hääl murdus vahetult pärast viimast etendust.
Ta usub, et tänu ooperi lavastamisele on kogu koolil hääl lahti läinud ning tema klassi õpilased niiöelda lahti muugitud: „Waldorfkoolis peab kogu aeg jälgima, mis on lastele oluline ning vastavas vanuses aitab ja toetab. Õiged asjad peavad olema õigel ajal tehtud, et lapsel oleks lihtsam kasvada. Lastele on võimas kingitus kogu eluks, kui lavastame kolmveerandtunnise värssides etenduse „Kalevipojast“, sest kogu tekst kulub neil kõigil sõna-sõnalt pähe.“
Vabal ajal istub Maia-Reta Trampärk vahel kodus klaveri taha ning võib mängida mitu tundi järjest: „Koolis ei meeldinud mulle klaverit õppida, jätsin muusikakooli pooleli. Nüüd naudin klaverimuusikat kõige rohkem. Õpin vahel ka uusi lugusid ning mängin Mozarti muusikat, tänu ooperile avastasin, kui hea see on.“