JANAR VAIGU „Tuulehundid“ üks Eesti kaunemaid raamatuid

3617
JANAR VAIK ning RAIVO KUUSK avaldasid luulet MTÜga Jumalalaegas.

Raasiku luuletaja JANAR VAIK esitles oma kogumikku „Tuulehundid“, mis ilmus 2014. aasta kauneima kujunduse tiitliga pärjatud sarjas.

Paar nädalat tagasi sai Raasiku luuletaja Janar Vaik teada, et tema luulekogu „Tuulehundid“, mis ilmus möödunud aasta lõpus, valiti 2014. aasta 25 kauneima kujundusega raamatu hulka. Täpsemalt sai tiitli sari „Sõnalaegas“, mida annab välja Janar Vaigu juhitud MTÜ Jumalalaegas. „Tuulehundid“ on sarjas 2. raamat, avalöögi tegi Janar Vaigu emakeeleõpetaja Tallinna Reaalkoolist, hiljuti manalateele läinud Raivo Kuusk, kellel ilmus  „Väljavaev“.
Mõlemad luulekogud on ühesuguse kujundusega – ümbrik templite ning aadressiga. „Tuulehundid“ on adresseeritud „Sulle, kes sa jõudsid ära oodata“. Kaanekujunduse jaoks tellis kogumiku autor Ameerikast originaalümbriku, mille lasi üles pildistada, et tulemus oleks võimalikult tõetruu.
Aasta kauneimate raamatute žürii leidis, et sari on põneva formaadiga, läbimõeldud ja läbitöötatud tervikliku kujundusega ning  eriline on autori pöördumine adressaadi poole.
Kogud on välja antud ka heliraamatutena, et pimedad saaksid raamatust osa – nägemispuudega inimesed on MTÜ Jumalalaegas üks tegevusvaldkondi. 2010. aastal sai Jumalalaegas Emakeele Seltsilt keeleteo auhinna pimedate abivahenditele eestikeelse hääljuhendamise loomise eest.
Oma luulekogu esitles Janar Vaik neljapäeval, 12. veebruaril Raasiku raamatukogus.
Janar Vaik on elanud Raasikul 12 aastat, luuletaja olnud paar aastat. Esimese luuletuse kirjutas ta 2013. aasta sügisel, inspiratsiooni sai Ülemiste ristmiku penoplastist vanakesest: „Tseremooniat vaadates tekkis trots ja viha ning kirjutasin oma esimese luuletuse, mis luulekogusse ei jõudnud. Pärast luuletust tekkis Facebookis fänn­klubi. Alates Ülemiste värsiridadest tekkis võidujooks, palju suudan järjest kirjutada. Luuletasin otse Facebooki, mustandit ei teinud ning eesmärk oli, et luuletuse tegemiseks ei kuluks üle kolme minuti. Kirjutasin viis-kuus luuletust päevas.“
Praeguseks on tal luuletusi üle 200, ta on kirjutanud neid nii autos mobiiltelefoni kui ka Raasiku rahvamaja saalis mõne ürituse ajal. Luuletused on peamiselt seotud tema enesetundega, ilmaga, päevakajaliste teemadega ehk värssides on päevikuline moment. „Tuulehundid“ sisaldab ka luuletust Raasikust, mis on kohalikes üsna palju elevust tekitanud.
Ta meenutas, kuidas sündis sarja esimene raamat: „Minu emakeeleõpetaja Raivo Kuusk ei lähtunud ainekavast, tal oli õpetamisel oma visioon. Ta andis meile oma raamatuid ning käskis neid analüüsida. Tema projekt „Väljavaev“ oli mu elektronpostkastis 2010. aastast ning lükkasin selle välja andmist aina edasi.“
Kui Janar Vaik tundis, et aeg on raamatu välja andmiseks küps, hakkas ta otsima kujundajat: „Abi tuli Reaalkoolist mu tütre kaudu – kujundaja ja toimetaja on õpetajad Tairi Tamme-Amjärv ning Kristi Koit. Enne kui ümbriku juurde jõudsime, tuli kujundajal fantastilisi ideid, mille kohta ütles trükikoda, et see pole võimalik.“
Ta meenutas, et kunstniku otsimisel puutus ta kokku Eesti Kunstiakadeemiaga: „Ütlesin, et anname võimaluse mõnele noorele ja vihasele tudengile. Õppejõud arvasid, et ei anna, sest noored teevad midagi, mis on lahe praegu. Nad ei tee sellist, mis oleks omane ja hea käes hoida ka saja aasta pärast.“
Raamatu omahind on üsna kõrge, seetõttu pole Janar Vaik neid poodidesse müügile viinud – osta saab kauneima kujundusega luulekogu autori käest või Meierei poest Raasikul või laenutada raamatukogudest.
Tavaraamatust kolm korda kallima omahinna põhjusi täpsustas Raasiku raamatukogu juhataja Eha Podgornova: „Luulekogu on trükitud spetsiaalsele paberile, mis ei kolletu. Need raamatud, mis praegu odavalt trükitakse, on paarisaja aasta pärast tolm.“
Janar Vaik lausus, et kuidagi peab end kirjandusajaloos säilitama: „Oleme esitatud tiitlile sarjana, see kandub edasi ka kõigile järgmistele raamatutele, mis meil ilmuvad. Tänu tiitlile pääseb sari raamatumessidele Eestit esindama ning loodetavasti kasvab nii luulekogu kui väljaandmiskoha ehk Raasiku tuntus.“